Tavalised inimesed tavatutes oludes

Pagulaspäeva paneeldiskussioon Lennusadamas tõi selgelt välja tõsiasjad, millest igaüks võiks olla teadlik.

Diskussioonis “Pagulaskriisid Eesti ajaloos ja tänapäeval” osalesid 1944. aasta paadipõgenik Ilvi Cannon, Süüria pagulane Alaa, Okupatsioonide muuseumist Sander Jürisson ning ÜRO Pagulasameti Eesti kõneisik Didzis Melbiksis. Vestlust juhtis Meelis Niine Rahvusvahelisest Migratsiooniorganisatsioonist.

Kui tänapäeval tundub, et kõik on uus, siis pagulased on sõja ja vägivalla jalust põgenenud läbi ajaloo. Eestlaste suurpõgenemine toimus teise maailmasõja lõpuaastatel nõukogude võimu metsikuste eest ja üsna mitmed tollased kogemused on võrreldavad suhtumisega tänapäeva pagulastesse. Iivi Cannoni ja Alaa kirjeldused, kuidas jõuti vastavalt Eestist läbi Saksamaa Ameerikasse ja kuidas Süüriast Türgi ja Kreeka kaudu Eestisse, olid üsna sarnased kuni mõningate detailideni. Mõlemad kinnitasid, et neisse suhtuti mõistetava võõristusega, kuid nad kavatsesid ennast tõestada.

Teise maailmasõja ajal polnud veel pagulasorganisatsioone, kes oleks aidanud või tegevusi koordineerinud. Selline loodi alles 1950ndatel aastatel ja ainult kolmeks aastaks. Nüüd on maailma pagulasorganisatsioonil aastaid juba seitsmekümne jagu – pagulaste hulk on kasvanud kogu maailmas.

Kodu – see on rahu

Pagulaskriisi lahendamine on võimalik vaid sõdade lõpetamisega, poliitilisel teel. Paraku veereb vägivalla lumepall mööda Lähis-Ida ja rahu saavutamist pole näha. Süürlanna Alaa sõnul tähendab kodu tema jaoks rahu, just selle on ta leidnud Eestist. Naisel jätkub eestlaste suhtes vaid kiidusõnu, ta on leidnud sõpru ja toetajaid ning juba veidi eesti keelt rääkiv Alaa on võtnud kindlasse plaani töökoha leidmise.

„Siis ma saan sellele riigile ja neile inimestele tagasi anda, mis ma olen nende käest saanud,“ on Alaa veendunud. Kui inglise keelt vabalt valdava naise jaoks mõni töökoht leidub, siis palume teada anda.

Didzis rõhutas, et palju on juttu pagulastest, kuid vähe on pagulaste enda juttu. See on üks põhjus, miks neid inimesi tihti võõristatakse – inimesed võõristavad ikka seda, mida ei tunta ega teata. Seepärast tasub inimestega vestelda, neid kutsuda kohtumistele ja niisama külla, ega teistmoodi ju tuttavaks ei saa. Kui aga saad tuttavaks, selgub, et pagulane on inimene nagu iga teine.

„Ma pean ennast külaliseks,“ rääkis Alaa, „loodan, et olen hea külaline. Pagulane on silt, mida mu kohalikud sõbrad ei ole kasutanud ja olen selle eest ääretult tänulik.“

Nii Iivi kui Alaa rõhutasid, et pagulane on ainult üks inimese identiteetidest ning enamasti ei ole see esmane ehk baasidentiteet.

„Olime Ameerikas immigrandid,“ rääkis Iivi Cannon, „ja rõhutasime alati oma eesti päritolu. Järgmistel põlvkondadel pole see enam nii tähtis, inimesed kohanevad.“

Juriidika ja psühholoogia

Pagulaste puhul võib mõelda kahes kategoorias, millest üks on puhtalt juriidiline ja teine psühholoogiline. Üldiselt räägitakse pagulasest kümne aasta lõikes, pärast seda peaks ta olema kohanenud või olude võimaldades kodumaale tagasi läinud. Paraku on tegelikkus teine.

Nagu eestlased lootsid peatset tagasipöördumist, loodavad ka tänased pagulased peatset sõja lõppu. Kui paljud eestlastest naasid pärast viitkümmet aastat võõrsil? Väga vähesed, sest elu on kaugel maal sisse seatud, seal elavad juba lapsed ja lapselapsed, kodumaaga seovad vaid nostalgilised mälestused – ka riik, kust kunagi lahkuti, on tänaseks paljus muutunud. Sarnaste probleemide ees leiavad ennast kogu maailma pagulased. Miks te tagasi ei lähe? Kuhu ja kuidas, kui elu on sisse seatud, leitud töökoht ja kohanetud?

Juriidiliselt võid olla pagulane, kuid psühholoogiliselt vajad lihtsalt uut elu, püüad pagulase silti mitte endaga kaasas kanda. Siin sõltub palju ümbritsevate inimeste suhtumisest. Vestlusringis puudutati ka mõningate poliitikute teravaid väljaütlemisi, mis püüab luua pagulaste suhtes hirmu fooni. Sellise retoorika abil saab inimesi kergemini juhtida. Kui aga pagulastega avatult silmast silma suhelda, siis ei ole pagulusse siirdunud inimeste dehumaniseerimisel pinnast – tõrvamine ja sildistamine ei suuda isiklikke suhteid kahjustada.

„Hakkasin ise meie maja inimesi teretama,“ rääkis Alaa. „Alguses „hello“ peale ei reageeritud, siis aga õppisin „tere“ ütlema. Nädala pärast olime kõigiga tere-tuttavad. Muidugi pean ma ise ennast tõestama, et olen usaldusväärne inimene – palun andke selleks lihtsalt võimalus.“

Kuna oled siin...

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Anneta, sest just praegu on kriitiline aeg, mil toetust eriti vaja. Seisa oma annetusega meiega inimõiguste eest. Selle eest, et eelarvamuste tõttu ei pärsitaks kultuurisündmusi nagu Rakvere filmifestival Festheart. Selle eest, et Eestis saaksid elamisloa Eesti inimeste samast soost elukaaslased ja et kooseluseadust saaks kasutada ka tegelikult. Selle eest, et puuetega inimesed saaksid takistusteta ühiskonda panustada.

Ühiselt panustades oleme tugevamad.

Annetan
#pagulased