Rahvusvähemused ja lõimumispoliitika Eestis

Kristjan Kaldur 

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

 Aastad 2014 ja 2015 olid rahvusvähemuste ja lõimumise valdkonnas mitmeski mõttes märkimisväärsed. Ühe olulisema verstapostina valmis lõimumiskava aastateks 2014–2020 ehk „Lõimuv Eesti 2020“.[1] Kava koostamist alustati küll juba 2013. aastal, kuid selle lõplik vastuvõtmine venis eri põhjustel planeeritust palju pikemaks.[2] Kuigi uuele lõimumiskavale on ette heidetud vähest ambitsioonikust ja keskendumist niikuinii läbiviidavatele tegevustele,[3] on tegemist  siiski olulise ning stabiilse jätkuga senistele lõimumisalastele tegevustele.

Uues lõimumiskavas on senisest tugevamalt fookussesse võetud ka uussisserändajate kohanemine.[4] Siseministeeriumi eestvedamisel loodi 2014. aastal kohanemisprogramm, mille eesmärgiks on toetada uussisserändajate rändeprotsessi, kohanemist ja sh ka nende hilisemat lõimumist.[5] Esimesed kohanemiskoolitused algasid 2015. aasta sügisel ning eri moodulite raames antakse uussisserändajatele teadmisi riigi ning ühiskonna toimimise, igapäevase eluolu korraldamise, töö ja perekonnaga seotud teemadel ning toetatakse esmase eestikeele oskuse omandamist.[6] Paralleelselt lõimumiskava ja kohanemisprogrammiga alustati 2014. aastal Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ka välisspetsialistide kaasamise ja kohanemise tegevuskava ehk talendipoliitika koostamist.[7]

Seadusandlikud arengusuunad

 Seadusandlikus plaanis toimus märgiline muutus 2014. aasta seadusemuudatusega (eelnõu 737 SE), millega lihtsustati kodakondsuse andmist eakatele ja alaealistele.[8] Seadusemuudatus näeb ette, et määratlemata kodakondsusega vanemate perre sündinud lapsed saavad automaatselt sünni hetkest naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse, ilma et vanemad peaksid seda eraldi taotlema.[9] Sisuliselt lõpetati sellega juba aastakümneid kestnud ebamäärane olukord, kus määratlemata kodakondsust jätkuvalt taastoodeti.

Sama eelnõuga kaasnenud teine muudatus lubab alaealistel nüüdsest omada lisaks Eesti kodakondsusele ka muu riigi kodakondsust, sõltumata sellest, kas Eesti kodakondsus on omandatud sünniga või naturalisatsiooni korras. Kodakondsusseaduse kohaselt oli varem topeltkodakondsus võimaldatud ainult sünnijärgselt Eesti kodakondsuse ja muu kodakondsuse omandanud lastele. Topeltkodakondsuse teema on Eestis olnud aktiivselt päevakorral 2012. aastast alates ning ka selle aruande perioodil on teema andnud ainest mitmeteks aruteludeks.[10] Oluline on siiski märkida, et Eesti rahvusvahelistub kodakondsusseadusest hoolimata ning üha enam on sündivatel lastel mitme riigi sünnijärgne kodakondsus.

Teine oluline rahvusvähemusi puudutav seadusemuudatus puudutab neid alla 15-aastasi lapsi, kellele on seadusliku esindaja tegevusetuse tõttu jäänud vormistamata elamisluba riigis viibimiseks (eelnõu 586 SE).[11] Selles olukorras olevatel lastel ei ole võimalik Eesti kodakondsust taotleda, hoolimata asjaolust, et faktiliselt on kodakondsuse taotlemiseks vajalik residentsuse nõue täidetud.[12] Seadusemuutusega lisati kodakondsuse seadusesse kodakondsuse taotlemisel erand neile lastele, kes enne 15-aastaseks saamist on viibinud Eestis vähemalt kaheksa aastat, ning seda sõltumata sellest, kas tal sellel ajal oli elamisluba, elamisõigus, või mitte.

Statistika ja uuringud

Suuremahulist Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringut viiakse läbi iga 3–4 aasta tagant ning see vaatleb põhjalikult Eesti ühiskonna lõimumise protsessi eri tahke. Uue, 2015. aasta kevadel ilmunud monitooringu tulemused näitavad, et võrreldes varasemate aastatega on teisest rahvusest isikute hulgas eesti keele oskus ja eesti keele positiivne sümboolne tähendus märgatavalt suurenenud.[13] Samuti läheneb teisest rahvusest noorte usaldus Eesti riigiinstitutsioonide vastu eestikeelsete noorte omale, olles samal ajal oluliselt kõrgem venekeelse vanema põlvkonna usaldusega institutsioonide suunal. Siiski on eestivenelaste kui tervikgrupi usaldus Eesti riigiinstitutsioonide vastu eestlastega võrreldes jätkuvalt oluliselt madalam, eriti madalad on võrreldes teiste maakondadega Ida-Virumaa lõimumisnäitajad. Samuti on eestivenelaste hulgas suurenenud sotsiaal-majandusliku ja poliitilise ebavõrdsuse tajumine.

Lisaks lõimumise monitoorimisele uuriti  2014. aastal ka uussisserändajate kohanemist Eestis.[14] Uuringu tulemused näitasid, et teenuste pakkumine uussisserändajatele on Eestis killustunud, värbajate ja avaliku sektori koostöö on marginaalne ning palju toimub teenuste dubleerimist. Lisaks on informatsioon riigi ja kohalike omavalitsuste poolt pakutavatest üldteenustest ning ka spetsiifiliselt välismaalastele suunatud kohanemist toetavatest teenustest halvasti kättesaadav, sh toob uuring esile PPA vähest kliendikesksust elamislubade taotlemise ja menetlemise protsessi juures.

Uuring mitmekesisusest Eesti ettevõtetes analüüsis mitmekesisuse olukorda Eesti ettevõtete juhatustes, hinnates mitmekesisuse ja ettevõtete majandustulemuste vahelisi seoseid.[15] Uuringu tulemused näitavad, et võrreldes rahvastiku üldiste näitajatega on Eesti ettevõtete juhatuse liikmete seas enam just eesti rahvusest juhatuse liikmeid. Rahvuse lõikes on tervelt 91%-s Eesti ettevõtetes juhatuses kas ainult eestlased või ainult muust rahvusest isikud, teisisõnu kõigest 9%-s ettevõtetest on juhatuses eestlased koos teise rahvuse esindajatega.

Ülevaade iga-aastaste riigikaitse-alaste arvamusuuringute tulemustest ning venekeelse elanikkonna lõimumisest keskendus seoses Ukraina sündmustega olulisel määral just 2014. aasta tulemustele.[16] Analüüs näitab, et Eesti julgeolekugarantiide osas lähevad eesti- ja muukeelsete elanike arvamused selgelt lahku: eestlaste jaoks on peamiseks turvalisusgarantiiks NATO liikmeks olek, venekeelsete vastajate arvates aga heade suhete loomine ja arendamine Venemaaga. Venekeelsed vastajad on aga sarnaselt eestlastega arvamusel, et kallaletungi korral tuleb riiki kaitsta, ning venekeelsed nooremad meeskodanikud on valmis ka ise riigikaitses samaväärselt eestlastega kaasa lööma.

Lõimumisega seotud rände teemadel ilmus mitmeid põnevaid uuringuid ja analüüse, millest olulisimatena tasub ära märkida Riigikontrolli poolt tehtud ülevaadet Eesti riigi rändepoliitika valikutest,[17] Sisekaitseakadeemia poolt koostatud analüüsi rahvusvahelise kaitse saajate ümberasustamise programmides osalemise võimalikest riskidest Eesti sisejulgeolekule (uuring puudutab mh ka pagulaste lõimumist);[18] ning Avatud Eesti Fondi tellimusel eestlaste ja mitte-eestlaste hulgas läbiviidud arvamusküsitlust päevakajaliste sündmuste ja meediakajastuse jälgimise ning infokanalite olulisuse osas, mis on väga oluline mõtestamaks lahti eri rahvusrühmade arusaamu Ukraina konfliktist.[19]

Hea praktika

2015. aasta septembris alustas tööd uus venekeelne telekanal ETV+.[20] Venekeelsest telekanalist ja Eesti venekeelse elanikkonna elamisest teises infoväljas on räägitud juba aastakümneid. Eriti teravalt tõusis teema päevakorrale pronksiöö ja Gruusia sündmuste järel (kulmineerudes ETV2 loomise ja mõne venekeelse saate tootmisega), kuid reaalsed sammud eraldi venekeelse kanali loomiseks said eelkõige ajendi 2014. aasta Ukraina sündmustest. Kuigi kanali mõju ja tulemuslikkust on veel liiga vara hinnata, võib seda pidada üheks heaks täiendavaks tegevuseks Eesti venekeelse elanikkonna lõimumise toetamisel.

Ajakohastatud info puudus ja selle (mitte)jõudmine Eesti muukeelse elanikkonnani on olnud viimaste aastate lõimumisalaste uuringute üks põhijäreldusi. Just õigusabi regulaarne ja tasuta jagamine on äärmiselt oluline valdkond venekeelse elanikkonna lõimumisel, kuna eri ekspertide hinnangul elab venekeelne elanikkond ka õigusabi osas teises inforuumis.[21] Olukorra parendamiseks avati Justiitsministeeriumi algatusel 2014. aasta kevadel veebileht www.juristaitab.ee/ru, kust esmakordselt saab esmast õigusnõu küsida ka vene keeles. Lisaks on veebilehel üleval olulisemate seaduste venekeelsed tõlked.

Olulisemad avalikud arutelud

Peamised lõimumist ja rahvusvähemusi puudutavat avalikud arutelud hargnesid eeskätt kolme sündmuse vahel: esimene seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas, teine seoses Charlie Hebdo terrorirünnakuga Pariisis, ning kolmas seoses Vahemere kriisi ehk Süüria ja teistest konfliktikolletest pärit sõjapõgenike teemal.

Ukraina sündmused kergitasid taaskord päevakorrale küsimuse eestivenelaste lojaalsusest Eesti riigile. Konflikti diametraalselt erinev kajastamine Venemaa ja Eesti inforuumis tõstatas küsimuse sellest, kui palju eestivenelasi järgib aktiivselt Vene meediat, kui paljud toetavad Venemaa sõjategevust Ukrainas ja miks, ning eelkõige, kui lojaalsed on eestivenelased võimaliku „kaasmaalaste kaitse“ egiidi all toimuva konflikti korral Eestis. Kuigi viimane küsimus – „Kas Narva on järgmine?“ – taandub suures osas spekulatsioonidele, oli see just teema, mille üle arutleti nii Eestis, aga veelgi aktiivsemalt ka välismeedias.[22]

Teine rahvusvähemusi puudutav avalik diskussioon oli seotud Charlie Hebdo rünnakutega Pariisis. Eesti meedia kajastas sündmusi eelkõige just julgeolekuvõtmes, kuid lisaks ka (liigsest)immigratsioonist lähtuvast kultuurikonfliktist ning moslemite lõimumise „võimatusest“ tulenevalt.[23] Oluline on siinkohal märkida, et meediaväljaanded raamistasid rünnakut mitte ainult radikaalsete islamiliikumiste võtmes, vaid lõid sageli kontekstuaalseid seoseid islami, moslemite ja immigratsiooniga üldisemalt,[24] kinnistades sellega kuvandit islamist, ja moslemitest kui potentsiaalsetest terroristidest.

Kolmas avalik arutelu rahvusvähemuste ja lõimumise teemal on seotud Vahemere kriisiga. Ilmunud on arvukalt sõnavõtte varjupaigataotlejate ja pagulaste võimest/võimetusest Eesti ühiskonda lõimuda. Kuigi kaalukaid argumente on esitatud mõlema seisukoha toetuseks, tuleb eraldi tähelepanu juhtida uuele trendile Eesti avalikkuses – subjektiivsetel emotsioonidel, hirmul ja manipuleeritud faktidel põhinevate sõnavõttude märkimisväärsele kasvule.[25]

 Trend

Kui varasematel aastatel on Eestis ilmnenud väga vähe intsidente, mis oleksid seotud rassismi, vihakõne või agressiivse ksenofoobiaga,[26] siis käesoleva aruande periood tähistab selle osas tuntavat muutust. Tulenevalt ilmsesti suures osas ka eelmises alapeatükis nimetatud kolmest sündmusest, võib 2015. aastal täheldada esimesi ilminguid taoliste hoiakute aktiivsemas väljendamises. Senisest tuntavalt enam on teada antud sallimatuse ja võõravihaga seotud intsidentidest: Eesti moslemikogukonnale saadetud vihakirjadest peale Pariisi sündmusi,[27] Vao varjupaigataotlejate keskuse süütamisest,[28] pagulasteemaga seotult veebikonstaablile saadetud vihakirjadest,[29] ning tumedanahalistele suunatud ähvardustest ja rassistlikest kommentaaridest tänaval.[30]  Lisaks neile on aktiviseerumas ka varjatud või kaudne võõraviha õhutamine faktidega manipuleerimise või nende valetõlgendamise kaudu, ning teadlik inimeste emotsioonidel ja hirmudel mängimine (vt eelnevat viidet).

Piir hirmu külvamise ja vaenu õhutamise vahel on õhuke, kuigi juriidiliselt ja karistusõiguslikult märkimisväärne. Taoline trend on ohtlik, kuna trendi loojad laveerivad teadlikult nende kahe piiril, samas kui vastutus võimalike reaalsete tegude eest lükkub lõpuks aga inimese õlgadele, kes provokatsiooniga kaasa läheb. Iseenesest on sisserändega, rahvusvähemustega ja nende lõimumisega seotud võimalikest ohtudest ja inimeste reaalsetest hirmudest rääkimine iga mõistliku diskussiooni vajalik osa – neid ei tohi eitada ega alavääristada, kuid üksikjuhtumite üldistamist kogu sihtrühmale, manipulatsiooni, ja inimeste emotsioonidel mängimist mõistliku diskussiooni osaks pidada ei saa.

Soovitused

•  Teemade raamistamisele meedias tuleb senisest rohkem tähelepanu pöörata. Liigagi sageli luuakse uudise kajastamisel – kas teadlikult või tahtmatult – omavahelisi seoseid konflikti, vägivalla ja terrorismi ning konkreetsete rahvusrühmade või religiooni vahel.

• Samuti, kuigi elanikkonna ja ajakirjanike teadlikkuse tõstmise alaseid tegevusi on viimastel aastatel läbi viidud mitmeid, tuleb hinnata ka nende tegevuste tulemuslikkust ja mõju, ning küsida, mida saaks teha senisest veelgi paremini, et meedia ei keskenduks provokatsioonile ega inimesed ei alluks manipulatsioonile.

• Kuigi topeltkodakondsus on nüüdsest alaealistele seadustatud, on vajalik algatada arutelu võimaldamaks topeltkodakondsust ka peale täisealiseks saamist. Mitmikkodakondsus on EL-i kodanikele lubatud näiteks nii Saksamaal kui ka alates 2013. aastast Lätis, 2015. aasta 1. septembrist seadustati topeltkodakondsus ka Taanis.

• Eesti julgeolek on tagatud vaid juhul, kui kogu elanikkond on ühtne ning lõimunud. Kuigi lõimumiskava tegevused ning äsja käivitunud ETV+ teevad sel suunal aktiivselt tööd, on jätkuvalt oluline Eesti venekeelse inforuumi tugevdamine, eelkõige suunitlusega, et sellest kasvaksid välja kohalikud venekeelsed arvamusliidrid, keda kuulavad ja usaldavad nii eesti- kui ka venekeelsesse inforuumi kuulujad.

• Riigil tuleb enda peale võtta senisest palju suurem ja aktiivsem roll konfliktiolukordades kommunikatsiooni edastamisel. Näiteks sisserände teemadel tuleb astuda elanikkonnaga avatud ja siirasse arutellu, kuna vastasel korral tekib inimestel veendumus, et riigil puudub kontroll või strateegia sisserändega tegelemiseks. Usaldus riigi vastu saab tekkida ainult siis, kui elanikud saavad aru sisserännet reguleerivatest reeglitest ning on kindlad, et riik on suuteline neid reegleid ka kehtestama.