Lapse õigused

Helika Saar

Lapsed on inimesed nüüd ja praegu, kelle õiguste tagamiseks ei piisa vaid seaduste vastuvõtmisest, vaja on ka toetavaid tegevusi ja olukorra muutust tervikuna (n-n law in books →law in action).

Aastal 2014, mil tähistati ÜRO Lapse õiguste konventsiooni[1] (edaspidi tekstis kasutatud ka LÕK)[2] 25. aastapäeva, olid lapse õigused fookuses nii maailmas üldiselt kui ka Eestis. Nobeli rahupreemia anti lapse õiguste kaitsele pühendunud Kailash Satyarthile ja Malala Yousafzaile.[3] Taoline tunnustus näitab, kui oluline roll on kodanikuühiskonnal LÕK-is sätestatud õiguste propageerimisel, edendamisel ja kaitsel.[4] LÕK-i eesmärk on kaitsta last igasuguste tema arengule ja heaolule ebasoodsalt mõjuvate riskide eest kõikides keskkondades. Sama oluline kui jälgida lapse kohtlemist peres, on pöörata tähelepanu ka lapse kohtlemisele lasteaias, koolis ja tervishoiuasutuses ja ühiskonnas laiemalt.

Abi vajavate laste arv suureneb iga aastaga. Probleem on riigi ebapiisav tugi puudega lapse hooldamisel, praktikas ei suuda KOV-id tagada kõigile puudega lastele kohta tavalasteaias, samuti napib õpetajatele vajalikku tuge erivajadustega laste õpetamiseks (nt 2013. aastal oli tugispetsialisti koht loodud vaid 53% lasteaedades).[5] Kaasava hariduspoliitika rakendamiseks ei oma kõik õpetajad piisavalt ettevalmistust ning napib ressursse vajaliku õpikeskkonna loomiseks.[6] Muret tekitav on laste ohvriks langemise protsent: 2013. aastal langes koolikiusamise ohvriks 22%,  küberkiusamise ohvriks 16%, varguse ohvriks 22% ja  kallaletungi ohvriks 7% lastest. Laste õiguserikkumiste ja ohvriks langemise riskifaktoriteks on vägivald peres ja vägivalla kasutamine lapse suhtes, samuti perekonfliktid, vanemate puudulik järelevalve, vanemate alkoholi- ja narkoprobleemid.[7]

Seadusandlikud arengusuunad

Tähtsaima sammuna saab nimetada uue lastekaitseseaduse[8] vastuvõtmist, millega keelustati selgesõnaliselt laste kehaline karistamine. Esimest korda sätestatakse Eesti õigusruumis, et asjades, mis puudutavad last, on oluline lähtuda lapse huvidest, ja võimaldada lapsel avaldada oma arvamust.[9] Esile saab tõsta 2015. Aasta põhiseadusemuutmist,[10] millega langetati kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisiga 18. eluaastalt 16. eluaastale. Karistusseadustiku[11] revisjoniga seoses toodi esimest korda seadusandluses eraldi mõistena välja perevägivald, ehk muudatusest tulenevalt on lähi- või sõltuvussuhtes toime pandud vägivalla eest  ette nähtud karmim karistus. On äärmiselt taunitav, et 2014. aasta alguses oli Eestis 12 138 last, kelle ülalpidamiskohustust vanema poolt vabatahtlikult ei täidetud (täitemenetlus algatati kokku summas 10 766 732,10 eurot). Tegu on lapse õiguste rikkumise kasvava trendiga, ning elatise sissenõudmise meetmed ei ole olnud piisavalt efektiivsed, et elatise koguvõlgnevus väheneks. Positiivne on see, et täitemenetluse seadustiku muudatustega kehtestati 2015. aastal rida võimalusi, mille rakendamine võimaldab muuta elatisvõlgniku elu mingil määral ebamugavaks (mh peatada võlgniku mootorsõiduki juhtimisõigus). Kodakondsusseaduse muutmise vajalikkusele laste huvide parema kaitsmise nimel[12] on korduvalt juhtinud tähelepanu nii endine õiguskantsler Indrek Teder kui ka Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik Nils Muižnieks.[13] Kodakondsuse seaduse muudatustega[14] võimaldatakse alaealisel omada lisaks Eesti kodakondsusele muu riigi kodakondsust, ning saada määratlemata kodakondsusega vanemate alla 15-aastasele lapsele Eesti kodakondsus naturalisatsiooni korras sünni hetkest.

Kohtumenetlus ja -praktika

Lapse õigusi käsitleva Euroopa Liidu tegevuskava[15] üks peamisi eesmärke on Euroopa kohtusüsteemi lapsesõbralikumaks[16] muutmine. Tegu on valdkonnaga, milles on Euroopa Liidul aluslepingute kohaselt pädevus lapse õigused EL-i õiguse alusel reaalselt ellu viia. Kokkupuude õigussüsteemiga on lapsele tihti ebameeldiv kogemus (ebakindlust tekitav keskkond, eakohase info ja selgituste puudumine, vähene tegelemine peredega ning pikaleveninud menetlused),[17] mistõttu on oluline lapsi igakülgselt menetluses osalemisel toetada. Paraku tuleb tõdeda, et lapse õigused selles valdkonnas ei ole Eestis siiani piisavalt tagatud. Näiteks ei ole laste toetamiseks kohtumenetluses välja töötatud tugiisikute süsteemi, ning toetavate teenuste kättesaadavus on piirkonniti erinev. (Pere)vägivalda pealt näinud lastele ei pakuta erikohtlemist, kuigi erinevad uuringud[18] kinnitavad, et lastel, kes on lapsepõlves olnud vägivalla tunnistajaks, on suurem risk langeda täiskasvanuna perevägivalla ohvriks. Samuti ei ole lapsohvrite turvalisus alati piisavalt tagatud, nt laste hooldusõiguse määramisel ei ole peres esinenud vägivald otsuse tegemisel kaalukeeleks.[19] Lapse huvide ja õiguste seisukohast on oluline ka lapse kohtlemine kriminaalmenetluses, sh lapse ülekuulamisel. Alaealiste kannatanute videosalvestatud ülekuulamiste analüüsist[20] selgus, et lastelt ei küsita alati nõusolekut ülekuulamiste videosalvestamiseks, samuti ei räägita alati lapsele tõtt, ning et kui ülekuulamisele kaasatud spetsialistil pole ettevalmistust kriminaalmenetluse ja küsitlemise taktika alal, on tal raske seista laste parimate huvide eest. Vanema hooldusõiguse määramise praktika analüüsist[21] selgus, et kohtulahendites piirdub lapse huvidega arvestamine sageli üksnes tõdemusega, et seda on arvesse võetud, kuid vähestes lahendites on selgitatud, kuidas kohus on seda teinud.[22]

Riigikohus vaagis 2014. aastal korduvalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames lasteaiakohtade saamise üle;[23] leidis, et seitsmeaastase lapse üksinda koju jätmine ei pruugi olla garandikohustuse rikkumine[24]; täpsustas jõu kasutamise lubatavust lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks.[25] Samuti rõhutas korduvalt kohtu rolli suhtlemiskorra üle vaidlevate vanemate suunamisel kompromissile.[26] Eestis on problemaatiline lapse ja temast lahus elava vanema suhtlemise tagamist puudutav regulatsioon. Tallinna Halduskohus mõistis 2014. aastal Eesti Vabariigilt ühe isa kasuks välja 7500 eurot, kuna isa kasutas kolme aasta jooksul ära kõik seadusest tulenevad võimalused oma lapsega kohtumiseks, ja sunnitud eemalolek oma lapsest oli tekitanud mittevaralist kahju. On vaja, et riik selle teemaga aktiivselt tegutseks.[27]

Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutas muuhulgas, et ei ole põhjendatud. et laps võetakse ära vanemalt, kes ei tule materiaalselt tema kasvatamisega toime (Zhou vs. Itaalia);[28]  üldhariduskoolis tuleb tagada õpilasele võimalus mitte osaleda usuõpetuse tundides (Mansur Yalcin jt vs. Türgi).[29] Aastal 2014 tegi EIK suurkoda otsuse, mille kohaselt peab Iirimaa valitsust vastutavaks laste seksuaalse ahistamise eest 1970ndatel üldhariduskoolides  (O´Keeffe vs. Iirimaa).[30]Otsusekohaselt ei vabane riik vastutusest üldhariduskoolis toimuva eest seeläbi, et annab kooli pidamise vastutuse eraõiguslikele institutsioonidele või üksikisikutele.

Statistika ja uuringud

Riik täitis LÕK-ist tuleneva kohustuse – esitades 2014. aastal (kuus aastat pärast kehtestatud tähtaega) ÜRO Lapse õiguste komiteele Eesti Vabariigi kolmanda ja neljanda perioodilise aruande ÜRO Lapse õiguste konventsiooni täitmise kohta,[31] tuginedes perioodi 2003–2011 tegevusele ja selle perioodi kohta avaldatud statistikale. Aastal 2015 koondasid valdkondlikud ühendused MTÜ Lastekaitse Liidu eestvedamisel oma täiendused ja ettepanekud Lapse õiguste komiteele täiendava raportina esitamiseks.

Ühiskonnas lapse õigustele ja ennekõike LÕK-i artiklile 12 tähelepanu juhtimiseks ja laste arvamuse kuuldavaks tegemiseks viis MTÜ Lastekaitse Liit läbi uuringu „Laste ja noorte osalus ja kaasamine koolis“, mille eesmärk oli välja selgitada, mil määral koolid kaasavad lapsi koolielu puudutavatesse otsustesse, mil viisil ja mis teemadel nad seda teevad, samuti kas kaasamine on laste ja noorte arvates piisav, mis teemadel nad sooviksid sõna sekka öelda ning mis viisil nad seda kõige meelsamini teeksid. Küsimustikule vastas 1787 last ja noort üle Eesti (sh 404 vene keelt kõnelevat last).[32] Hoolimata asjaolust, et Eestis ratifitseeriti LÕK juba 1991. aastal ja põhikooli riiklik õppekava näeb ette selle tutvustamise, tõdes 59% vastanutest, et nad ei ole konventsioonist kuulnud.

Eesti 7.-9. klassi õpilaste seas tehtud hälbiva käitumise uuringust[33] selgus, et võrreldes kaheksa aasta taguse ajaga panevad koolilapsed toime oluliselt vähem õigusrikkumisi.[34] Suurenenud on vihakuritegude arv (6% lastest tunnistas, et teda on viimasel aastal vägivallaga ähvardatud või on seda tema vastu tarvitatud tema usutunnistuse, keele, nahavärvuse, sotsiaalse seisundi vms tõttu). Lapsel on raske säilitada oma identiteeti ja perekondlikke suhteid, kui laps ja vanemad elavad erinevates riikides. Hiljutine uuring[35] kinnitab, et vanemate eemalolek võib suurendada koolist puudumist ja mõjutada seeläbi lapse õpiedukust, samuti võib see tekitada või süvendada tervise-, käitumis- ja sõltuvusprobleeme. Samas sotsiaaltöötajatel napib teavet taolistest peredest (41% hindas ebapiisavaks infot peredest, kus lapsed elavad üksi, sest nende vanemad elavad väljaspool Eestit).[36]

Varasemaga võrreldes viidi 2014–2015 läbi enam lapsi puudutavaid uuringuid, siiski on vaja pöörata suuremat tähelepanu riiklike andmete kogumisele, analüüsimisele ja asjaomaste teadusalgatuste toetamisele. Ka ÜRO Lapse õiguste komitee rõhutab lapsi puudutava info kogumise vajadust ja innustab arendama indikaatoreid lapse õiguste realiseerimise jälgimiseks.[37]

Hea praktika

MTÜ Lastekaitse Liidu eestvedamisel tõlgiti eesti keelde ÜRO Lapse õiguste komitee üldkommentaar nr 14,[38] mis käsitleb lapse õigust tema parimate huvide esikohale seadmisele (lapse õiguste konventsiooni artikkel 3 lg 1). LÕK-i artiklite sisu paremaks mõistmiseks jätkatakse ka järgnevatel aastatel Lapse õiguste komitee üldkommentaaride eesti keelde tõlkimist. Teadlikkuse tõstmisele oli suunatud ka Inimõiguste Instituudi projekt „Inimõigused haridussüsteemis – võrgustumine, õpetajakoolitus ning noorte võimestamine“,[39] mille raames tõlgiti eesti keelde Euroopa Nõukogu Noorte inimõigushariduse käsiraamat „Kompass“.

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut koostöös õigusteaduskonnaga käivitas 2014. aastal osana sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika magistriõppe õppekavast lapse õiguste õppemooduli, mis on suunatud tulevastele lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatele, juristidele ja teistele lastega töötavatele spetsialistidele. Moodul juurutati MTÜ Lastekaitse Liidu projekti „Lapse hääl!“[40] osana, sisaldes aineid inim- ja lapse õigustest, lastekaitsest ning praktilisest tööst laste ja peredega.[41] Senini ei olnud Eestis ükski kõrgkool pakkunud süsteemset õpet lapse õigustest, seega täideti mooduli loomisega oluline lünk, millele on viidanud muuhulgas ka ÜRO Lapse õiguste komitee.

Olulisemad avalikud arutelud

Alaealise õigus mõjutada teda puudutavaid otsustusi tervishoiuasutuses on seotud lapse osalusõigusega, aga ka õigusega kaitsele ja hoolitsusele. Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas 2014. aasta suvel koos Sotsiaalministeeriumi, Justiitsministeeriumi, Bioeetika Nõukogu, Lastekaitse Liidu ja Naistearstide Seltsi esindajatega oma istungil õiguskantsleri ettepanekut nr 27 „Alaealisusega seotud piirangud raseduse katkestamisel“,[42] mille kohaselt raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse § 5 lg 2 on vastuolus põhiseadusega, kuna see piirab ebaproportsionaalselt alla 18-aastase naise enesemääramise õigust, seades teda liigselt sõltuvusse oma vanematest või eestkostjast.  Laiemad arutelud jätkusid 2015. aasta alguses, mil Riigikogu antud piirangu tühistas.

Eesti Noorteühenduste Liit oli eestvedaja diskussioonis valimisea langetamise osas 16-eluaastani. Mõjuuuring[43] kinnitas, et valimisea langetamisel riskid puuduvad, valimisõigusliku ea langetamiseks on Eesti ette valmistatud ja eelistatud poliitikavalik on alandada aktiivset valimisõigust 16-eluaastani just kohalikel valimistel.

Arvamusfestivalil oli nii 2014. kui 2015. aastal eraldi laste ja perede lava, kus arutleti nii kiusamisennetuse, laste ja noorte kaasamise kui ka lapse õiguste osas tervikuna.

Avalikkuses kütsid kirgi arutelud kooseluseaduse[44] ja uue lastekaitseseaduse ümber. Kohati jäi aga mulje, et osade debateerijate jaoks oli n-n laste huvide eest seismine kantud pigem poliitilistest ambitsioonidest või teatud huvigrupi eesmärkidest kui tõsisest murest laste heaolu osas üldiselt.

Trend

Eestis on laste väärkohtlemiste arv väga suur. Vene keelt emakeelena kõnelevaid lapsi karistatakse rohkem, ka vägivalda on nendes peredes rohkem.[45] Meedia kajastas 2014. aastal aktiivselt perevägivallajuhtumeid, kus vägivald lapse vastu oli lõppenud lapse surmaga.[46] Riigikogu poolt heaks kiidetud „Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018“[47] kehtestab, et perevägivalla ennetamisele tuleb pöörata kõrgendatud tähelepanu ja tuleb välja töötada laste kasvukeskkonnas esinevate probleemide varajase tuvastamise ja lapsevanemate vanemlike oskuste arendamise süsteem. Vägivalla ennetamise strateegia 2015–2020 keskendub ennekõike just lastega seotud vägivallale. Sotsiaalministeerium käivitas vanemlusprogrammi Incredible Years, mis on suunatud  käitumisprobleemidega laste vanematele, ja vanematele, kes soovivad ennetada võimalike käitumisprobleemide teket oma lastel. Haridussüsteemis pööratakse järjest rohkem tähelepanu kiusamiskäitumise ennetamisele. Tartu Ülikooli Eetikakeskuse väärtuskasvatuse konverentsil 2014. aasta detsembris loodi Liikumine Kiusamisvaba Haridustee Eest. Liikumise asutasid MTÜ Lastekaitse Liit, SA Kiusamise Vastu, MTÜ Noorteühing TORE ja Tartu Ülikooli eetikakeskus. Ühine eesmärk on luua elujõuline koostööplatvorm, mille kaudu jõuaks kõigisse Eesti lasteasutustesse ja üldhariduskoolidesse kiusamist ennetav ja lahendav tõenduspõhine programm.

 Soovitused

• Tagada senisest efektiivsem ÜRO lapse õiguste konventsiooni rakendamine (sh laste sotsiaalsete põhiõiguste tagamine). Koguda süsteemselt statistilist teavet (sh esitada regulaarselt raporteid), mille analüüsile tuginedes lapse õigusi tagavaid poliitikaid kujundada.

• Suurendada laste võimalusi kaasa rääkida ühiskonda, kogukonda ja koolielu puudutavates küsimustes. Kaasata lapsi enam otsustusprotsessidesse.

• Süvendada lastega töötavate uurijate, kohtunike ja teiste spetsialistide teadmisi ja oskusi, pakkudes neile koolitusi lapse õigustest (sh laste küsitlemisest) ja arengupsühholoogiast.

• Arendada kaasava hariduspoliitika efektiivsemaks rakendamiseks koolisüsteemi tervikuna (sh teha koolitusi õpetajatele, kohandada vajalikku õpikeskkonda, kohandada õppematerjale, samuti ka suurendada inimõiguste hariduse mahtu erinevatel koolitasemetel).

• Teavitada ühiskonda senisest enam lapse õigustest, sh tutvustada nii täiskasvanutele kui ka lastele ja noortele eri kanaleid kasutades (sh vene keeles, erivajadusi arvestavalt jms) ÜRO lapse õiguste konventsiooni.