Hanno and Josh: enne mägede liigutamist tuleb tihti kive tassida

Eestlane Hanno Ahonen ja ameeriklane Josh Prosser abiellusid USA-s 2017. aasta oktoobris. Selle aasta mais kerkisid nende nimed Eesti ajakirjandusse, kuna Josh oli esimene inimene väljaspool Euroopa Liitu, kellele anti samasooliste abielul põhinev elamisluba Eestis. Mõistagi oleme me Eesti Inimõiguste Keskuses väga rahul, et Eesti Politsei- ja Piirivalveamet lõpuks ometigi sellise otsuse tegi.

Meie strateegilise hagelemise kaasuse raames oli kohus ja politsei kujundanud seisukoha, et Eesti riik on valmis aktsepteerima samasooliste abielu, kui Eesti kodanik oli selle riigi resident, kus abielu sõlmiti. Hanno oli abielu sõlmimise ajal Ameerika resident, kuid Kristiina mitte. Samas tõdesid nii Hanno kui Josh intervjuu käigus, et just Raudade perekonna julge kohtuvaidlus inspireeris  neid ja  sillutas teed   Eestisse kolimisele.

Ma kohtusin Hanno ja Joshiga esimest korda möödunud aasta detsembris LGBT-õigusi käsitleval seminaril, kus nad olid aktiivsed osalejad. Nende lugu hakkas mind huvitama – mitte juriidiliste aspektide pärast, vaid tahtsin seda julget geipaari inimestena rohkem tundma õppida. Kohtusime intervjuuks ühes Tallinna kesklinna hubases kohvikus, kui väljas oli vaid 10 kraadi. Hanno ja Josh kandsid sellegipoolest ainult kergeid suveriideid ja viskasin nalja, et nad peavad olema tõesti soojad suveinimesed. Kohtumise käigus sain oma naljale kinnitust, et nii see tõesti ongi, ehkki mitte sellepärast, et nad kallistavad sind nagu vana sõpra, vaid nende sisemine positiivsus ja soojus on see, mis on võimelised maailma muutma.

Kuidas kõik algas?

Hanno ja Josh kohtusid kaks ja pool aastat tagasi Chicago pride’i ajal. „Oleme Joshiga mõlemad üsna pikka kasvu, nii et Josh paistis rahvahulgast välja. Seepärast panin teda tähele ja hakkasime juttu ajama,“ jagab Hanno oma esimesi muljeid Joshist. Edasi mindi juba kohtingule. Josh lisab, et küllap oli ka tähtedesse midagi kirjutatud, sest ta oli just kavatsenud Coloradosse kolida. „Mul oli kõik Colorados juba planeeritud, kuid asjad muutusid äkki ja jäin Chicagosse. Nii et meil Hannoga tekkis võimalus üksteist tundma õppida,“ selgitab Josh õnnelikku kokkusattumust. Mõlemad jagavad oma kirge Chicago vastu, kus kõik peavad ennast uhkusega osaks linnast. „Chicago annab igaühele midagi: see võtab sind nii nagu sina oled,“ tunnistavad Josh ja Hanno ühel meelel.

Kohtusite Chicagos, aga milline oli teie lugu enne kohtumist?

Josh: „Olen pärit Ameerika väikelinnast, kus ollakse üsna konservatiivsed ja usklikud. Käisin kohtamas naistega, kuid see ei olnud midagi tõsist, selle taga polnud tõelisi tundeid. Kui ma kodulinnast lahkusin, ei tundnud ma sellega enam mingit sidet.“

Hanno: „Läksin Ameerikasse rohkem kui kümme aastat tagasi ja hindan väga, mida see maa on mulle andnud. Ameerika kinnitas, et on täiesti okei elada sellisena nagu sa oled, ei pea häbenema oma gei olemist või kuulumist mistahes vähemusse. Oleksin ma Eestisse jäänud, oleksin küll meestega kohtamas käinud, kuid see poleks olnud mu jaoks kerge. Ameerika andis mulle vabaduse.“

Josh: „Tegelikult tundsin ma sama pärast suuremasse linna kolimist. Seal oli vähem piiranguid ja nii palju rohkem võimalusi olla mina ise.“

Et Josh ja Hanno kiitsid oma senist elu Chicagos, siis ei saanud ma jätta küsimata, kas tõesti oli kõik nii kena? Aga homofoobia? Kas olete kogenud seda USAs või Eestis? Mõni isiklik kogemus, mida oleksite valmis jagama?

„Ma ei näe homofoobiat või siis ma enam ei näe. Inglise keele on ütlus fake it until you make it (teeskle, kuni saad hakkama),“ ütleb Hanno nagu vabandades kõigi nende ees, kes üle maailma on homofoobia tõttu kannatanud. „Ma tean, et homofoobia on reaalsus kogu maailmas, kuid ma ise püüan olla ja püsida positiivsena. Eestis hoiame Joshiga alati käest kinni ja keegi pole kunagi midagi öelnud. Vaadatakse, muidugi, aga see mind ei sega,“ tutvustab Hanno enda kogemust ja seisukohta. Samas kirjeldavad nad vahejuhtumit Telliskivi linnajao baaris, kus üks klient üsna agressiivselt avaldas oma vastumeelsust, kui Josh ja Hanno koos tantsisid. Turvamees palus lahkuda kallalekippujal. Just nii peabki, mõtlen omaette.

Josh: „Võibolla on keeruline meid rünnata, sest oleme kahekesi ja see teeb meid tugevamaks. Väga paljudel seda ei ole ja kiusajad valivad alati inimese, kes on haavatav.“

Hanno on mures, kuidas  me teemale läheneme: „Me reageerime homofoobiale nii, nagu oleme seda teinud aastakümneid, aga mu meelest peaksime muutma jõhkrusele vastamise viisi. Fookus peaks olema  kogukonna loomisel, inimeste toetamisel ning positiivse keskkonna loomisel.   Inimesed tunnevad tihtipeale, et nad on üksi, eriti LGBTQ inimesed. Aga sa pole üksinda! Ideaalis peaks igaüks tundma, et on osa kogukonnast. Pajudel jääb midagi puudu, et luua tõeliselt ühendavaid suhteid. Pöördu meie poole! Kui arvad, et meil on kogemust, mis sind aitab, siis oleme rõõmuga valmis abiks olema – ja seda ütlen ma kogu südamest!“

Imetlen Hanno  siirast soovi  panustada, et asjad muutuks paremaks, sest ta ei räägi ainult LGBTQ teemadel, vaid kõigist erinevustest – kogu meie inimlikust mitmekesisusest. Enne järgimist küsimust lisab Hanno ootamatult ja sundimatult:

„Muideks, tahame alustada igakuise  kogunemisega, näiteks  korraldada meeleoluka kokkamisõhtu, kus valmistame kasvõi ühepajatoitu! Inimeste kokkukutsumine on vajalik ja pole hullu, kui esimestel kordadel tuleb vähem inimesi! Alustuseks tuleb teha kasvõi väikeseid samme – enne mägede liigutamist tuleb tihti kive tassida.“

Tõepoolest! Kuid  miks te valisite elamiseks just Eesti? Kui kaardile vaadata, siis on see tõesti pigem väike kivi kui tõeline mägi. On ju olnud just Ameerika paljudele unistuste maaks.

Hanno: „USAs on palju võimalusi, kuid samamoodi on palju võimalusi ka siin. Kui Eestist lahkusin, oli mul samasugune ootus, et Ameerika on kõigi võimaluste maa, kus ootavad pudrumäed. Tegelikult  on seal elul lihtsalt suurem mõõtkava. Kui miskit ei juhtu sinuga siin, siis ei juhtu see ka USA-s, Balil, Austraalias ega kusagil mujal. Kõikjal tuleb teha kompromisse. Küsimus on pigem et millised need kompromissid on. See sõltub juba endast. Ma ütleksin, et Eestis teeme kompromisse isegi vähem. Ühendriikides oli mul 12 puhkusepäeva – siin on terve kuu! Jälgisime ka Kristiina ja Sarah lugu ning nende võit maakohtus innustas meid Eestile mõtlema.“

Josh: „USAs teeksin samu asju, mida teen Eestiski, kuid siin on neid kergem teha. Näiteks meeldib meile mõlemale loodus ja Eesti on selles mõttes täiuslik. Matkamisel pole hinnasilti ja loodus on nii lähedal. Muidugi tekitab keel mõningasi pingeid, kuid olen juba kohanenud. Käime väljas, tantsimas, matkamas, niisama veedame sõpradega aega. Täielik õndsus!“

Hanno: „Ühte Ameerikaga seotud asja siiski igatsen. Chicagos oli alati uusi inimesi, kellega tutvuda, kuid siin püsitakse rohkem oma sõprade gruppides. Kui sa pole valmis astuma sõprade grupist väljapoole, ei näe sa kunagi inimeste mitmekesisust ja erinevaid hoiakuid.“ Josh on Hannoga nõus ning on näha, kuidas nad seda USA kogemust taga igatsevad, hoolimata mõnusast elust Eestis.

Mugavustsoonist rääkides – palju on väärtuste osas polariseerumist nii Eestis, Euroopas kui USAs. Kas näete selles probleemi? Ning kas peaksime ümber veenma inimesi, kes on homoseksuaalsuse vastu?

Josh: „Inimeste meelest on need teemad alati väga must-valged. Nagu Ameerikas – demokraadid mõtlevad ühtemoodi ja vabariiklased teistmoodi. Tegelikult pole see nii. Ühine puutepind on ka nende kahe vahel. Samas ei peaks olema võimul inimesed, kes teisi ja  vähemusi diskrimineerivad. See pole sugugi mõttekas viis edasi liikuda.“

Hanno: „Ma arvan, et me ei peaks püüdma kedagi veenda. Peame tutvustama oma seisukohti ja selgitama. Polariseerumine jääb alati püsima, erinevatel teemadel. Vajame tegelikult neid, kes ühendavad inimesi, kogukondi, nende hoiakuid. Otsustasin Eesti meediale intervjuusid anda, et näidata – me oleme kõigest üks armastav paar. Eesti on väike, inimesed tunnevad üksteist, see on siinne eelis.“

USAs on nüüdseks abieluvõrdsus. Kas see on oluline samm ja on see midagi muutnud? Kas peaks Eesti unustama kooseluseaduse ja taotlema samuti abieluvõrdsust?

Josh: „Ma usun, et kooseluseadus on samm õiges suunas. USAst tulnuna meeldib mulle abieluvõrdsus ja soovitaksin seda ka Eestile. Kuid te olete leidnud oma tee, ma mõistan ja hindan seda sammu.“

Hanno: „Tegelikult toetab väga suur hulk inimestest abieluvõrdsust ja LGBTQ teemasid, nii eraisikute kui ettevõtetena. Paraku pole kedagi neid ühendamas. Küsimus pole seadustes, et milline oleks parim, vaid kuidas me oskame koondada ja inspireerida neid, kes pole veel ühist asja ajamas – meis on ju rohkem ühendavat kui eraldavat. Sõltumata ideoloogiast või erakondlikest eelistes oleme kõik inimesed. Meil on samasugused tunded, enamik meist sooviks luua midagi tähenduslikku, omada kodu, elada lihtsalt õnnelikku pereelu.“

Hanno, oled ühes interjuus maininud, et soovid jõustada Eesti LGBTQ kogukonda osalt seepärast, et su enda murdeiga polnud just kerge. On sul mõni nõuanne LGBTQ inimestele, vabaühendustele või mitteformaalsetele gruppidele – kas peaks võitlema LGBTQ õiguste eest või toetame neid kuidagi teisiti?

Hanno: „Võidad alati, kui jääd iseendaks. Nii läheb kõik paremaks. Võta ühendust LGBTQ inimeste või nende toetajatega, keda tead. Nad on muutnud end kättesaadavaks. Tule välja oma mugavustsoonist. Heida pilk tegelikkusele ja saad aru, mida tähendab vähemuse hulka kuulumine – me oleme kõik üsna sarnased.“

Josh: „Propaganda ja valikuvariantide vahel on suur erinevus. Tihtipeale on valikud demoniseeritud nagu oleks see propaganda – nii juhtus Rakveres, kus gümnaasiumi seinal oleva kuulutusega otsiti lauljaid LGBTQ koori. Kuulutus võeti maha. Sa ei pea kooriga liituma, aga võiksid anda teistele valikuvõimaluse. Jäta ruumi kohtumistele ja kohtu! Kõik algab inimlikust suhtlusest. Öelge üksteisele häid sõnu!“

Millised on teie suveplaanid? Täna on päris külm ja tuuline, aga kaks suvekuud on endiselt ees.

Kuna mõlemad on äsja alustanud uutes töökohtades, siis ei saa nad endale pikka puhkust veel lubada, kuid elavnevad kohe, kui juttu tuleb perest, Saaremaast, sõpradest ja Eesti suvest. Mõlema sünnipäev on juulikuus ja neil on rõõm seda koos tähistada. Hanno pere elab Saaremaal, kuhu nad on alati oodatud. See on koht, kus nad saavad ennast välja lülitada ning nautida vaid loodust ja teineteise seltskonda.

Kaks tundi on möödunud kiiresti. On palju teemasid, millest oleksime võinud veel vestelda, kuid ühte tahavad Hanno ja Josh enne hüvastijättu veel rõhutada: „Mida iganes sa meie kohtumisest kirjutad, on kõige olulisem see, et soovime oma head õnne teistele tagasi anda. Kui kellelgi on küsimusi või muresid, siis võta meiega ühendust aadressil joshprosser33@gmail.com!“

Tallinnas näitab kell nädala esimese tööpäeva üheksandat õhtutundi. Väljas on jahe, sajab vihma ja mul pole vihmavarju. Aga ma ei kurda, mul on selle paari pärast lihtsalt nii hea meel. Nende soojus ja positiivsed hoiakud annavad jõudu meile kõigile, kes tahavad näha Eestit kõigi jaoks salliva ja õnneliku kohana.

#erinevus-rikastab #inimoigused #kooseluseadus #mitmekesisus #oiglane-kohtumenetlus #vordne-kohtlemine