Inimõiguste keskuse kommunikatsioonispetsialist Kristin Rammus ülastas 17. – 18. oktoobril Varssavis toimunud valvekoerade seminari “Key communication principles of watchdog organizations: what works?”, mis oli korraldatud Poola organisatsiooni Citizens Network Watchdog Poland poolt.
Valvekoerad on organisatsioonid, kes tunnevad sügavat kriitilist huvi ühiskonnas toimuva vastu ja jälgivad, et avalik võim täidaks oma kohuseid, oleks oma töös läbipaistev ja eetiline.
Seminaril osales üle 30 erineva valvekoera Ida- ja Kesk-Euroopast, kellest suurem enamus esindasid kas inimõigustega või korruptsiooni vastu võitlemisega tegelevaid organisatsioone.
Seminarile eelnevalt paluti osalejatel täita väike küsimustik, saamaks aru, millised on need teemad, millest tegelikkuses seminaril vaja rääkida on ning nagu selgus, võib põletaivamaks teemaks pidada annetuste kogumist ja inimeste kaasamist (nn fundraising’ut). Seda ilmselt põhjusel, et kasutatavaid rahastusallikaid jääb järjest vähemaks.
Fundraising’ule keskendusid kas otseselt või kaudselt ka kõik ettekanded. Üldised mõtted, mis kõlama jäid, olid aga enamus ettekannetest sarnased.
Kõige olulisem neist oli, et annetusi ei saa oma tegevuse toetuseks edukalt koguda ilma õige inimeseta. See tähendab, et annetuste kogumine ei saa olla kellegi kõrvalttöö ja sellega ei saa tegeleda keegi, kelle jaoks see ebamugavust valmistab (ja nagu selgus, on raha küsimine paljude jaoks väga ebamugav). Paljudes keskmise suurustega MTÜdes on eraldi lausa annetustiim.
Samas anti realistlikult märku aga ka sellest, et olles leidnud selle õige inimese annetusteemaga tegelema, ei tähenda see automaatselt edukat fundraising-tegevust, sest enamasti läheb aastaid enne, kui organisatsioon suudab hakata efektiivselt annetusi koguma.
Selleks ongi teine väga oluline aspekt annetuste kogumise juures just nimelt strateegia: kuidas kellelegi läheneda seoses annetuste kogumisega; kuidas koguda annetustele alla ka mingisugune “põhi” ja kas annetusi peaks vastu võtma kõigilt jpm? Eks siinkohal ole suuresti tegemist ka iga ühiskonna puhul eraldiseisvalt vaadeldava strateegiaga, sest nagu juba kohapealsest arutelust selgus, on olukord mitmes riigis küll sarnane, ent võrreldes mõne teise riigiga täiesti erinev.
Väike osa seminarist keskendus ka kampaaniate läbi viimisele. Seda küll aga taas “fundraising’u” võtmes. Nimelt oldi üksmeelselt seminaril nõus sellega, et kampaaniaid on mõtet läbi viia vaid juhul, kui sellel on mingi väljund (call for action) – näiteks annetamine, abi pakkumine, mõnele petitsioonile alla kirjutamine jne. Üldiselt jäi mulje, et pelgalt avalikkuse teavitamist ei peetud eesmärgiks omaette. Samal ajal nõustuti, et ka seda teemat tuleks vaadelda ühiskonnapõhiselt, sest mitte iga ühiskond ei ole veel valmis selleks, et kampaania korras tegutsema asuda ning sellele eelnev avalikkuse teavitamine on siiski oluline.
Põgusalt arutleti ka sõnumite formuleerimist, sidusgruppide määratlemist ning tutvuti heade ja halbade näidetega.
Rohkem infot Ida- ja Kesk-Euroopa valvekoerade kohta leiab siit.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan