Kogunemis- ja ühinemisvabadus

Alari Rammo

Kogunemis- ja ühinemisvabadus on lähedased mõisted, mis on kaitstud Eesti Vabariigi põhiseaduses, et igaüks saaks tulla rahumeelselt kokku, koosolekuid pidada ja ühinguid moodustada. Laiemalt tähendavad need põhiõigused ka võimalusi oma huvide eest seista ja poliitikas kaasa rääkida, tagades demokraatiale vajalikku pluralismi.[1]

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Peamised sündmused on aruandeperioodil toimunud poliitilise konkurentsi elavdamisel, millele andis lisatõuke 2013. aasta Rahvakogu. 2014. aasta jaanuaris jõustunud seadusemuudatustega[2] tuhandelt kaks korda vähendatud liikmete alampiir tõi poliitilisele maastikule kaks uut parteid – paljus Isamaa ja Res Publica Liidust lahkunute baasil loodud Eesti Vabaerakond, ning Reformierakonnast väljavisatud Kristiina Ojulandi juhitav Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE).[3]

2015. aasta valimistel pääses Vabaerakond ligi üheksa protsendi häältega parlamenti.[4] RÜE ning varem Riigikokku saanud Erakond Eestimaa Rohelised jäid vastavalt 0,4 ja 0,9 protsendiga välja. See-eest naasis võimsalt Rahvaliidu riismetest loodud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, saades 8,1 protsendiga häältest seitse kohta. Seega on eelmise koosseisu nelja erakonna asemel parlamendis neid taas kuus, ning vahepeal kartellierakondade nime saanud nähtus hõrenemas.

Riigikogu uue koosseisuga jõustusid 2015. aastal ka erakonnaseaduse sätted riigieelarveliste eraldiste kohta. Kui varem said valimiskünnise alla jäänud erakonnad maksumaksja toetust ühe või nelja protsendi häälte kogumisel vastavalt 9578 ja 15 978 eurot, siis nüüd saab 2-3% häältega 30 000, 3-4% häältega 60 000 ja 4-5% häältega 100 000 eurot aastas.

Parteide elu pole siiski lihtsamaks läinud, kuna üha aktiivsem erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) on võtnud julgemalt ette seaduse piirimail toimetajad. Näiteks tehti mitmeid ettekirjutusi Tallinnas ja Valgas maksumaksja raha valimisreklaamiks kasutamise kohta. Asjad on enamasti kohtusse viidud, vaidlused käivad.[5] Muuhulgas analüüsis ERJK pärast valimisi, kas SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) tegevus valimiste eel kvalifitseerub keelatud annetusena, kuna ühing tootis ja levitas kindlaid kandidaate soovitavaid materjale.[6] Selline praktika on ka vabaühenduse poolt Eestis esmakordne.

Seadusandlikud arengusuunad

2014. aasta märtsis sai seaduseks veel üks Rahvakogu ettepanek, mille järgi on parlament kohustatud menetlema nõuetele vastavaid vähemalt 1000 allkirjaga kollektiivseid pöördumisi.[7] Võimalust kasutati pooleteise aasta jooksul loetud kordadel, ühe takistusena püsis ilmselt mugava digiallkirjastamise võimaluse puudumine.

2014. aasta 1. juulil jõustus lõpuks uus korrakaitseseadus, mis sisaldab ka avalike koosolekute korraldamise sätteid.[8] Lähemalt on pikalt ettevalmistatud ja jõustumist oodanud seadusest kirjutatud 2011. ja 2013. aasta inimõiguste aruannetes.

2015. aastal jõustus pärast aastatepikkuseid debatte üksjagu muudetud tulumaksuseaduse § 11, misjärel on vabaühendustele tulumaksusoodustuse taotlemine mõnevõrra selgem ja kindlasti kiirem ja vähem bürokraatlik.[9] Seaduses täpsustati veel mitmeid seni hämaraid alasid vabatahtlike staatuse kohta, nende hulgas teisele juriidilisele isikule põhikirjalise eesmärgi täitmise käigus üle antava vara kohta, mis on nüüd selgemalt maksuvaba. Samas vähendas ametisseasunud valitsus lubaduste täitmiseks veelgi eraisikutelt mahaarvamiste lage maksustatavatest tuludest (1920-lt eurolt 1200 peale).[10] Füüsiliste isikute annetama motiveerimine on maksupoliitikas seega miinimumini viidud.

Kohtupraktika

2014. aastal tegi Riigikohtu tsiviilkolleegium mõneti ootamatu, aga loogilise lahendi, kuna keegi polnud mitukümmend aastat vaidlustanud seda, kuidas tõlgendada mittetulundusühingute seaduse nõuet, et ühingu nimi peab sisaldama isikute ühendusele viitavat täiendit.[11] Kaebaja kasutas täiendina lühendit MTÜ, mida maakohtu registriosakond ega ringkonnakohus sobivaks ei pidanud. Riigikohus aga leidis, et kuigi erinevalt äriseadustikust ei sätesta mittetulundusühingute seadus lühendite kasutamist nimeosana, pole niisugune tõlgendus ka välistatud. Lühend MTÜ esineb kolleegiumi hinnangul nii õigekeelsussõnaraamatus kui ka tavakäibes, järelikult viitab see isikute ühendusele ja on lubatav.

2015. aasa mais tegi Riigikohtu halduskolleegium esimese sisulise lahendi tulumaksuseaduse § 11 mõistmiseks, ehk „avaliku huvi“ ja „heategevuslikkuse“ tähenduse kohta.[12] Otsusega tühistati Arstide Täienduskoolituse Fondi kustutamine tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühingute nimekirjast, mis võib soodustustele tee avada ka teistele seni ärilisena tundunud ühingutele. Seda nii tervishoius kui teistes eluvaldkondades, millele langeb põhiseaduse kaitse.

Õiguskantsleri taotlusel[13] leidis Riigikohus 2015. aasta märtsis, et toetusstreigi etteteatamise kolmepäevane aeg pole seaduslik.[14] Teema on päevakorras olnud juba aastaid (vt „Inimõiguste aruanne 2013“) ning kuigi põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium andis parlamendile neli kuud, et kollektiivse töötüli lahendamise seaduse § 18 lg 3 põhiseadusega vastavusse viia, seda ei tehtud. Nõnda puudub 2015. aasta juulist etteteatamise tähtaeg sätte kehtetuks tunnistamise järel sootuks.

Statistika ja uuringud

Tähelepanu all oleva perioodi jooksul ilmus mitmeid uuringuraporteid: Tallinna Ülikool avalikustas iga viie aasta tagant tehtava uuringu kodanikualgatuse institutsionaliseerumisest,[15] Linnalabor koos Kodukandiga analüüsis kogukondade hetkeseisu,[16] Praxis uuris taas vabatahtlikus tegevuses osalemist.[17]

Kõik need raportid, koos esmakordse majandusaasta aruannete analüüsiga, koondas Vabaühenduste Liit EMSL ülevaateks kodanikuühiskonna hetkeseisust.[18] Avanenud pilt näitas nii seisakut kui ka selget langust paljudes olulistes näitajates: kümne aastaga on kaks korda langenud MTÜde liikmete keskmine arv, ning kolm korda aktiivsete liikmete arv. Poolte MTÜde sissetulek aastas on alla 5500 euro, veerandi sissetulek aastas on üle 11 000 euro. Pooltel MTÜdel on kuni kaks töötajat, neljal protsendil on üle kolme töötaja, juhatusele maksab tasu u 1000 ühingut. Ehk on kuni 10 000 eeldatavasti avalikes huvides tegutsevast registrisse kantud ühingust tegusaid ilmselt vaid tuhat-paar.

Üheselt ei saa siiski väita, et kodanikuaktiivsus langeb, aga institutsionaliseeritud kujul küll. Võib siiski eeldada, et kodanikud on tegusamad rohkem ühekordsetes ja mitteformaalsetes võrgustikes.

Seisakut täheldati ka Freedom House’i 2014. aasta aruandes, mille järgi on Eesti tugeva demokraatiaga riik, postkommunistlike riikide hulgas teisel kohal, pärast Sloveeniat.[19] Eesti püsib aga ligi kümme aastat samal tasemel ning kitsaskohtadeks on valitsemise demokraatlikkuse tase ning korruptsioon. Demokraatiareiting on langenud paljudel riikidel kogu maailmas, mis pole samas vabandus, kui demokraatiaga ei tegeleta, leidsid autorid.[20]

Hea praktika

2015. aasta septembris käivitas Teeme Ära Sihtasutus koos Väitlusseltsi ja mitme teise partneriga EMP Vabaühenduste fondi toel uue kogukondliku e-otsustamise platvormi Citizen OS, mis laseb igaühel arutelusid algatada, neis osaleda ja otsused digitaalselt allkirjastada.[21] Keskkond avab uusi võimalusi nii ülalmainitud petitsiooniõiguste kasutamiseks kui loodetavasti ka MTÜ üldkoosoleku protokolli ja osalejate nimekirja mugavamaks allkirjastamiseks. Viimane on nimelt siiani kohustuslik registrile esitatava kandeavalduse juures.

2014. aasta juunis kiitis valitsus heaks üleilmse avatud valitsemise partnerluse algatuse Eesti tegevuskava.[22] Riigijuhtimise kvaliteedi tõstmiseks nähakse ette tegevusi kaasamiseks, läbipaistvuseks, ning avalike teenuste arendamist, ent 2015. aasta septembris avaldatud vahearuanne veel olulist edenemist ei näidanud.[23] Õigupoolest on ebapiisav tegevuskava rahastus ja hüppelist muutust ei maksa oodatagi.

Olulisemad avalikud arutelud

2014. aasta suuremaid avalikke katsumusi vabakonnale ja valitsusele oli töövõimereform, kus puuetega inimeste organisatsioonide proteste küll ei kuulatud, ent valitsus lükkas lõpuks ise reformiplaani edasi. Mitmed puuetega inimeste eestkõnelejad kandideerisid aga sama hooga parlamenti.

Eraldi arutelu käis enne valimisi parlamendi enda avatuse ja kaasamise üle, kus avalikkuse pahameel peatas mõned suletusest kantud ideed (komisjoni istungite salvestiste hävitamine), aga uus koosseis pole teemat veel üles võtnud.[24]

Nii 2014. kui ka 2015. aastat ilmestasid ühiskonda äärmiselt polariseerivad debatid põhiõigustest ja demokraatiast laiemaltki: esmalt kooseluseaduse ning järgmisena pagulaste vastuvõtmise küsimus. Mõlemal puhul moodustusid nii erakondadest kui ka vabaühendustest oma lepitamatud leerid, ja võib eeldada, et suurenes ühiskonnaliikmete usaldamatus nii oma kaaskodanike, vabaühenduste kui ka avaliku võimu suhtes.

Mõlemal puhul oleks põhjendatud, ent liiga lihtne teha etteheiteid vähesele ja hilisele valitsuskommunikatsioonile. Huvitavam ja loodetavasti tulevikus lähemat uurimist leidev on küsimus, miks ikkagi väga väikese hulga inimeste õiguste tagamine tekitas ühiskonnas niivõrd palju kirgi ja vihakõnet.

Trend

Kas juba trendiks, aga ehk teenäitajaiks võib pidada kaht juhtumit annetustega seoses. Nimetatud avalike arutelude käigus kerkis teinegi huvitav küsimus vabaühenduste vastutavusest: kui läbipaistev ja avalik peab olema eraalgatuslik kodanikuorganisatsioon? Konkreetseks näiteks sai 2014. aastal Varro Vooglaiu juhitud igas mõttes ülimalt edukas SAPTK, kes keeldus avalikustamast endale annetanute nimesid.[25]

Samal teemal tegi annetamise valdkonnas tavatu käigu Swedbank, kes 2014. aasta lõpus vabandas avalikult ning küsis tagasi Aadu Luukase fondile annetatud 5000 eurot, kui selgus, et Luukase missioonipreemia sai seesama SAPTK, kes ei kanna Rootsi panga väärtusi, milleks on muuhulgas võrdsed võimalused ja mittediskrimineerimine.

Ehkki suuremaid skandaale annetamise vallas pole aastaid olnud, pani Vabaühenduste liit EMSL 2014. aastal kokku annetuste kogumise hea tava,[26] millega liitumist eeldab juba näiteks ka Swedbank oma annetuskeskkonda kandideerijailt.

Soovitused

Kui ka seisma jäänud ühinguõiguse kodifitseerimise projekti[27] plaanitud mahus ei tule, ei saa õiguskeskkonna parandamine piirduda vaid konkurentsivõimelise ärikeskkonnaga, mille juhtgrupp 2015. aastal kokku kutsuti.[28] Mittetulundusühinguid ja sihtasutusi puudutavad seadused on muutunud võrreldes äriseadustikuga aeglasemalt ja on seetõttu osaliselt ajale jalgu jäänud. Täheldada võib ka ülereguleeritust ning tarbetut bürokraatiat – nii ühingu siseasjade korraldamise reguleerimisel kui ka registriosakondadega suhtlemisel.

Läbipaistvuse nimel ja bürokraatia ning korruptsiooniohu vähendamiseks tuleb aktiivsemalt utsitada valitsussektorit vabaühenduste rahastamise juhendmaterjali rakendama.[29]