Panustame oma töös eelkõige nendesse teemadesse, kus on enim inimõiguste puudujääke või lausa rikkumisi ning need teemad ja sihtgrupid sõltuvad suuresti ühiskonnas toimuvast. Nii on meie jaoks täna väga oluline ka puuetega inimeste õiguste kaitse, oleme näiteks üle aasta juba Ellex Raidla advokaadi Meris Vellingu abiga esindanud liikumispuudega noormeest kohtuvaidluses Tallinna linnaga.

Saavutasimegi selles vaidluses hiljuti olulise vahevõidu, nimelt tõdes kohus, et kohalik omavalitsus peab tagama, et inimene ei jääks enda puudest tingituna vajaliku abita. Täpsemalt saab kohtutee kohta lugeda siit.

Maailma viimaste aastakümnete areng on üldiselt ikka selles suunas, et inimõigusi kaitstakse rohkem ja paremini ning seetõttu tekitavad need teemad ka kõneainet ja vastuseisu, sest muutus sellistes küsimustes pole kõigile ühtmoodi arusaadavad. Näiteks transinimeste õigused, mida Trump teiste seas ründama on asunud, on maailmas alles hiljuti laiemat tunnustamist leidnud.

Trumpi ja teiste illiberaalsete riigijuhtide puhul peaks rohkem muret tundma selle pärast, et rünnatakse demokraatlikke institutsioone nagu kohtud, vaba ajakirjandus, kodanikuühendused jne. See võib nõrgendada võimalusi inimõiguste rikkumisi avalikkuse ette tuua ja seega tekitada inimõiguste rikkujate jaoks karistamatuse tunde.

Siiski seab rahvusvaheline õigus sellele suveräänsusele teatud piirid, kõige olulisemalt selle, et riigid ei tohi oma piirilt tagasi saata inimesi, keda ähvardab koduriigis tagakiusamine või muu tõsine oht. See keeld on sätestatud 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonis, millega Eesti ühines 1997. aastal.

Nüüdseks on seda põhimõtet kinnitanud veel mitmed teised inimõigusalased lepingud. Samuti on migratsiooniga seonduvaid õigusi laiendanud Euroopa Liidu õigus, näiteks võib riikidel teatud juhtudel olla kohustus lubada inimesi oma territooriumile nende perekonnaelu austamiseks.

Seega, kehtiva rahvusvahelise õiguse alusel ei ole võimalik öelda, et migratsioon vabalt valitud riiki oleks inimõigus, kuid samas pole ka riikidel piiramatut õigust takistada teiste riikide kodanike ligipääsu oma territooriumile.

Sarnane oli lugu kooseluseadusega, seksuaalvähemused ei nõudnud endale rohkem õigusi, vaid samasuguseid õigusi ja võimalusi, nagu need on olemas juba heteroperekondadel. Näiteks reguleerib kooseluseadus mitmeid perekonna vara, laste hoolduse ja ka elu kõige kurvema poolega -kaaslase surmaga – seotud küsimusi. Kooseluseadus annab kooseluperedele kindlustunde, aga mitte erilise positsiooni Eesti ühiskonnas, sest pere on pere.

Ka Eestisse sõja ja tagakiusu eest põgenevad pagulased ei saa Eestilt mingeid eriõigusi, neile kehtivad samad seadused ja nad saavad vajadusel samu sotsiaaltoetusi, mida teisedki eestimaalased.

Tasub mõista, et meedias pälvivad eelkõige tähelepanu konfliktid ja vastandumised. Seega kajastatakse tihti vähemuste teemasid sensatsioonilise nurga alt või võimendatakse üksikuid nähtusi. Meedia kaudu levitatavad narratiivid mõjutavad aga otseselt inimeste hoiakuid vähemuste suhtes, seega tasub hoida kriitilist meelt, avatud südant ja proovida üksteist mõista. Vaid niimoodi saame Eesti, kus meil kõigil on hea elada.

Näiteks inimõigustega vastuolus olev sideandmete laussäilitamiskohustus puudutab kõigi Eesti elanike inimõigusi, aga inimesed ise ei tundu olevat eriti sellest teadlikud või häiritud. Aga üldiselt selliseid olukordi, kus kõigi inimeste inimõigusi nii massiliselt rikutakse, Eestis ei ole.

Ka üldiselt või enamuse puhul hästi kaitstud inimõiguste puhul võib juhtuda, et mõne puhul seda kaitset siiski pole. See tuleb välja siis kui inimene on miskit moodi vähemus või satub kuidagi erilisse olukorda. Näiteks paljud Eestis sündinud ja pikalt elanud venelased on kodakondsusest ilma jäetud. Lisaks muidugi palju kõneainet tekitanud lesbide, geide, bide ja transide puhul, kus tegemist on väikese, varasemalt marginaliseeritud vähemusega, et sageli pole nende peale mõeldud ühiselu reeglite loomisel. Lisaks varjupaigataotlejad, kelle puhul võib sageli juhtuda, et neid peetakse asjatult kinni.

Täpsemalt saab Eesti olukorra kohta lugeda meie aruandest “Inimõigused Eestis 2016-2017”.

Projektirahastus on mõeldud konkreetsete projektis ettenähtud tegevuste läbiviimseks ehk on sihtotstarbeline. See piirab oluliselt raha kasutusvõimalusi ja paindlikkust. Projektid on üles ehitatud nii, et enamikel on kohustuslik omafinantseering (see võib olla 5-20% projekti eelarvest), mis on raha, mille ise peame leidma, et projekti üldse ellu viia. Näiteks kui taotleme 100 000 eurot maksvale projektile toetust, peame leidma omafinantseeringu, mis võib olla kuni 20 000 eurot. See on üks põhjus, miks me vajame oma toetajate abi.

Projektirahastust pole kõigele olulisele. Me ei saa projektide abil finantseerida paljusid tegevusi, mis otseselt aitavad kaasa inimõiguste tagamisele Eestis, sest selliseid projektikonkursse pole. See hõlmab näiteks kohtus käimist, inimõiguste aruande väljaandmist ning kiiret reageerimist vajavaid tegevusi, mida ei saa ette planeerida. Suurimaks abiks siin on olnud viimastel aastatel meie toetajad ja me oleme selle eest tänulikud.

Samuti on rahastuse mitmekesisus oluline, et saaksime oma strateegilisi eesmärke täita. Projektirahastus on hüplik, projektid algavad ja lõpevad erinevatel aegadel, seega võib tekkida vajadus paar kuud üüri maksta või töötajate palgafondi toetada, et Eesti Inimõiguste Keskus ja meie ekspertiis ei kaoks.

Viimaseks ja kõige olulisemaks peame aga seda, et meile tehtud annetuse läbi saab igaüks panustada ise inimõiguste edendamisse Eestis ning olla osa inimõiguste liikumisest. Koos oleme mõjusamad: www.humanrights.ee/anneta

LGBT kogukonna teemadega tegeleb Eestis peamiselt Eesti LGBT Ühing. Eesti Inimõiguste Keskus seisab LGBT inimeste inimõiguste eest tulenevalt ühiskondlikust vajadusest, nii oleme näiteks edukalt aidanud kohtus lesbipaare, kellele on lapsendamisest keeldutud üksnes eelarvamuste tõttu, seisnud selle eest, et samast soost partneritega kooselu- ja abielupaaridel oleks tagatud õigused Eesti elamisloa saamisel ning panustanud läbi uuringute ja küsitluste valdkonna paremasse mõistmisesse. Nii Eesti LGBT Ühing kui Eesti Inimõiguste Keskus on oma tegevuseks saanud rahastust Kodanikuühiskonna Sihtkapitalist ja Hasartmaksumängu Nõukogult, seda aga läbi avalike projektikonkursside, mis on olnud avatud kõigile Eesti vabaühendustele.

8. Ma tahaksin teada, mitu pagulast tegelikult Eestis on ning kas teie toote neid siia?

Eesti Inimõiguste Keskus ei too pagulasi Eestisse ega aita mingil viisil kaasa varjupaigataotlejate saabumisele Eesti territoorimile. Me pakume õigusnõustamist ja esindust varjupaigataotlejatele ja rahvusvahelise kaitse saanud isikutele, kes on juba Eesti pinnal. Selle eesmärgiks tagada, et Eesti varjupaigasüsteem on õiglane ja tõhus, samuti et kaitse saanud isikud on oma õigustest teadlikud ning oskavad Eesti õigusruumis orienteeruda.

Eestis hetkel viibivate pagulaste arvu me täpselt öelda ei oska, aga alates 1997. aastast on Eesti andnud rahvusvahelise kaitse ligikaudu 500 inimesele. Käesoleval aastal on oktoobri lõpu seisuga Eestisse saabunud 76 varjupaigataotlejat, positiivse otsuse ja pagulasstaatuse on saanud 12 varjupaigataotlejat. Ümberpaigutamise ja ümberasustamise kavade järgi on viimase kolme aasta jooksul Itaaliast, Kreekast ja Türgist vastu võetud 206 rahvusvahelise kaitse saajat.

Eestis on pagulaste arv võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega järjepidevalt üks kõige madalamaid. Samas tuleb muidugi meeles pidada, et Eestisse saabub välismaalasi mitmetel teistel seaduslikel alustel – näiteks elamislubadega õppimiseks või töötamiseks – ja pagulased moodustavad Eestis viibivatest teise riigi kodanikest vaid väikese osa.

9. Millal Eesti ühineb Euroopa Sotsiaalhartaga?

Euroopa sotsiaalharta, mille Eesti on ratifitseerinud vaid osaliselt, on Euroopa inimõiguste konventsiooni (mis puudutab vaid suhteliselt piiratud osa inimõigustest) varju jäänud. Erinevalt EIÕK-st ei ole sotsiaalhartal kohtutaolist järelevalvemehhanismi ning seetõttu on keerulisem riikidelt selle sätete täitmist nõuda.

Laiem vastus on ka selles, et sotsiaalsed inimõigused on jäetud ajaloolistel põhjustel unarusse, ja mitte ainult Eestis. Osalt on see olnud poliitiline valik, osalt vähene teadlikkus. Ka Eesti Inimõiguste Keskuse töös ei ole me sotsiaalsetele inimõigustele palju tähelepanu pööranud. Seda viga jõudumööda ka parandame, alates sellest, et järgmise aasta “Inimõigused Eestis” aruandes toome seda teemat rohkem sisse. Kuna selle väljaandmine on annetajate abil, siis saab siin kõige otsesemalt oma püsiannetusega selle suuna arendamisele õla alla panna. www.humanrights.ee/anneta

10. Miks mina, valge heteromees, peaksin inimõigusest hoolima?

Inimõigused on igaühele, mitte ainult vähemustele. Valge heteromehena saad inimõigustest kasu samamoodi nagu mittevalge lesbi või ükskõik kes teine inimene. Esiteks annavad inimõigused kaitse ja võimalusi sulle kui indiviidile: kunagi ei või teada, kas ja mis olukorras võib inimõiguste kaitsest väga otseselt kasu olla. Teisalt aitab inimõiguste kaitse kõrge tase kaasa sellele, et kõigil oleks ühiskonnas turvalisem, et ühiskond oleks sidusam ja inimesed õnnelikumad. Kõik võidavad kui inimõigused on hästi kaitstud.