Andreyev vs Eesti, EIK kohtuotsus 22.11.2011

Eesti õigusnormides ning kohtupraktikas puuduvad selged alused menetlustähtaja ennistamiseks või kohtuasja teistmiseks siis, kui advokatuuri aukohus on tuvastanud kaitsja tegevuses eetikakoodeksi rikkumise – seetõttu on tegemist kohtule juurdepääsuõiguse riivega

Andreyev vs Eesti, kohtuotsus 22.11.2011, avaldus nr 48132/07

Avaldaja kaebus EIKile oli konventsiooni artikli 6 lg 1 riive tuvastamiseks seoses riigi õigusabi kaudu määratud kaitsja poolt kassatsiooni mittetähtaegse esitamisega.

Avaldaja tunnistati süüdi Viru Maakohtu otsusega, ringkonnakohtu 05.03.2007 otsusega jäi maakohtu otsus muutmata. Kuivõrd avaldajat maakohtus esindanud kohtu määratud kaitsja B oli ringkonnakohtu istungi ajal seotud teise kohtumenetlusega, määras ringkonnakohus avaldaja esindajaks K. Avaldaja sai venekeelse tõlke ringkonnakohtu otsusest 15.03.2007 ning esitas järgmisel päeval kassatsiooniteate. Väidetavalt helistas avaldaja vanglast B-le, kes teatas talle, et kassatsioonkaebuse peab koostama K kui avaldaja kaitsja ringkonnakohtus. Samuti väidetavalt helistas K koheselt B.-le ning edastas avaldaja soovi kassatsiooni esitamiseks. Avaldaja kirjutas ise kassatsioonkaebuse ning palus selle edastada Riigikohtule 13.04.2007. K väidete kohaselt sai ta avaldaja soovist esitada kassatsioon teada alles 17.04.2007, kui talle helistas ringkonnakohtu ametnik. K koostas kassatsioonkaebuse, mille Riigikohus jättis käiguta kassatsioonitähtaja ületamise tõttu. Samuti jäi käiguta avaldaja allkirjastatud kassatsioonkaebus, sest avaldajal ei olnud iseseisvalt kassatsiooni esitamise õigust. Riigikohus jättis rahuldamata ka K taotluse kassatsioonitähtaja ennistamiseks.

Avaldaja kaebuse alusel algatas advokatuuri juhatus distsiplinaarmenetluse avaldaja kaitsja K suhtes. Aukohtu 06.03.2008 otsusega tuvastati K suhtes advokatuuri eetikakoodeksi rikkumine ning seetõttu distsiplinaarsüütegu ja teda karistati noomitusega. B suhtes ei tuvastanud advokatuuri juhatus distsiplinaarsüüteo tunnuseid ning ei algatanud aukohtu menetlust.

Pärast aukohtu otsusest teadasaamist taotles avaldaja riigi õigusabi korras kaitsja määramist teistmisavalduse esitamiseks. Määratud kaitsja ei pidanud teistmisavaldust perspektiivikaks ning loobus selle esitamisest. Avaldaja taotles uuesti riigi õigusabi korras kaitsja määramist teistmisavalduse esitamiseks ning sellel korral vastav avalduse ka Riigikohtule esitati. Avalduses märgiti avaldaja soovi esitada kassatsioonkaebus. Riigikohus ei andnud teistmisavaldusele menetlusluba.

Valitsuse vastuväidete kohaselt ei ole riik vastutav kaitsja ja kliendi suhete eest. Igal juhul oli avaldajale kaitseõigus tagatud seeläbi, et temale määratud kaitsja sai esitada teistmisavalduse Riigikohtule. Siseriiklike õiguskaitsevahendite mitteammendamine seisnes selles, et avaldaja ei esitanud kahjunõuet advokaadi või advokaadibüroo vastu.

Avaldaja arvates on kassatsiooni ja teistmisavalduse tähendus erinev ning viimast ei saa käsitleda tõhusa õiguskaitsevahendina.

EIKi arvates oli avaldus vastuvõetav seetõttu, et vaidluse all oli avaldaja kassatsiooni esitamise õiguse rikkumine. Kahju hüvitamise menetlus ei oleks saanud mitte kuidagi kaasa tuua kassatsiooni esitamise õiguse taastamist ja seetõttu ei olnud valitsuse vastuväide asjakohane.

EIK annab ülevaate viidetega kohtulahenditele lepinguosalise riigi vastutuse ulatusest isiku kaitseõiguse tagamisel. Riik vastutab kaitsja tegevuse eest eriliste asjaolude korral ning peab sekkuma siis, kui määratud kaitsja ei taga tõhusalt kaitseõigust ning kui sellekohased puudused on tehtud ametivõimudele teatavaks. Sekkumise vajadus sõltub asja tehioludest. Kaitsja määramine iseenesest ei vabasta riiki vastutusest tagada isikule tõhus kaitseõigus.

Konventsiooni nõuetega ei ole vastuolus kassatsiooni esitamiseks kehtestatud formaalsed piirangud. Samas teeb EIK viited kohtulahenditele, mille kohaselt menetlusnormide liiga range järgimine võib piirata isiku juurdepääsuõigust kohtule.

Kohaldades neid põhimõtteid käesolevale asjale leidis EIK, et avaldaja esitas nõuetekohaselt teatise kassatsioonkaebuse esitamise soovi kohta. EIK viitab advokatuuri aukohtu järeldusele, et ringkonnakohtu poolt määratud kaitsjal oli kohustus välja selgitada avaldaja soov kassatsioonkaebus esitamiseks. Riigil on kohustus kehtestada selline õigussüsteem, mis tagab isikutele õiglase õigusemõistmise. Siit tuleneb ka riigi vastutus. Kuigi riik on taganud seaduste kaudu võimaluse esitada kaebus advokaadi tegevuse peale advokatuuri aukohtule, on õigussüsteemis oluline puudus. Seda põhjusel, et seadustest ei tulene mingeid otseseid tagajärgi siis, kui advokatuuri aukohus tuvastab kaitsja tegevuses eetikakoodeksi rikkumise – nt ei ole sellekohast eraldi kassatsioonitähtaja ennistamise alust või eraldi teistmisalust. Vastavate õigusnormide ning kohtupraktika puudumise tõttu – mis sätestavad isikule tõhusa õiguskaitse pärast advokatuuri aukohtu taunivat otsust – ei olnud avaldajale kättesaadav tõhus õiguskaitsevahend kaitseõiguse teostamiseks.

Kuigi avaldajale tagati määratud kaitsja kaudu teistmisavalduse esitamine, on viimase rahuldamise perspektiivid EIKi arvates oluliselt väiksemad kui kassatsioonkaebuse puhul. Riigikohtu käsitlus endast kui põhiõiguste garandist, kes menetleb kaebusi teiste õiguskaitsevahendite puudumisel korral, on erandlik ning asetseb väljaspool tavalist kriminaalmenetlust. Selge kohtupraktika ning õigusnormide puudumise tõttu suunatult olukorrale, kus isiku kaitseõiguse riive on tuvastatud advokatuuri aukohtu otsusega, jõudis EIK järeldusele, et avaldaja juurdepääsuõigust Riigikohtule oli piiratud vastuolus artikli 6 lg 1 nõuetega.

Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK avaldajale 1 000 eurot.

Kohtuotsus on tervenisti saadaval siin.

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan
#inimoigused-eestis
Ostukorv
  • Ostukorv on tühi.