Rumeenia vabaühendusete festival tõstis püünele kodanikuühiskonna

8. kuni 11. maini toimus Bukarestis Rumeenia MTÜ-de ühisüritus ONGFest, kus oli oma osa ka organisatsioonidel Eestist, Leedust, Poolast, Ungarist, Norrast ning Portugalist. ONG on lühend sõnaühendist organizație neguvernamentală, mis nagu arvata võib tähendab rumeenia keeles tähendab vabakonda või MTÜ-d. Sellel aastal oli läbivaks teemaks vihakõne ning selle ohjeldamine meedias, internetis, koolides ja avalikes sõnavõttudes. Ettekanded aga vihakõne temaatikaga ei piirdunud ning jagati kogemusi muuhulgas näiteks ka kodanikuühiskonna mobiliseerimise, integratsiooniprojektide, avalike protestide ja sallivust edendavate kampaaniate korraldamise ja läbiviimise valdkonnas.

Otseloomulikult on Kesk-Euroopas ja Portugalis iseäranis tõsiseks teemaks roma vähemuse olukord ja visalt kulgev integratsioon. Eriti valusalt kerkib segregatsioon esile haridusvallas. Leedu erines teistes festivalil ning töötubades osalenud riikidest selle poolest, et seal on sisserännanud elamisloaga residentide osakaal erakordselt madal – kõigest 1%. Seda enam aga on see pisike segment ühiskonnast eraldatud ning lisaks puuduvad ka tugevad rahvusvähemuste kogukonnad.

Norra on peale 2011. aasta suve veriseid sündmusi asunud tõsiselt jälgima vihakõne vohamist internetis ning selleks, et võidelda ekstremistlike väljaastumistega juba juuretasandil, on sealsed politseinikud läbinud põhjaliku koolituse vihakõne tuvastamises. Omapärase, kuid tõhusaks osutunud, praktikana toodi välja näiteks politseiametniku sõbralikud ja ebaformaalsed kohtumised potentsiaalse vihakurjategijaga, mis tähendab seda, et kui kellegi tegemised ja väljaütlemised annavad tunnistust, et see inimene kannab endas Anders Breiviku omaga võrreldavat viha, mis võib leida ka reaalse väljundi, siis kutsub spetsiaalse väljaõppe saanud politseinik ta jalutuskäigule ning üheskoos lahatakse maailmavaatelisi küsimusi.

Ehkki see meetod võib esmapilgul kõlada nagu kena varinimetus ajupesule, kinnitasid norra kolleegid, et selline pehme lähenemine, annab ksenofoobiakrampides isikule võimaluse oma vaateid seletada ning teadmise, et keegi, kes esindab riiki, on nendest huvitatud. Viimasega kaasneb paraku ka teadmine, et teda peetakse silmas. Tahes-tahtmata tekitab see praktika võrdluse meie meedias kajastatud kohvijoomistega Kaitsepolitseis, kuid norra NGO-d uskusid valdavalt, et tänu politseinike heale väljaõppele, on tegu tõesti pigem ennetava terapeutilise- kui hirmutamismeetodiga.

Ann Väljataga Eesti Inimõiguste Keskusest tutvustas Erinevus Rikastab kampaaniat, selle seniseid õnnestumisi ning tagasilööke ja ka eripalgelist avalikku vastukaja, mida see pälvinud on. Teiste riikide seas tekitas suurt huvi see, kuidas õnnestus saada avaliku elu tegelased hiigelpostritel oma seksuaalset orientatsiooni paljastama. Näiteks leedu, poola ning ka rumeenia osaliste sõnul on see suur julgustükk, ning ei ole sugugi kindel, et nendes riikides oleks selliseid inimesi kerge leida. Siit vaadates tundub aga suure julgustükina laiahaardeliste protestide väga hästi koordineeritud korraldamine Rumeenia MTÜ Militia Spirituala poolt. Militia Spirituala viimane suurim üleriigiline ja siiani vältav aktsioon puudutas Rosia Montana piirkonda, kuhu plaaniti läbi JOKK-skeemide kullakaevanduse rajamist. Rosia Montana ümber toimuv andis järjekordselt tunnistust riigi tohutust korruptsioonitasemest ning muutis selle eiramise võimatuks. Militia Spirituala eristub selle poolest, et pooldab rahulolematuse väljendamisel tavapäraste protestimarsside asemel spontaansema loomuga geriljatehnikaid – nt blokaade ja üllatuslikke kriitilisi sekkumisi parlamendi istungitesse. Rosia Montana afääri ja järgnenud protestide kohta saab inglise keeles lähemalt lugeda nt siit, Militia Spirituala ajaloo ja tegemiste kohta siit.

Silma jäi, et riikides, kus kogukonnad omavad suuremat rolli, kipub inimeste koondamine ühise eesmärgi nimel – olgu selleks kinomaja korrastamine või protestiaktsiooni läbiviimine – paremini õnnestuma. Individualistlikuma eluviisiga riikides nagu Eesti aga on üldine sallivuse tase kõrgem.

Festivali peateema – vihakõne – puhul tõdesid nii rumeenia, leedu, poola kui ka portugali osalejad, et see on õiguslikult äärmiselt ähmaselt reguleeritud ning sarnaselt Eestile ei leidu ka mujal kuigivõrd palju kohtupraktikat, millest lähtuda. Kõikides vestlusringis osalenud riikides on valdavaks väärarusaam, et vihakõne on oluline vaid vihakuritegevuse nn „väikevennana“ ning iseseisvana ei oma mingit tähtsust ega vääri seega suurt tähelepanu ei seadusandja ega kohtuvõimu poolt. Kavandatud muudatused Eesti karistusseadustikus tunduvad üldises kontekstis väga progressiivsed – nende jõustumise poole aga liigutakse tasapisi.

Kokkuvõttes, võib öelda, et ONGFest- is on õnnestunud ühendada kõrgetasemeline ühiskondlik debatt, huvitav programm ja mõnus õhkkond. Kohalikest üritustest võib ehk leida sarnasusui Arvamusfestivali ning Teeme Ära Mõttetalgutega. Samas on ONGFest unikaalne selle poolest, et lisaks kodanikuühiskonnas ühel või teisel moel tegevatele inimestele suunatud üritustele, on suur rõhk ka laiemale üldsusele mõeldud programmil, mille kaudu õnnestubki vabakondadel end suurel areenil rohkem kuuldavaks teha – seda vähemalt neljal päeval mais.

Ann Väljataga

Annetades toetad inimõigusi!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse! Ka väikesel summal on kaal, kui suure südamega inimesi on hulganisti.

Annetan
#inimoigused-eestis