Ramona Muljar: pagulasstaatuse võiks kindlaks teha juba enne ELi territooriumile jõudmist

Ramona Muljar kirjeldab eluolu Kreeka pagulaslaagris ehk hotspotis. Kes ja kust sinna saabuvad, milliseid probleeme esile kerkib ja kuivõrd kohapealne koostöö toimib, loe alljärgnevast intervjuust.

Ramona oli 2013–2014 Eesti Inimõiguste Keskuse pagulaste õiguskliiniku õigusnõustaja ja 2014–2015 vabatahtlik pagulasvaldkonna strateegiliste kaasuste alal. Hetkel töötab Ramona Soome Migratsiooniametis.

Selgita natuke, mis see hotspot on ja kuidas seal töö käib. Kuidas sa sinna sattusid?

Hotspot on pagulaslaager Kreekas või Itaalias, kus kohaliku valitsuse töötajatele lisaks töötavad Euroopa Liidu organi EASO (European Asylum Support Office) töötajad. Need on siis kas EASO enda töötegijad ja/või EL liikmesriikide poolt sinna 6–8 nädalaks saadetud inimesed, kes töötavad selles valdkonnas enda riigis. Mina sattusin sinna enda tööandja kaudu ja viibisin kaks kuud Samose saare peal. Viisin seal läbi varjupaigataotlejate intervjuusid ja koostasin hinnanguid, mille põhjal kreeklased tegid lõpliku otsuse.

Kas kohapealsesse tegevusse on kaasatud ka mõni vabaühendus või rahvusvaheline organisatsioon?

Jaa, mitmed, näiteks UNHCR, IOM, Boat Refugee Foundation, MedIn, Médecins Sans Frontiers. Nad annavad arstiabi, õigusabi, telke jm. Tervesse sellesse üleeuroopalisse operatsiooni Itaalias ja Kreekas olid kaasatud ka politsenikud erinevatest riikidest, näiteks kohtasin seal üht Tartu kriminaalpolitseinikku ja kolme politseinikku Tallinnast.

Kes ja kuidas sinna peamiselt saabuvad?

Samose saarele tuldi otse Türgist, umbes pooled tulijatest on süürlased, veerand iraaklased ja veerand teistest rahvustest (nt Aafrika riikidest, Alžeeria, Maroko, Nigeeria jne). Tullakse üksi ja perega, selles laagris oli palju peresid ja lapsi. Nad tulevad kummist paatidega, smugeldaja paneb nad “õigel hetkel” (see tähendab, et smugeldaja kontrollib, ega Türgi piirivalvureid ole lähedal, minnakse öisel ajal jne) paadi peale ja näitab õige suuna kätte ning annab kaasa ka Kreeka piirivalve numbri, kellele helistada, kui ollakse Kreeka vetes – et nood päästma tuleksid.

Samosel oli näiteks Frontexi (Euroopa välispiiride agentuuri) kaudu Saksa laevu, millega käidi neid inimesi veest päästmas ja saare peale toomas. Smugeldajad ise (enam) paatidega kaasa ei lähe, sest Kreeka piirivalvurid võtavad nad vahele ja panevad vangi.

Kui kaua varjupaigataotlejad keskmiselt laagris viibivad?

See vaheldub, mõned süürlased, kes ootavad kaebusele otsust (kui esimene otsus selle kohta, kas nad võivad Türki naasta EL-Türgi lepingu kohaselt, on olnud negatiivne), on olnud Samosel juba üle aasta. Üldiselt oodatakse otsust 3–6 kuud ja niikaua peavad nad saare peal püsima.

Vaade pagulaslaagri konteineritele Samosel

Kuidas kogu protsess täpsemalt välja näeb, kuidas toimub laialiajaotamine, edasi liikumine?

Taotlejad tulevad, nad registreeritakse ja neile antakse majutus, söök jm. Mõne nädala pärast on intervjuu, kus selgitatakse esiteks, kas see isik või pere võib ELi ja Türgi 2016. aasta lepingu kohaselt Türki tagasi minna ning teiseks selgitatakse välja tema varjupaiga taotlemise alused. Seejärel nad ootavad laagris otsust. Kui inimene juba on Kreeka, st ELi territooriumil, siis on teda raske negatiivse otsuse puhul oma kodumaale tagasi saata – näiteks puuduvad reisidokumendid jne. See, et nad otsust ootavad, maksab muidugi raha.

Kuidas sellist olukorda lahendada?

Kui neile tehtaks otsus juba näiteks Türgis või mujal EL välispiiridel, siis saaksid need, kellel kaitse saamiseks aluseid ei ole, kohe negatiivse otsuse ja nad ei saabuks üldse Euroopasse. Samas need, kes tõeliselt kaitset vajavad, saaksid kiiremalt alustada uut elu Euroopas. Hetkel tulevad kõik, kes tahavad ja saavad, ja need, kellel kaitse saamise aluseid ei ole, aeglustavad seda protsessi ning kulutavad abivajajatele mõeldud ressursse.

Samose saarele tulijatest oli minu enda hinnangul 50–60 protsendil rahvusvahelise kaitse saamiseks alused. Aga ülejäänud 40–50 protsendist jääb kindlasti suur osa niisama Euroopasse, ilma legaalse staatuseta. Ja inimesi tuleb kogu aeg juurde…

Kuidas saabujad ise end tunnevad, millised on olud ja igapäevaelu?

Neil on igav. Samas nad võiksid ise ka aktiivsemad olla, käia raamatukogus ja ennast harida interneti teel jne. Kohapeal pakutakse neile informatsiooni ja vabaühendused viivad läbi koolitusi. Tundus, et sageli nad keskendusid peamiselt otsuse ootamisele – nad kas ei julenud või soovinud enne seda uut elu alustada. Minu sealoleku ajal algasid demonstratsioonid halbade majutustingimuste pärast, kuna laagrisse saabus liiga palju inimesi ja mitmed pidid mitu kuud tavalises telgis elama. Laagrisse mahub umbes 800 inimest, aga viimastel nädalatel oli seal kindlasti juba 1200–1400 inimest, kui mitte rohkem.

Kuidas kohalikud elanikud ja kreeklased üldisemalt saabujatesse ja kogu tegevusse suhtuvad?

Ega kellelegi see olukord väga ei meeldi. Linna peal käivad ringi suured kambad noori mehi, kes siis vahel lärmavad ja rikuvad rahu. Suvel ei tahetud neid eriti tänavapildis näha, kuna siis on turismihooaeg ja turism toob paljudele saareelanikele tulu. Lisaks saare peal – eriti suvel – kulub vett väga palju ja Samose linnapea pani laagris iga päev kell 12–16 vee kinni, et turistidele ja saareelanikele jätkuks vett. Siiski tahan toonitada, et kreeklased on üldiselt väga sõbralikud ja vastutulelikud, näiteks rassismi ma kordagi ei märganud. Hoolimata äärmiselt keerulisest majanduslikust ja poliitilisest seisust on nad olukorraga nii väärikalt ja külalislahkelt tegelenud, kui võimalik on olnud. Kreeka saartelt käis 2015. aastal läbi üle miljoni inimese. Olukord on olnud päris raske ja on praegugi. Kreeklased on aga oma parima teinud sellele vaatamata.

#pagulased