Sel aastal pälvisid Nobeli rahupreemia Denis Mukwege ja Nadia Murad püüdluste eest lõpetada seksuaalvägivalla kasutamine sõjarelvana. Günekoloog Denis Mukwege on aidanud suurema osa oma professionaalsest elust Kongo Demokraatliku Vabariigi sõjast räsitud idaosas naistel taastuda seksuaalvägivallast ja sellega kaasnenud psüühilistest traumadest. Nadia Murad on südikas naine, kelle ISIS sundis seksuaalorjusesse ning peale põgenemist on Nadia pühendanud end teema teadvustamisele üle maailma.
Naistevastane vägivald on inimõiguste rikkumine
Naistevastane vägivald, olgu siis rahu- või sõjatingimustes, on raske inimõiguste rikkumine, mille tõsidusest ning tõsistest tagajärgedest inimestele ja kogukondadele on vaja rohkem rääkida. Nobeli rahupreemiate komitee tegi oma otsust tutvustades ka viite #metoo kampaaniale, mis on käivitanud olulisi diskussioone naiste õiguste ja seksuaalvägivalla teemal, kuid samas andnud ka palju aruteluruumi inimestele, kes teema tõsidust ei mõista. Alles eelmisel nädalal olime tunnistajaks stseenile, kus Ameerika Ühendriikide president Donald Trump mõnitas otseselt seksuaalvägivalda kogenud ja sellest rääkinud Dr. Christine Blasey Fordi. Presidendi väljaütlemisele järgnes naer ja toetus inimeste seast, kes olid presidenti kuulama tulnud. See ei toimunud sõjatandril, vaid rahu- ja heaolutingimustes, meie liitlasriigis teisel pool Atlandi ookeani.
Nii tava- kui sotsiaalmeedia kipub tihti ahistamise ja seksuaalvägivalla teemal kahte leeri jagunema, sageli jäävad kõlama agressiivsed seisukohavõtud ohvrite enda „süüst“ ja teema sisulisel mõistmisel on kui müür ees. Tegelikkuses võib seksuaalvägivalla mõju olla seda kogenud inimesele sügavalt hävitav, sest kehaline puutumatus ja enesemääramine tagab inimesele turvatunde. Kuidas seda tagasi saada? Just sellele küsimusele parima lahenduse leidmisega selle aasta Nobeli rahupreemia laureaadid muude teemade seas tegelevadki.
Kangelased karmide kogemuste kiuste
Kui Mukwege pälvis 2014. aastal Euroopa Parlamendi Sahharovi auhinna, selgitas ta, et kahjuks on vägistamine odav, kättesaadav ja laastav relv. Oma 1999. aastal avatud kliinikus on dr Mukwege ja tema meeskond aidanud tuhandeid ohvreid, kes on langenud selliste rünnakute ohvriks, ning enamik seksuaalrünnakutest on toimunud Kongo kodusõja kontekstis, mis on tänaseks nõudnud juba rohkem kui kuue miljoni inimese elu. Ka Mukweget ennast rünnati tema töö ja seisukohtade tõttu tema oma kodus, tema valvur tapeti ning radikaalid võtsid tema lapsed pantvangi. Vaatamata jõhkrale isiklikule kogemusele jätkas ta peale ohu möödumist oma tööd. Denis Mukwege on öelnud, et naise või lapse vägistamises ja nende genitaalide hävitamises ei ole midagi seksuaalset, pigem on tegu alandamise ja õela hävitustööga.
Nadia Murad on pärit Iraagist, kus ta jeziidi aktivistiva on viimased aastad teinud ära palju, et juhtida maailma avalikkuse tähelepanu seksuaalvägivalla levikule konfliktipiirkondades ning selle kohutavale mõjule inimese edaspidises elus. Murad rööviti oma kodukülast 2014. aastal ning sunniti seksuaalorjusesse ISIS-e poolt vallutatud Mosuli linnas. Tema koduküla mehed, kes polnud nõus usku vahetama, tapeti, sealhulgas tema kuus venda. Samuti tapeti kõik naised, kes olid liiga vanad, et sobida seksuaalorjusse, sealhulgas ka Nadia ema. Seega kaotas naine korraga terve oma perekonna ning lisaks ootas ees seksuaalorjus inimeste poolt, kes olid temalt just perekonna elud võtnud.
Muradil õnnestus siiski läbi ime hiljem põgeneda, kuid ta on oma üleelamisi korduvalt avalikkusele, meediale ja rahvusvahelistele organisatsioonidele kirjeldunud. Ta ise ütleb, et ta räägib oma üleelamisest, et suuta ise leida rahu, aidata kõiki neid, kes on midagi sarnast kogenud ning teha lõpp seksuaalorjusele kui sõjarelvale. Ta on muuhulgas meediale kogetud kirjeldanud järgnevalt: „Orjaturg avati öösel ja me võisime kuulda ISIS-e võitlejaid allkorrusel kogu alanud protsessi organiseerimas, nad tegelesid registreerimise ja arvepidamisega. Kui meie tuppa sisenes esimene mees, hakkasid kõik tüdrukud karjuma, see oli kui stseen plahvatusest. Me ägasime kui haavatud, oksendasime põrandale, kuid see ei peatanud sõdureid. Nad liikusid toas ringi, meid vahtides, sellal kui meie karjusime ja palusime. Nad pöördusid esimesena kõige ilusamate neiude poole toas, küsisid nende vanust, ise samal ajal katsudes ja hinnates neidude juukseid ja hambaid. Järgnevalt katsusid need mehed (ISIS-e võitlejad) meid kõikjalt, nende käed olid meie rindadel ja jalgadel. Meiega käituti kui loomadega. Oli selge, et üks meestest sunnib ka mind endaga kaasa minema. Ma nutsin ja karjusin, tagusin ta käsi. Teised tüdrukud käitusid samamoodi, mitmed proovisid kaitsta oma sõpru või tõmbusid põrandal kerra.“
Samuti on Nadja selgitanud, et miski tema ja teiste tüdrukute röövimises ja seksuaalorjadena kasutamises polnud juhuslik, vaid kõik oli ISIS-e poolt teadlikult planeeritud. Näiteks oli neil selge, mis teeb ühe neiu vähem või rohkem väärtuslikuks, millised võitlejad väärivad seksorja kui innustust tublide saavutuste eest ning kellel tuleb ise maksta.
Denis Mukwege ja Nadia Murad on elavad näited, et igaühel meil on hääl ja võimalus seda kasutada inimõiguste hüvanguks. Me ei saa teha olematuks jõhkrat naistevastast vägivalda, aga me igaüks saame anda panuse, et vägivalda, ahistamist ning pahatahtlikkust oleks vähem. Ka siin, meie Eestis. Seekordsed Nobeli rahupreemiad tegid kummarduse inimõiguste eest seisjatele sõjapiirkondades ning selleks kummarduseks oligi viimane aeg.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan