Eesti vastu Euroopa Inimõiguste Kohtusse esitatud kaebus rahuldati

Eestis puudus vähemalt kuni 01.09.2011 menetlusseaduste muudatuseni tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend ebamõistliku menetlusaja vastu

Raudsepp vs Eesti, kohtuotsus 08.11.2011, avaldus nr 54191/07

Kaebuse lahendas 7-liikmeline kohtukoosseis, Eesti kohtunik ad hoc põhimõttel oli Priit Pikamäe.

Avaldaja kaebus EIKile oli konventsiooni artikli 6 lg 1 (ebamõistlik menetlusaeg) ning 13 (tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend ebamõistliku menetlusaja vastu) riive tuvastamiseks. Avaldaja siseriiklik haldus- ja kohtuvaidlus oli seoses ORAS § 7 lg 3 kohaldamisega. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon tagastas endisele omanikule hoone, milles asus avaldaja eluruum. Järgnenud haldus- ja kohtumenetluses palus avaldaja selle otsuse tühistada ja määrata talle hüvitis. Menetluse ajal võõrandati korter mitmel korral edasi ning 2002. a ostis avaldaja korteri uuelt omanikult 700 000 krooni eest. Avaldaja nõue kohtusse oli varalise kahju hüvitamiseks seoses kaotatud võimalusega korteri erastamiseks. Avaldaja kasuks tehtud ringkonnakohtu otsuselele esitas kassatsiooni Tallinna Linnavalitsus, Riigikohus peatas selles asjas menetluse kuni teistes asjades otsuse tegemiseni (Riigikohtu asi nr 3-3-1-63-05, mis sai lõpliku lahenduse 06.12.2006 otsusega ning asi nr 3-3-2-1-07, mis sai lahenduse 10.03.2008 otsusega). Avaldaja asjas jättis Riigikohus 14.05.2008 otsusega Tallinna Linnavalitsuse kassatsiooni rahuldamata.

Avaldajal ning valitsusel oli erimeelsus menetluse algusaja kohta. Valitsus väitis, et menetluse algust tuleb lugeda alates 19.06.2002, millal avaldaja esitas kaebuse halduskohtule. EIK selgitas, et kuigi halduskohus ei võtnud kaebust kohe menetlusse ning andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, algas menetlus kohtule nõude esitamisest. Nõude menetlusnormidega kooskõlla viimise aega tuleb arvestada menetlusaja mõistlikkuse hindamisel. Menetluse kogukestus oli seega ligikaudu 5 aastat ja 11 kuud.

Valitsus esitas siseriiklike õiguskaitsevahendite mitteammendamise väite. Avaldaja oleks võinud kasutada riigivastutuse seadusest tulenevat võimalust hüvitise taotlemiseks.

EIK viitab varasematele kohtulahenditele Eesti suhtes ning märgib, et Eestis ei ole tõhusat siseriiklikku õiguskaitsevahendit ebamõistliku menetlusaja vastu. Riigivastutuse seaduse artikkel 7 reguleerib üksnes varalise kahju hüvitamiset. Riigikohtu seisukohtades on vastuolu, sest kuigi 30.12.2008 määruses nimetas Riigikohus tõhusaks õiguskaitsevahendiks ebamõistliku menetlusaja vastu kaebust halduskohtule kahju hüvitamiseks riigivastutuse seaduse alusel, leidis Üldkogu 22.03.2011 otsuses, et riigivastutuse seaduse alusel ei ole võimalik isikule hüvitada mittevaralist kahju ebamõistliku menetlusaja eest. Seetõttu tuli EIKil hinnata, kas kaebus halduskohtule oli tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend, mille avaldaja oleks pidanud eelnevalt ammendama. Üldkogu 22.03.2011 otsusega lõppenud asja – milles Üldkogu tunnistas põhiseaduse vastaseks riigivastutuse seaduse osas, milles puudub regulatsioon ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks – menetlus kestis 5 aastat ning läbis kahel korral kolm kohtuastet. Riigikohus palus menetluse käigus erinevate riiiklike institutsioonide arvamusi. Avaldajalt ei saanud eeldada, et ta kasutab analoogilist menetlust selle eeldatava pikkuse ning tulemuse ebaselguse tõttu.

Menetlusaja mõistlikkuse sisulisel hindamisel märkis EIK, et tegemist oli keerulise õigusliku küsimusega. Kui asja lahendamisega on seotud konstitutsioonikohtud, siis tuleb menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestada ka üldisemaid eesmärke õiguskorra reguleerimiseks. Konstiutsioonikohtud võivad lahendada asju mitte kronoloogilises järjekorras, vaid muudest kaalutlustest lähtuvalt. Käesoleva asja lahendamise eelduseks oli põhimõtteliste õiguslike ja poliitiliste küsimuste lahendamine – Saksamaale ümberasunutele vara kompenseerimise põhimõtted – ning seetõttu oli vajalik riiklike instiutsioonide kaasamine. Seetõttu tuli ka eeldada pikemat ajakulu. Riigikohtul oli keeruline ülesanne erinevate osapoolte huvide tasakaalustamisel. Avaldaja enda käitumine põhjustas kolmel korral kohtuliku arutamise edasilükkamist esimeses astmes. Kuivõrd avaldaja oli vaidlusaluse korteri ostnud juba 2002. a, siis oli EIKil „keeruline“ hinnata kohtuvaidluse kaalukust avaldajale. Samas oli selge, et kohtuvaidluse tulemusest ei sõltunud otseselt tema elukoht.

Nendel põhjustel ei olnud asjas artikli 6 lg 1 riivet.

Seoses artikli 13 riivega märkis EIK järgnevat. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku 01.09.2011 muudatusest tulenevad võimalused kohtumenetluse kiirendamise taotlemiseks ei olnud avaldaja kohtumenetluse ajal seadustatud. Avalduse vastuvõetavuse küsimuse lahendamisel leidis EIK juba seda, et tõhusat siseriiklikku õiguskaitsevahendit ei olnud. Seetõttu oli asjas artikli 13 riive.

Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK avaldajale 800 eurot ning 1 000 eurot kulude katteks.

Kaasust saab tervenisti lugeda siit.

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan
#inimoigused-eestis
Ostukorv
  • Ostukorv on tühi.