Anne Veerpalu on praktiseerinud äriõigust viimased 10 aastat – tema lemmikteemade hulka kuuluvad kaitse kõlvatu konkurentsi eest, ärisaladuse kaitse, hea juhtimistava jpm. Ta on ka kogenud lektor ning õpetab õigustudengeid Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudisl. Lisaks on Anne Advokatuuri ja Eesti Juristide Liidu liige. Muuhulgas on Anne üks esimesi, kes Eestis pagulaste temaatikaga tegelema hakkas. Nii on ta ka täna inimõiguste keskuse pagulaste õiguskliiniku vanemõigusekspert. Uurimegi Annelt, mismoodi on ta jõudnud äriõiguse juurest inimõigusteni (või vastupidi) ning räägime pisut ka varjupaigataotlejatest.
Kui kaua oled juba inimõiguste keskusega seotud olnud ja mis täpsemalt Sinu roll on?
Ma olen keskusega seotud olnud 2010. aastast seoses varjupaigataotlejate õigusabi projektiga (õiguskliinikuga). Eelmisel aastal valmistasime õiguskliinikut ette ja tegelikult reaalset kliiniku panust on võimalik hinnata arvatavasti siis, kui kliinik on toiminud 1-1,5 aastat. Siis saab hinnata nii kaasuste tulemusi kui ka muutusi õigusloomes, muuhulgas ka seda, kas suutsime ka tegelikult muuta õigusabi andmise kvaliteeti.
Sul on tugev äriõiguse taust, ometi on ka inimõigused Sulle südamelähedane valdkond, räägi, mismoodi Sa jõudsid inimõigusteni?
Mina tegelikult alustasingi inimõigustest – Inimõiguste Instituudi kaudu sattusin kokkupuutesse ÜRO Pagulaste Ülemkomissari koordinaatoriga, kes tol ajal Eestis olemas oli. Seejärel sattusin Concordia ülikooli, kus lugesin pagulasõiguse ainet ning selle kaudu algatati 2000. aastal ka esimene varjupaigataotlejatele mõeldud õiguskliinik. Olin selle kliiniku juhendaja ning sealt kasvas välja mitmeid tudengeid, kes tänapäeval selle teemaga tegelevad – näiteks Lehte Roots, Tatjana Evas.
Peale seda, kui 1997. aastal võeti vastu pagulaste seadus, olin mina see, kes kirjutas ca kümme esimest kaebust keelavate otsuste peale, mis ka halduskohtusse jõudsid ning minu teada kõik kaebused ka rahuldati ning need läksid uuesti menetlusse. Tol ajal oli menetlus kehva kvaliteediga, sest ei osatud konventsiooni rakendada ega mõistetud täpselt, mida pagulasestaatus täpsemalt tähendab. Siis mingis mõttes algas õiguspraktika kujundamine.
Aastal 2000 oli Eestis keskmiselt kolm taotlejat aastas, mis tähendas, et loodud Pagulasabile ei jagunud kliente ja nii ma suundusingi äriõigusesse – tegelema valdkonnaga, mis toidab.
Kuidas hindaksid inimõiguste keskuses tegutseva pagulaste ja varjupaigataotlejate õiguskliiniku tööd? Miks sellist kliinikut vaja on?
Üks pool on kindlasti meie järelkasv – tulevased juristid, advokaadid, kohtunikud, kes oleksid sellest teemast informeeritud, sest üldiselt pagulasõiguse ainet kohustuslikus korras ei õpetata.
Teine pool on aga pakkuda kvalifitseeritud õigusabi. Praegune põlvkond advokaate ja juriste ei ole seda õpet kunagi saanud, mistõttu on pagulaskliiniku õigustudengil kanda oluline osa.
Et kliiniku tööd paremini mõista, oleks vaja lahti seletada, mismoodi kogu menetlus toimub:
- Varjupaigataotleja saab otsuse, peale mida tal on 10 kalendripäeva aega, et otsus edasi kaebab.
- Kuidas need 10 päeva mööduvad? Tavaliselt saab ta otsuse, mida esimesel päeval üle elab. Järgmisel päeval räägib sõbrale ning nad elavad seda ehk koos üle. Kolmandal päeval ta mõistab, et tahaks otsust edasi kaevata (juhul kui ta otsusest üldse aru on saanud). Seejärel ta hakkab advokaati otsima, ent tihti pole tal piisavalt raha, et suvalisse advokaadibüroosse sisse astuda. Viiendaks päevaks on ta ehk eesti keelt kõneleva sõbraga suutnud valmis teha riigiõigusabi taotluse, mis läheb menetlusse. Oletame, et kohtunik on proaktiivne ning reageerib kiiresti ja talle määrataksegi advokaat, on advokaadil vaid ca kolm päeva aega, et viia end kurssi päritoluriigi taustinfoga ja konkreetse tagakiusu alusega, palgata vajadusel tõlk, vestelda varjupaigataotlejaga ning esitada sisukas kaebus. Juhul kui ta varem polnud valdkonnaga kokku puutunud, peab ta läbi töötama ka Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse, tutvuma menetlusega jne. Paraku on 10 kalendripäeva lihtsalt liiga vähe, et teha väga head tööd.
- Siinkohal on õiguskliiniku tudengitel väga oluline osa. Tudeng kogub kokku kõik materjalid – protokollid intervjuudest, mida Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on läbi viinud taotlejaga; päritoluriigi info (sorteerib selle, et saata PPA’le juba menetluse käigus); tagakiusu aluste kohta. Ühtlasi on tudeng juba ka rääkinud taotlejaga, viibinud intervjuudel. Tal on valminud kogu vajaliku infoga mapp ning advokaadi töö on sisuliselt selle info lihvimine ning advokaadi kogemusest lähtuva panuse juurde lisamine ja protseduuriliste nüansside juurde mõtlemine.
See sarnaneb juba märksa enam kvaliteetse õigusabiga ning selleks on õiguskliinikut ka täna vaja.
Veebruari alguses kirjutas Postimees, et lähiajal kasvab varjupaigataotlejate arv kiiresti. Kuidas Sulle tundub, kas Eesti õigussüsteem on selleks valmis?
Kui isik on mitteseaduslikult riiki sisenenud ja on varjupaigamenetluses ning kelle üks põhiõigustest on liikumisvabadus, on paigutatud kinnipidamisasutusse, siis peaks kohus proaktiivselt võtma positsiooni, et pakkuda võimalust vaidlustada kinnipidamisasutusse paigutamist läbi selle, et anda talle riigi õigusabi või juhtida ta tähelepanu sellele, et tal on õigus seda saada.
Samas on õigussüsteem ainult üks asi, aga tegelikult on üks oluline küsimus ka see, et kui varjupaigataotlejate arv kasvab, siis peab olema, kuhu nad ka füüsiliselt paigutada (nagu nt ÜRO paneb telgid üles piiri äärde). Kuhu sa nad Eestis füüsiliselt saadad – kellelegi koju? Mingi ajutise lahenduse peab aga leidma…
Mida peaks Sinu hinnangul riik tegema, et edukamalt rahvusvahelise kaitse saanud isikuid Eesti ühiskonda integreerida?
Riik? Ma räägiksin ühiskonnast – see peaks olema tolerantsem. Olin eelmisel aastal sõbral külas Luksemburgis, kus nägin mingis mõttes läbilõiget Euroopa kodanikust – seal ei ole kõik valged. Seal räägitakse väga palju erinevaid keeli. See on mitmekesine ja multikultuurne ja see ei ole ju halb? Ma arvan, et Luksemburgi traditsionaalne ja konservatiivne elanik ei ole ka multikultuursuse vastu, sest ta on kindel ja uhke selle üle, kes ta on ning see enesekindlus annab talle võimaluse olla tolerantne. Minu meelest peaks ka Eesti ühiskond saavutama enesekindluse, et “ma olen eestlane ja minu eestlusega ei juhtu midagi, kui ma olen tolerantne”. Minu meelest algab kõik inimesest.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan