Erinevus rikastab?

Nüüd, kus sallivusprojekt selleks aastaks otsa hakkab saama, oleks paslik tagasivaatavalt kirja panna mõned mõtted, mis sellega seoses on tekkinud.

Projekti eesmärgiks on võrdse kohtlemise põhimõtte teadvustamine ning konkreetsemalt seksuaalvähemuste ning teise nahavärviga inimeste suhtes sallivuse tõstmine. Selle üks osa oli kampaania, mis koosnes plakatitest tänavatel ning erinevate inimeste reaktsioonist sellele. Plakatid, kus kutsutakse inimesi üles mõtlema sisulisemalt sellele, mida võrdne kohtlemine tegelikult võiks tähendada, tekitasid meedias palju kõmu ning lugematu arvu vihaseid ja vähem vihaseid netikommentaare. Kampaania teise osana filmiti Eesti inimeste reaktsioone esitatud küsimustele ja näidati kokkuvõtvaid klippe televisioonis ja YouTubeis. Tähelepanu väärib ehk asjaolu, et projekt tuli avalikkuse ette tegelikult märgatavalt varem: juunis ilmus Eesti Päevalehe vahel homofoobiat käsitlev ajalehelisa Möte, mis samas suuremat ühikskondlikku diskussiooni ei tekitanud.

Oleme viimasel ajal kampaania kohta saanud igasugust tagasisidet: nii positiivset kui negatiivset, viisakat kui vähem viisakat. Üks tüüpilistest etteheitedest on olnud, et kampaaniaga tegeletakse pseudoprobleemidega ning sageli on kurtjatel südamel traagiline isiklik olukord, mis on enamasti majanduslikku laadi. Miks peaks töötu pereisa hoolima sellest, et sallivust Eestis nii vähe on? Mõni leiab, et lahendus on hoopis suurem sallimatus: töökohad ainult eestlastele, piirid kinni ja homod kappi! Raadiosaates alustas saatejuht intervjuud kolleegiga küsimusega, miks üldse on vaja kampaaniat sallivuse tõstmiseks? Teises raadiosaates pahandas ajakirjanik, et probleemile ei ole lähenetud piisavalt peenetundeliselt.

Mulle tundub, et kampaanias püstitatud küsimused kõnetavad inimesi erinevalt, peegeldades paljuski nende enda suhtumist teemasse. Mõni näeb selles kavalat rünnakut oma mõttevabadusele, mõnda pahandab küsimuste otsekohesus ja on neidki, kelle arvates kampaania ei lähe piisavalt kaugele. Üksikud näevad kampaanias seadusrikkumise või tolerantsi edendamise asemel lausa viha õhutamist ja nii edasi…

Kas sallivus on oluline väärtus?

Minu enda jaoks kuulub sallivus oluliste ühiskondlike väärtuste hulka, nagu demokraatia, õigusriiklus või vabadus. Olen oma elus püüdnud lähtuda põhimõttest teha teistele seda, mida ootan neid tegevat enda suhtes, kui oleksin ise nende asemel. Kuna soovin, et mind minu nahavärvi, soo või muude tunnuste alusel ei diskrimineeritaks, siis üritan ka ise salliv olla. Minus võib tekitada võõristust ja mõnikord ka hirmu teise inimese nahavärv või muudmoodi teistsugusus, aga ennast tema asemele pannes, usun, et samasugune esmane tunne võiks teises olukorras tekkida minugi vastu. Seega üritan olla sellest üle, sest ratsionaalselt mõeldes on tema nahavärv ja päritolu vaid juhus. Samasuguseid valgustusajastu ideaale uskuvaid inimesi on ehk teisigi, kuigi eks igaüks lähtub oma isiklikust moraali- ja eetikatunnetusest. Sellist käitumist võib nimetada empaatiavõimeks, viisakuseks, sallivuseks või lihtsalt inimlikkuseks. Usun, et Eesti ühiskonnas on vähe neid, kes arvaksid, et Eestis inimlikku hoolivust liiga palju oleks. Pigem vastupidi.

Teiseks oleme ühiskonnana valinud teatud väärtuste austamise. Rohkem kui kuus aastat tagasi Euroopa Liidu liikmeks astudes kinnitasime, et oleme omaks võtnud Euroopa Liidu lepingu teises artiklis toodud väärtused: inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Artikli teine lause selgitab, et “need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.” Eelneva taustal tundub sallivuse kui väärtuse küsimärgistamine lootusetult hiljaks jäänud võitluse pidamine, sest siis küsimärgistame juba palju suuremaid valikuid, millega enamus ühiskonnast tundub rahul olevat.

Kas sallivust saab kampaania abil suurendada?

Käimasoleva projekti eesmärgiks on suurendada inimeste teadlikkust võrdsest kohtlemisest. Valitud näited, homofoobia ja rassism, tekitavad küll palju furoori, aga selle keskel leiab aset ka oluline diskussioon. Kampaaniat ette valmistades oskasime arvata, et see tekitab arutelu, ent ei olnud kindlad arutelu vormis. Tänaseks on meie hirmud leevendunud: sallivusteemat on arutatud pikalt ja põhjalikult nii ajalehtede arvamuskülgedel, sotsiaalvõrgustikes, aga ka isiklikul tasandil, sõprade ja perede keskis.

Loodan, et enamik neist inimestest, kes projektist osa saanud ja korraks nende asjade üle järgi mõtlevad, jõuavad järeldusele, et põhjendamatu sallimatus ei vii kuhugi. Võib-olla mõned isegi nõustuvad, et rohkem igast inimesest hoolides ning erinevusi mitte kartes muutub ühiskond igas mõttes rikkamaks.

Kari Käsper
Kampaania “Erinevus rikastab” projektijuht

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

Kuna oled siin...

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Anneta, sest just praegu on kriitiline aeg, mil toetust eriti vaja. Seisa oma annetusega meiega inimõiguste eest. Selle eest, et eelarvamuste tõttu ei pärsitaks kultuurisündmusi nagu Rakvere filmifestival Festheart. Selle eest, et Eestis saaksid elamisloa Eesti inimeste samast soost elukaaslased ja et kooseluseadust saaks kasutada ka tegelikult. Selle eest, et puuetega inimesed saaksid takistusteta ühiskonda panustada.

Ühiselt panustades oleme tugevamad.

Annetan
#vordne-kohtlemine