Aruanne kaardistas seksuaalvähemuste õiguslikku olukorda Eestis

7. märtsil, avaldas Eesti Inimõiguste Keskus esmakordse aruande seksuaalvähemuste õiguslikust olukorrast Eestis. Raportiga antakse iseseisev hinnang valitsuse tööle. Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise programmi juht ja aruande üks koostajatest Marianne Meiorg kirjutab aruandes sisalduvast lähemalt:
.
Aruanne annab ülevaate seksuaalvähemuste ja transsooliste inimeste (ehk LGBT inimeste) õiguslikust olukorrast Eestis kokku kaheteistkümnes valdkonnas alates tööelust ja haridusest, lõpetades vaenu õhutamise keeluga karistusseadustikus. Sellisel kujul on see aruanne esimene taoline Eestis kuna annab laiaulatusliku ülevaate ja analüüsi LGBT inimeste olukorrast Eestis.

Aruanne põhineb 2010. aastal vastu võetud Euroopa Nõukogu soovitustel. Nendega nõustusid Nõukogu liikmesriigid teatud standardites ja normides võrdse kohtlemise valdkonnas, erilise tähelepanuga LGBT inimestele.

Põhjuseid, miks Eesti Inimõiguste Keskus selle aruande just praegu koostas ja avaldas, on mitu. Eesti hääletas Soovituste vastuvõtmise poolt, andes nii mõista, et pooldab nende standardite järgimist ka Eestis. Eelmise aasta lõpus küsiski Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee Eestilt aru soovituste täitmise kohta. Seoses sellega rahastasid ILGA-Europe (LGBT inimeste esingusorganisatsioon Euroopas) ja Hollandi valitsus sõltumatu aruande koostamist samade soovituste täitmise kohta. Kaalu lisab ka Eesti hiljutine liikmelisus ÜRO Inimõiguste nõukogus ning aktiivne võrdse kohtlemise põhimõtte edendamine ja propageerimine välispoliitikas.

Aruande koostamisel oligi suurimaks üllatuseks (või pigem pettumuseks), et välispoliitilised prioriteedid ei kandu üle Eestisse. Ikka ja jälle on näha poliitilise tahte puudumist otsustajate tasemel.

Läbi viiakse tegevusi, mille mittetegemine võiks Eestit välispoliitiliselt kahjustada või mis tunduvad piisavalt ohutud, et Eesti ühiskonda mitte väga raputada. Puudub süstemaatilisus. Seda on näha ka diskrimineerimisvastasest seadusandlusest endast. See loob erinevatel alustel diskrimineerimiste vahel hierarhia, kaitstes soolise diskrimineerimise eest peaaegu kõigis eluvaldkondades, kuid diskrimineerimise eest seksuaalse sättumuse alusel üksnes töövaldkonnas. Seetõttu soovitabki aruanne ühe oluliseima sammuna muuta võrdse kohtlemise seadust ning laiendada kaitset diskrimineerimise eest ka teistele eluvaldkondadele.

Soovituste kohaselt peavad riigid läbi viima laiaulatusliku analüüsi seadusandlusest ja halduspraktikast. Eesti ei ole seda teinud, mistõttu puudub ka kõiki eluvaldkondi läbiv tegevuskava võrdse kohtlemise edendamiseks. Tulemuseks on lünklik ja ebaühtlane tegevus. Üsna selge on arusaam võrdsest kohtlemisest tööelus, aga mitte nii selge arusaam selle rollist näiteks hariduses. Eesti LGBT Ühinguni on jõudnud mitmeid lugusid kiusamisest koolist seetõttu, et õpilast on peetud homoseksuaaliks, mille tagajärjeks on õpilase puudumised. Seega on võrdse kohtlemise käsitlemine valdkonnaüleselt äärmiselt oluline, tagades võrdse kohtlemise ühtlase edendamise kõigis elu aspektides.

Aruanne käsitles ka mitmeid teemasid, mis on viimaste kuude jooksul tihti meedia huviorbiiti sattunud. Näitena võib tuua vaenu õhutamise tõhustamine karistusseadustikus. Praegune säte on sisuliselt toimimatu, mida tunnistavad kõik asjaosalised, alates justiitsministeeriumist ja politseist, lõpetades ohvrite endiga.

Seetõttu on teretulnud justiitsministeeriumi algatatud karistusseadustiku muutmise eelnõu, mis lihtsustaks vaenu õhutamise tuvastamist avalikes välajütlemistes. Kui praegu on vaja tõestada, et isikut rünnati konkreetse väljaütlemise tulemusel, siis tulevikus ei pea enam rünnakut ennast ära ootama ja saan ehk varem sekkuda.

Teiselt poolt sisaldab karistusseadustiku muutmise eelnõu ka sätet, mis võimaldaks tulevikus kohaldada raskemat karistust kui tuvastatakse vihamotiiv. See tähendab, et kui rünnatakse kedagi seetõttu, et ta on homoseksuaal, siis ootab toimepanijat raskem karistus kui muidu.

Samuti on päevakajaline ka samasooliste perekondade kaitse teema. Ka selles valdkonnas oli positiivseid arenguid. Justiitsministeerium alustas eelmisel aastal kooseluseaduse välja töötamist. Vajadus selle järele on selge: koos elavad samasoolised partnerid on õigusetus olukorras kuna kõik olulisemad kooseluaspektid on seadusega reguleerimata.

Samuti on võrdväärse kaitseta nendes peredes kasvavad lapsed. Kuna seaduse silmis loetakse samasoolises peres vanemaks ainult bioloogilist vanemat, siis teine partner on sellele lapsele seaduse mõttes võõras. See mõjutab nii sotsiaaltoetusi, mis erinevatel alustel perekondadele mõeldud on kui ka turvatunnet lapsele endale. Kui bioloogilise vanemaga peaks midagi juhtuma, siis teisel vanemal ei ole lapse suhtes mingeid õigusi ega kohustusi kuigi on lapse kasvatamises osalenud algusest peale.

Soovituste täitmine läheb Eestis konarlikult. On toimunud mitmeid positiivseid arenguid, kuid on ka selgeid vastuolusid. Mitmel juhul aga jäetakse LGBT inimeste teemad täiesti tähelepanuta.

Tutvu aruandega siin.

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan
#vordne-kohtlemine