Egert Rünne aruandest ja inimõigustest

Egert Rünne on Eesti Inimõiguste Keskuse büroojuht. Ta vastutab kõikide büroo korralduslike küsimuste eest ning osaleb pagulasprojekti tegevuses.Tal on bakalaureusekraad rahvusvaheliste suhete alal ning magistrikraad riigiteadustes Tallinna Ülikoolist. Egert oli muuhulgas ka tänavuse inimõiguste aastaaruande “Inimõigused Eestis 2011” projektijuht.  Aruandest ja inimõigustest me Egertiga täna räägimegi.

1. Kuidas sattusid inimõiguste keskusesse tööle ja millega täpsemalt tegeled?

Eesti Inimõiguste Keskusesse sattusin tööle poolteist aastat tagasi suhteliselt juhuslikult. Peale bakalaureusekraadi omandamist osalesin välja kuulutatud konkursil. Edasi on huvi inimõiguste valdkonna vastu üha süvenenud, isegi nii palju, et kaitsesin talvel magistrikraadi just inimõigustega seotud temaatikal.

Keskuses koordineerin keskuse üldist tööd büroojuhina ning samuti puutun kokku erinevate projektidega, viimane oli inimõiguste aastaaruande välja andmine. Seega olen selle lühikese ajaga jõudnud end erinevate inimõiguste valdkondadega kurssi viia.

Juba teist aastat olen abiks pagulastele ja varjupaigataotlejatele õigusabi andmise projektis, seega mõistagi on antud temaatika mulle lähedaseim, ning keskuse pagulasprogrammi arengule kaasa aitamine on üks mu olulisi eesmärke.

2. Räägime natuke lähemalt eelpool mainitud aruandest. See ilmus juba neljandat korda – mis on sel korral uut ja erilist võrreldes eelmiste aastatega?

Eelmisel aastal algas aruandel justkui uus ajastu, mille tulemusena on aruanne professionaalselt kujundatud ning kaetud on kõik Euroopa inimõiguste konventsiooni teemad. Sisu poolelt oleme lisanud eelmise aasta tagasisidest tulenevalt uue teema “puuetega inimeste olukord ja õigused”.

Samuti oleme kaasanud erinevaid uusi autoreid, kes on kaasa aidanud aruande valmimisse –  tänud neile hea koostöö eest! Sisuka peatüki kirjutamine pole nii lihtne, samuti on spetsiifiliste valdkondade spetsialistid väga hõivatud, mistõttu kirjutasid enamik autoritest oma peatükke vaba aja arvelt.

3. Kas on mõni eriline peatükk, mida välja tuua? Miks?

Kuna isiklikus plaanis tunnen huvi pagulaste ning varjupaigataotlejate heaolu suhtes, siis kindlasti on huvitav lugemine just nimelt antud peatükk. Lisandväärtust annab ka Kristina Kallase kommentaar samale peatükile Postimehes ilmunud arvamusloos. Sellega tuuakse muidu õiguslikule tekstile sisse ka sotsiaalne aspekt, millele tuleb samuti tähelepanu osutada, et arengud toimuksid. Tihtipeale ei aita vaid õiguste olemasolust, vaid on vaja ka sotsiaalset tuge riigilt, kolmandalt sektorilt – kõigilt meilt. Selle eesmärk on aga see, et me ei kardaks võõraid, vaid oleksime teadlikud nende otsuste tagamaadest. Ükski küsimus ei ole must ja valge, kui inimene satub Eestisse ning ta peab ametnikele kohe tõestama hakkama, miks ta tuli ning kas teda ohustab kodumaal miski, siis kuskilt on vaja ka seda sotsiaalset tuge.

Sellepärast me ka aastast-aastasse rõhutame, et Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus võib küll olla vaikses kohas metsa sees, aga isegi parima tahtmise korral takistab see nii ametlike juriidiliste protsesside läbiviimist kui ka erinevate vabatahtlike ning abiorganisatsioonide tegevust varjupaigataotlejate ja pagulaste toetamisel. Väga tore, et on olemas organisatsioonid nagu Johannes Mihkelsoni Keskus või Pagulasabi, kes jõudumööda tegevusi Illukal korraldavad, samas oleks see palju efektiivsem, kui keskus oleks asustusele ning organisatsioonidele lähemal. Vabatahtlikud erinevatest organisatsioonidest saaks nendega tihedamini suhelda, samuti integreeruks nad antud juhul Eesti ühiskonda palju kiiremini.

Peale aruande ilmumist sai üheks arutelupunktiks keeleõpe – peale aastaid ebaregulaarse keeleõppe pakkumist Illukal on nüüd seal võimalus regulaarselt eesti keelt õppida. Keeleõpe pole kohustus, vaid võimalus, samas pole neil kellegagi intensiivselt Illukal suhelda ning nende lävimine teiste eestlastega on piiratud. Sellisel juhul tõesti võib tekkida küsimus, miks neil selle vastu peaks huvi olema. Samas kui vastuvõtukeskus oleks Tallinna ligiduses ning erinevate organisatsioonide vabatahtlikud käiksid seal nende inimestega tegelemas, oleks neil kindlasti palju suurem motivatsioon eesti keelt õppida, sest nad näeksid seda ühe võimalusena sulanduda Eesti ühiskonda.

4. Mis on Sinu hinnangul inimõiguste aastaaruande suurim väärtus?

Perioodiliselt ilmuv aruanne annab selge ja erapooletu ülevaate nii positiivsetest kui negatiivsetest arengutest aasta jooksul, seega on aruande sellisel kujul ilmumine vajalik. Järgmisel aastal ilmub aruanne juba viiendat korda, seega on võimalik vaadelda arenguid viieaastase perioodi vältel. Omalt poolt üritame aruannet aastast-aastasse üha sisukamalt koostada ning erinevaid eksperte kaasata. Seega on oodatud igasugune tagasiside.

5. Milliseks hindad üldist IÕ viimase aasta olukorda lähtuvalt aruandest?

Siinkohal pean nõustuma meie nõukogu liikme Iivi Anna Massoga, et Eesti on viimase 20. aastaga saavutanud inimõiguste valdkonnas päris palju ning selge areng on toimunud. Samas arvan ma, et nii nagu me ei tahaks, et majanduse kasv seiskuks või toimuks majanduslangus, ei tohi lasta inimõiguste arengul peatuda või veel hullem – lasta tekkida taandarengul.

Kuigi palju on tehtud, on mõned spetsiifilised ning poliitilisel tasandil keerulisemad teemad veel lahendamist vajavad – rahvusvähemused, migratsioon, LGBT ning sooline võrdõiguslikkus. Antud küsimustes kerkib ühiskonnas esile põhjendamatu hirm uute arengute ees, mida näiteks IT arengu puhul ei ole tekkinud, aga mis iga sotsiaalse muutuse korral kohati absurdseks muutuvad, mistõttu on neid hiljem väga raske ümber lükata. Siinkohal on oluline roll just inimeste mõjusal ja tulemuslikul teavitamisel, et ei oleks nii palju asjatuid hirme.

Kokkuvõttes võib siiski tõdeda, et eelmine aasta oli inimõiguste seisukohast pigem positiivne, kuna suuremaid tagasiminekuid ei olnud. Kindlasti uurime kõiki neid paigalseisvaid aspekte järgmisel aastal ning hea oleks tõdeda, et 2012. aastal on  nendes toimunud edasiminek või vähemalt on alanud konkreetsed arutelud kitsaskohtade eemaldamiseks.

Annetades toetad inimõigusi!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse! Ka väikesel summal on kaal, kui suure südamega inimesi on hulganisti.

Annetan
#inimoigused-eestis