Eesti esimene naispresident Kersti Kaljulaid toetab inimõigusi

Eesti sai pärast vaevalist valikuprotsessi esmaspäeval uue presidendi. Uus Eesti president on naine, mis aitab murda soostereotüüpe ning suurendada naiste osalemist poliitikas, millest tõuseb kõigile Eesti inimestele kasu. Ajalooline sooline ebavõrdsus on tähendanud, et enam kui pooltes maailma riikides pole naine kunagi riigipea olnud ning ka Eestis kunagi varem mitte. Seega on fakt, et 81 Riigikogu liiget 101st valisid Eesti presidendiks naise, märk sellest, et inimese sugu ei ole ka kõrgeima ametikoha jaoks määrav, vaid olulised on muud omadused, nagu kompetents ja vaimuteravus.

See oktoobris tehtud otsus muudab Eestit heas suunas. Olukorras, kus riigipea on naine, ei ole ühegi ettevõtte või riigiasutuste juhiks kandideerimisel võimalik naisi lihtsalt oma soo tõttu välistada. Iga tüdruk võib täna kindel olla, et soovi ja õnne korral võib ka temast saada president, samuti nagu iga poiss.

Lisaks on hea teada, et uus president on oma seisukohtades avaldanud toetust inimõigustele ja sallivusele. Loodame, et presidendirollis jääb ta neile põhimõtetele kindlaks ning toetab Eestis tärkavat inimõiguste kultuuri ja Eesti Inimõiguste Keskuse eestvedamisel loodavat inimõigusliikumist.

Toome kaks Kersti Kaljulaidi tsitaati, mis inimõiguste valdkonda puudutavad: 9. septembril 2015 kirjutas ta Postimehes nii:

“Millist sõnumit edastab valitsus, mille mitu ministrit räägib mitu kuud rahvale, et peaasi on suruda vastuvõetavate põgenike arv võimalikult madalaks? Selline valitsus ütleb, et põgenik on väga halb. Lisame sinna juurde arutelud, milline põgenik on eriti halb (teisest kultuuriruumist ja teist usku põgenik muidugi) ning oleme andnud täiesti selge sõnumi: erinevus on probleem. Mis omakorda toob taskust välja meeletult palju rusikaid, sest ühtäkki on vastuseis teistsugusele, erinevusele, täiesti OK.

Oma sauna võivad saada ka juba täiesti seaduslikult Eestis elavad teistsugused inimesed, isegi turistid. Kindlasti varsti ka vene keelt kõnelevad inimesed. Vahet enam pole. Ebalusest saab alguse tõeline julgeolekurisk.

Väikesel riigil pole muud relva kui väärtuspõhine poliitika ja rahvusvaheline koostöö selle ajamiseks. Väärtuste hulka kuulub rahvaste enesemääramise õigus, seda teab iga eestlane. Aga sinna kuuluvad ka inimõigused ja rassismi eitamine.

ja 17. märtsil 2016 arvas Postimehes:

Inimene on tähtsam kui kollektiiv, kodanikkond või rahvus tervikuna. Tema otsustusvabadus on tähtsam kui miski muu. Vabadus valida oma elukoht, töökoht, laste arv ja peremudel ilma igasuguse, ka väga pehme ja kergelt noomiva riikliku halvakspanuta.

Riiklike soovitustega tuleb olla üliettevaatlik. Kellessegi ei tohi suhtuda diskrimineerivalt. Kellessegi ei tohi suhtuda patroneeriva üleolekuga. Isiku vaba tahe on üle kõige. Riigi asi on luua keskkond, kus seda tahet on hea realiseerida.

Ei tohi rõhuda rahvustundele. Ei tohi rõhuda Isamaa kutsele. Ei tohi rõhuda «Eesti vajadustele» ja panna inimesi tundma end süüdi, kui nad valivad nii, nagu nende vaba hing ihkab. Armastust ei saa sundida.

Vaba riiki armastatakse nagunii. Seda saab teha nii kodus kui kaugel. Inimese vabadust ja väärikust tähtsaks pidavasse riiki tahetakse elama asuda. Kõiki neid, kes tahavad siin elada, saab ja tuleb õpetada neid vabadusi tunnustama ja austama.

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan
#inimoigused-eestis
Ostukorv