Eesti Inimõiguste Keskus käis Avatud Eesti Fondi inimõiguste ja sotsiaalse õigluse programmi toel õppereisil Stockholmis, et saada kogemusi septembri alguses EIÕK pagulasprogrammi raames avatava õiguskliiniku jaoks.
Keskuse pagulasprogrammi eesmärk on pagulaste ja varjupaigataotlejate olukorra parandamine Eestis. Pagulasteemasid analüüsiti põhjalikult kevadel esitletud aruandes “Inimõigused Eestis 2010″ ning ühtlasi käivitus 2011. aastal koostöös Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga (UNHCR) varjupaigataotlejatele õigusabi osutamise pilootprojekt. Projekti kaasrahastab Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.
Õiguskliinik – kellele, miks?
Eestis puudub tõhus tasuta õigusabiteenus varjupaigataotlejatele läbi kogu varjupaigamenetluse. Nii rahvusvahelised organisatsioonid kui ka õiguskantsler on korduvalt viidanud reaalsele vajadusele tõhusa õigusabiteenuse järel, millele varjupaigataotlejatel oleks kerge juurdepääs. Läbi on viidud üksikuid projekte, kuid need on jäänud lühiajalisteks. Lisaks näitab projektide väike arv pagulasõigusega igapäevaselt tegelevate ja kompetentsete õigusnõustajate arvu piiratust. Varjupaigataotlejate ja seega ka tasuta õigusabi vajavate isikute arv on aga viimastel aastatel hüppeliselt tõusnud.
Selle taustal alustab septembris Eesti Inimõiguste Keskuses tööd pagulaste õiguskliinik. Varjupaigataotlejatele õigusabi andev õiguskliinik moodustatakse tudengitest ning nõu ja jõuga aitavad ka juristid ning advokaadid. Suvel jooksul on toimunud mitu koolitust nõustajatele varjupaigamenetluse nüansside tutvustamiseks. Juriidilise õigusabi osutamine hakkab toimuma telefonitsi, e-kirjade ja kohtumiste teel nii Tallinnas kui ka Ida-Virumaal Illukal, mille vastuvõtukeskuses elab enamik Eestis varjupaika taotlevatest isikutest.
Pilootprojekti lõpuks on välja koolitatud grupp pagulusõigusest huvitatud õigusnõustajaid, kes jätkuprojekti(de) raames oma tööd jätkavad ning omakorda kaasavad ja koolitavad uusi huvilisi. Varjupaigataotlejatele on pilootprojekti tulemusel tagatud kiire ja kvaliteetne õigusabi kättesaadavus vastavalt kehtivatele rahvusvahelistele- ja siseriiklikele õigusaktidele.
Rootsi – “ideaalne paik varjupaigataotlejatele”
Seoses õiguskliiniku avamisega septembris toimuski 16.-20. augustil õppereis Stockholmi, kus lisaks tudengitele osalesid ka Eesti Inimõiguste Keskuse pagulasprogrammi töötajad. Külastasime põhilisi abi- ja nõustamisteenuseid pakkuvaid organisatsioone nagu UNHCR, Punane Rist, Amnesty International, Rootsi Pagulaste Nõustamise Keskus, Advokatuur ning Rootsi Migratsiooniamet. Õppereisi käigus kuulasime erinevaid ettekandeid, tutvustasime Eesti varjupaigasüsteemi ning võrdlesime õigusabi andmise erinevusi Rootsi ja Eesti varjupaigasüsteemis nii riiklikul kui kolmanda sektori tasandil.
Kahtlemata on Rootsi varjupaigasüsteem arenenum. Neil on olnud rohkem aega süsteemi täiustada ja survet on avaldanud ka varjupaigataotlejate suur arv – keskeltläbi 30000 taotlejat aastas. Seetõttu on Rootsis õigusabiteenuse osutamine varjupaigataotlejatele palju tõhusam kui Eestis. Ilmselt mängib selles oma rolli ka asjaolu, et varjupaigataotlejatele osutatav tasuta õigusabi on kogu ülejäänud tasuta õigusabisüsteemist täiesti eraldiseisev. See võimaldab süsteemi arendamisel lähtuda just spetsiifiliselt varjupaigamenetluse erisustest:
- Varjupaigataotleja saab migratsiooniameti kulul kohe riigi poolt määratud juriidilise esindaja , Eestis peab varjupaigataotleja seda ise Riigiõigusabi taotlemise korras taotlema. Süsteem, kus tasuta õigusabi tuleb eraldi taotleda, on riskantne, kuna isik ei ole sellest võimalusest piisavalt teadlik või lihtsalt ei oska seda taotleda (kas siis on keelebarjäär või on taotluse täitmine liialt keeruline).
- Kõik tõlkekulud varjupaigamenetluse raames kannab Rootsis riik. Rootsi migratsiooniameti menetluses kannab kulud migratsiooniamet, kohtumenetluses kohtud. Riigi kantavad tõlkekulud sisaldavad ka tõlkekulusid, mis tekivad juriidilise esindaja ja varjupaigataotleja omavahelise kohtumise jooksul. Eestis on tõlkekulude kandmine riigi poolt piiratum. Näiteks varjupaigataotlejaga kohtumisel tekkivaid tõlkekulusid riik ei tasu. Samuti ei pea riik varjupaiga otsust tõlkima varjupaigataotlejale arusaadavasse keelde juhul, kui tal on juriidiline esindaja olemas.
- Rootsi riigile teadaolev info olukorra kohta päritoluriigis on avalik ning kõik huvilised saavad selle infoga tutvuda. See tähendab omakorda ka seda, et varjupaigataotleja esindajal on võimalik ennast kurssi viia selle teabega, millega migratsiooniamet hiljem oma otsust põhjendab. Kokkuvõttes aitab see menetluseks paremini ette valmistada. Eestis riigile teadaolev info päritoluriigi kohta avalik ei ole ning nii juriidiline esindaja kui varjupaigataotleja ise võivad üksnes arvata, mis andmetele migratsiooniosakond oma otsuses rajaneda kavatseb.
Vaatamata kõigile neile positiivsetele külgedele, mis annavad Eesti varjupaigasüsteemile silmad ette, on ka Rootsi süsteemil omad puudused, millest Eesti võiks õppust võtta:
- Kuigi enamikele varjupaigataotlejatele on õigusabi tasuta, ei ole see teenus alati kvaliteetne. Migratsiooniamet ei lähtu juriidilise esindaja määramisel tema kogemustest või teadmistest migratsioonivaldkonnas. Nii Advokatuur kui Rootsi Punane Rist teadsid meile selgitada, et esindajana saavad riigilt tööd ka isikud, kes tegelikult võivad varjupaigataotleja huvidele vastu töötada.
- Suurimaks probleemiks peavad varjupaigaõigusega tegelevad organisatsioonid siiski asjaolu, et juriidilise esindaja määrab varjupaigataotlejale migratsiooniamet ise. Seega valib migratsiooniamet endale ise vastase kogu menetluse kestuseks, alates menetlusest migratsiooniametis ja lõpetades menetlusega kohtutes. See on potensiaalselt väga suur risk õiglase kohtumõistmise õigusele.
- Ka Rootsi maadleb tasuta õigusabiteenuse osutajate töö kompenseerimisega. Varjupaigataotlejate esindajate töö on vähetasustatud ja kui esindaja just muul viisil motiveeritud ei ole, võib tema osutatud teenus olla pealiskaudne. Siinkohal saab kahjuks paralleele tuua ka Eesti tasuta õigusabisüsteemiga, kuigi mastaape silmas pidades võiks Eesti süsteemilt oodata suuremat tõhusust.
Samas tuleb tõdeda, et kuigi õigusakte ja menetluslikke detaile saab igas riigis kiirelt parendada, on inimeste suhtumise muutmiseks vaja teha rohkem teavitustööd. Rootsis oli nii ametnike, kolmanda sektori esindajatekui ka tavainimeste suhtumine varjupaigataotlejatesse, pagulastese ja immigrantidesse mõistvam kui Eestis. Samuti tasuks õppida sellest, kuidas Rootsi pagulastega tegelevad vabaühendused olid sisse seadnud tõhusa ja süstemaatilise koostöö ühiste seisukohtade kaitseks.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan