OSCE valimisvaatlejate sõnul polnud Ungari pühapäevased valimised õiglased, vaid täis valitsuse propagandat, mis toetas võimul olevat erakonda. Nii nagu teeb Tallinnas Keskerakond oma meediakanalites, aga Ungaris toimus sama riigi tasemel ja kordades hullemini. Fideszi võidu hind oli äärmuslik hirmutamine immigratsiooniga ja ksenofoobia õhutamine, sihtmärgiks seekord vaba kodanikuühiskond. Eelnevalt on sisuliselt likvideeritud vaba meedia ning piiratud kohtuvõimu sõltumatust. Poliitiline opositsioon on siiamaani koomas, mille põhjustasid valijaid võõrandanud otsused ning korruptsiooniskandaalid.
Saavutanud sellistes tingimustes ülekaaluka võidu, on autoritaarsusele kaldunud Ungari valitsus asunud ründama ainsaid järelejäänud võimukriitikuid: inimõigustega tegelevaid organisatsioone ehk meie kolleege, kes igapäevaselt aitavad inimõigusi kaitsta. Sihtmärkideks on sellised mainekad ja pikaajalise ajalooga organisatsioonid nagu Ungari Helsingi Komitee (HHC) ja Ungari Kodanikuvabaduste Ühendus (TASZ). Nende kui “Sorose agentide” diskrediteerimiseks viidi läbi professionaalseid infooperatsioone, alates teeseldud kohtumiste korraldamisest kuni isiklike rünnakuteni valitsusmeelses meedias. Pärast valimisi on valitsus lubanud inimõigusorganisatsioonid üldse kinni panna kui vaenulikud välisagendid.
Ma ei tea, mis toimub mu Ungari kolleegide peades, aga kujutan ette, et see on suhteliselt õudne. Paljud inimõiguste eest seisjad on näinud Euroopa Liidu liikmelisust omamoodi garantii või kindlustusena, mis tagab demokraatia tee jätkumise. Nüüd näeme, et liikmelisusest pole seni suurt kasu olnud. On ka šokeeriv demokraatia allakäigu kiirus, mis annab tunnistust, et tegelikult olid demokraatlikud väärtused üle võetud pinnapealselt.
Ungari valitsus on järjepidevalt murendanud demokraatlikke institutsioone ning kaugenenud Euroopa Liidu väärtustest, mis on EL lepingu kohaselt inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. See pole aga peaminister Viktor Orbanil ega temaga seotud oligarhidel takistanud Euroopa Liidu toetuste najal rikastumast.
Orbanit kaitseb Euroopa Rahvapartei (EPP), mille ridadesse Fidesz Euroopa Parlamendis kuulub. EPP-sse kuuluvad Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker ja Euroopa Parlamendi president Antonio Tajani ning lisaks Ungarile ka Saksamaa, Austria, Hispaania, Bulgaaria, Küprose, Iirimaa ja Rumeenia valitsusjuhid. Eesti erakondadest kuulub EPP ridadesse IRL.
Ungari kriis toob eriti ilmekalt välja Euroopa Liidu kitsaskoha: juhul kui mõni riik otsustab loobuda väärtustest nagu inimõiguste kaitse, demokraatia või õigusriiklus, saab väga vähe ette võtta. EL on idealistlikult ehitatud eeldusele, et liikmesriigiks saanud riik jagab igavesti samu väärtusi, mida deklareeris liitudes. Tegelikkuses on probleeme olnud pidevalt ja pole alust Euroopas levival üleoleval suhtumisel, justkui siin poleks demokraatia, õigusriikluse ja inimõiguste kaitse standardite vähenemine võimalik.
Mida Eestis ette võtta? Esmalt tuleks kindlustada, et Ungari demokraatia kriis ei leviks. See tähendab demokraatlike institutsioonide pidevat kindlustamist, vaba meedia ja kodanikuühiskonna toetamist ning kohtuvõimu sõltumatuse austamist. Igasugused rünnakud inimõiguste, õigusriigi ja esindusdemokraatia vastu pole lihtsalt üksikjuhtumid, vaid asetuvad Ungaris ja teistes Ida-Euroopa riikides toimuva taustal hirmutavasse konteksti.
Teiseks peaksime nõudma oma poliitikutelt, et nad Ungaris toimuva suhtes väljendaksid oma seisukohti ning tuletaksid oma Ungari kolleegidele Euroopa väärtusi meelde. Nii ei aita me mitte ainult Ungari inimesi, vaid ka iseennast, sest kui Ungaris, Poolas ja mujal toimuvad arengud meid eriti ei puuduta, võib Eesti poliitikutel tekkida kiusatus samu meetodeid ka siin kasutada.
Kolmandaks peaksime kodanikuühiskonnas üha rohkem mõtlema sellele, kuidas suurendada oma “jalajälge” ja minna inimeste jaoks enam korda. Toimiv vabakond ei saa olla elitaarne klubi, mis oma mullis teineteist kiidab ning mille tegemistes osaleb aktiivselt vaid pisike murdosa kogu rahvast. Eesti on piisavalt väike, et vabaühenduste tegevustes võiks osaleda palju rohkem inimesi. Paraku on, nagu mujalgi, puudu nii hoiakutest, mis peaksid kodanikuühiskonnas toimetamist väärtuslikuks, kui ka ressurssidest, mis aitaksid saavutada mõju.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan