Keskuse võrdse kohtlemise programmi juht osales neljapäeval, 11. aprillil, Domus Dorpatensise korraldatud debatil, mille teema tundus pealkirja kohaselt esmaspilgul üsna mitte-vastuoluline: “Kuidas kirjutada ideaalset perekonnaseadust?”. Selle pealkirja taga peitus aga oluliselt vastuolulisem teema, nimelt perekonna definitsiooni muutumine ajas ning vajadusest perekonnaseadus nende muutustega kooskõlla viia (või siis ka mitte). Millest debatil räägiti ja kas ideaalne perekonnaseadus sai valmis, kirjutab Marianne.
Debatist võtsid osa IRLi esindaja Priit Sibul ning SDE esindaja ja ühtlasi ka Riigikogu õiguskomisjoni liige Andres Anvelt. Mina osalesin apoliitilise eksperdina, kelle ülesandeks oli lahata teemat poliitiliste vaadete üleselt. Kõik kolm osalist on ka eelnevalt sellel teemal meedia vahendusel sõna võtnud, mistõttu debati tulemus ja seal väljaöeldu on üsna ettearvatav. Ja ega see tõesti üllatusi kaasa ei toonudki.
IRL Priit Sibula esinduses on vastu igasugusele samasooliste paaride kooselu reguleerimisele. Sibul tunnistas, et ta on alla kirjutanud ka hiljuti meedia tähelepanu pälvinud SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kodudesse saadetud petitsioonile. Tema leiab, et homoseksuaalsus on ebamoraalne ning riik ei tohiks selliseid suhteid legaliseerida. Suurimaks mureks kujunes hirm, et kui juba lubada samasoolisi paare registreerida oma kooselu viib see tahes-tahtmata välja ka neile omavahelise abiellumisõigus andmise ning hiljem ka lapsendamisõiguse andmiseni ning see on Sibula seisukohal juba ühiskonna aluspõhimõtete ümberdefineerimine.
Igal juhul on nii IRL kui Priit Sibul veendumusel, et faktilised kooselud ei vaja reguleerimist. Ühelt poolt on abiellu mitte-astumine ning sellega kaasneva kaitse saamine iga inimese enda otsus (ka homoseksuaalsed inimesed saavad ju abielluda, küll mitte samasoolise partneriga, leidis Sibul). Teiselt poolt oleks faktilise kooselu reguleerimine isikute eraelu ülereguleerimine.
SDE Andres Anvelti esinduses ei poolda küll abielu mõiste muutmist, kuid pooldab faktilise kooselu reguleerimist ja kõikidele taolistele kooslustele võrdse kaitse tagamist. Anvelt leidis, et kui Eesti soovib kuuluda modernsete riikide hulka, peab ta kaasas käima ka arengutega perekonna sfääris. Fakt on, et ühiskonnas on palju erinevaid perekondi, kellel kõigil on vaja kaitset. Seadused peavad olema loodud selleks, et kaitsta nõrgemat poolt olgu selleks siis elukaaslane või laps. Seadused peavad olema kirjutatud selliselt, et need näevad ennatlikult ette võimalikke probleeme ning pakuks neile ka kohe lahendused. Kuna Eestis on palju mitte-abielulisi kooselusid, kus tihti kasvab ka lapsi, siis seadused peaksid ka selle kooslusega tegelema.
Anvelt ei näe ühtegi põhjust miks peaks samasoolisi kooselusid kohtlema erinevalt. Kõik perekonnad on väärt kaitset ja riik peab seda kaitset jagama võrdväärselt. Faktiliste kooselude reguleerimine ja samuti neile registreerimise võimaldamine (abielu alternatiivina) ei ole eriline samm ühiskonna alustalade muutmise suunas. See on üksnes reaalsuse tunnistamine. Seetõttu on raske ka mõista, miks peaks selle sammu ette võtmine ühiskonnale negatiivselt mõjuma.
Mina vahendasin eksperdina inimõigustest ja põhivabadustest tulenevaid nõudeid ning tutvustasin trende mujal maailmas. Ühelt poolt kordasin juba varem minu poolt väljaöeldut, et samasoolised kooselud ja nendes kasvavad lapsed moodustavad perekonna. See perekond peab olema kaitstud samaväärselt erisooliste paarist moodustunud perekondadega. Riigid on selle saavutamiseks kasutanud kolme võimalikku varianti (mõned riigid ka mitut korraga): faktilis kooselu reguleerimine, samasooliste (mõnel juhul ka erisooliste) partnerluse registreerimine ning samasoolistele paaridele abiellumisõiguse andmine.
Euroopas on 23 riiki otsustanud samasooliste paaride kooselu registreerimist võimaldada ühel või teisel viisil (neile oponeerib 27 riiki, kus mingit regulatsiooni ei ole, nende seas ka Balti riigid). Ülejäänud maailmas on 11 riiki , kus on võimaldatud registreeritud partnelus (lisaks ka USA, kus see on võimalik mõnes osariigis) ning 4 riiki, kus on võimalikd samasoolise abielud (pluss 3 riiki, kus see on võimalik mõnes osariigis). Trend on samasooliste paaride kooselude tunnustamise suunas, mida näitab ka viimase nädala jooksul kahes riigis (Prantsusmaa ja Uruguay) vastu võetud abielu võrdsustamise seadused, millega anti samasoolistele paaridele abiellumisõigus.
Seega ei ole küsimus enam mitte selles, et kas reguleerida. Reguleerida on vaja ja arengud muus maailmas ja ka Eesti siseselt näitavad, et selleks ollakse aina rohkem valmis. Eesti üha suurenevat valmidust näitas ka 2012. aastal Tallinna Tehnikaülikooli tellitud ja Turu-uuringute poolt läbi viidud elanikkonna küsitlus, kus 46% toetasid registreeritud partnerlust ning 34% samasooliste paaride abielu. Nüüd on küsimus juba pigem selles, et kuidas reguleerida, mis vormis seda teha.
Kahjuks debatil ideaalse perekonanseaduse kirjutamises kokkuleppele ei jõutud. IRL-i ja SDE esindajad ei saavutanud taolise seaduse alusteesides kokkuleppele.
Debati videosalvestis on lähitulevikus saadaval ka Domus Dorpatensise youtube-i kontol.
Loe lisaks:
Aruanne Euroopa Nõukogu soovituste (Rec(2010)5) rakendamisest Eestis
Avaliku arvamuse uuring hoiakutest seksuaalvähemuste suhtes (2012)
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan