Räägime hirmust

Slovakkia sotsioloog, pikaajalise kogemusega diplomaat, Slovakkia kunagine presidendikandidaat ja armastatud näitleja Magda Vášáryová esitas mitmekesisuse aastafoorumil oma elukogemusele kohaselt värvika, terava ja üdini helge vaate iga inimese võimalusele olla ise muutuseks, mida soovitakse.

Esmalt rääkis Magda hirmust. Slovakkias, aga Kesk- ja Ida-Euroopa ajaloos üldisemalt kujutame ennast ohvri positsioonilt, kus kahe totalitaarse riigi vahel püüdsime säilitada oma identiteeti ja omariiklust. Selle ajaloolise kogemuse tõttu oleme avatuse asemel võtnud omaks 19.sajandi eelarvamused, müüdid ja ohtlikud seisukohad.

Slovakkia oli Ungari keisririigi osa üle 800 aasta, alati multikeelne, -kultuuriline, -usuline riik. Mõistagi sündis sellest ka probleeme protestantide ja katoliiklaste vahel, Habsburgide vahel, mongolite ja türklastega, oli ju Slovakkia pikalt Türgi võimu all ja Lõuna-Slovakkias valitses islam. Tänapäeval eksisteerib aga Slovakkia igas külas kolm erinevat kristlikku kirikut.

Esineja sõnul on oluline tunnistada ka enda aktiivset rolli ajaloos, mitte viidata ainult valitsejatele. Jah, ka slovakid röövisid aadlike majasid, siis juutide kodusid, natsionaliseerisid ettevõtjate vara, rõhusid intellektuaale. Jah, ütleme välja, et slovakid andsid sakslastele juute raha eest üles. Ometigi tuntakse tänapäeval end teiste ohvritena.

Romantiline idee enda ehedast ja ausast minevikust valdab kogu Kesk-Euroopat (k.a nn Ida-Euroopa riigid). Postmodernses maailmas on romantistlik mõtlemine ilma mineviku analüüsita paraku ohtlik. Ka Poola räägib kahest traditsioonilisest vaenlasest – Saksamaa ja Venemaa. Ungarlastel on ajalooline kogemus, mil kõik olid nende vastu.

Kui kuulata täna Ungari valitsuse või Austria neonatside seisukohti, siis langemegi mentaalselt, kultuuriliselt ja poliitiliselt minevikku, tagasi 19.sajandisse. Kas minevik oli tõesti nii helge? Tuleb meeles pidada, et minevikus oli lahenduseks püsimisele allaandmine.

Praegune aeg vajab romantismi ajastu ohvrinarratiivist erinevaid metafoore. Kui oled ohver, siis keegi ei palu sul vastutada ja nii leiamegi end probleemi ees, kus me ei ole valmis vastutama. Just seepärast peame kriitiliselt oma minevikku vaatama, hirmuta ja eelarvamusteta.

Kui soovid oma seisukohta selgitada, peab olema dialoogis samal tasemel. Kui võtad ennast väiksema ja vähemtähtsa ohvrina, pole dialoog võimalik. Tarad Ungari piiril on märk dialoogivõimetusest.

Kõige olulisem on lõpetada muretsemine ja kartmine. Edasiliikumise võti on inimlikkus, inimlik headus, mitte midagi muud. Noorte valmidus olla dialoogis ja objektiivselt minevikku vaadata annab usu, et Euroopas seni saavutatu ei sula kevadise lumena.

Diplomaadi ja näitlejana soovitab Magda kasutada rohkem huumorit, mis on meie kõige suurem liitlane. „Inimliku headuse ja huumori vastu pole keegi saanud, mitte kunagi,“ rõhutas Magda.

#mitmekesisus #mitmekesisuse-kokkulepe