Diskrimineerimise keeld

Kelly Grossthal

Käesolev peatükk kajastab võrdse kohtlemise valdkonna üldiseid arengusuundi Eestis ning lähtub Eesti põhiseaduses ja Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sisalduvast  põhimõttest, mille järgi ei tohi kedagi diskrimineerida talle omistatud tunnuse või grupikuuluvuse tõttu.  Kuna  teistes peatükkides analüüsitakse lähemalt rahvusvähemuste, LGBTI inimeste, pagulaste ja varjupaigataotlejate olukorda ning laste ja puuetega inimeste õiguste kaitset Eestis, siis keskendub käesolev peatükk lisaks teistele teemadele detailsemalt soolise võrdõiguslikkuse valdkonnale.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Vaadeldavasse perioodi mahtusid nii valimised kui koalitsioonide moodustamised. 2014. aasta märtsis moodustasid valitsuse Sotsiaaldemokraatlik erakond (SDE) ja Reformierakond.  Valitsuse koosseisu kuulus viis naist, Jürgen Ligi tagasiastumisega sai uueks rahandusministriks Maris Lauri, misjärel oli valitsuses rekordarv naisi – kuus; meessoost ministreid oli samal ajal seitse. Valitsuse koalitsioonilepe sisaldas mitmeid lubadusi soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, näiteks seati sihiks liikuda ühiskonnaelu juhtimisel soolise tasakaalu poole, astuda samme palgalõhe vähendamiseks ning allkirjastada Istanbuli konventsioon. 2014. aasta 2. detsembril allkirjastaski tollane justiitsminister Andres Anvelt Eesti nimel Euroopa Nõukogu naistevastase ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni ehk nn Istanbuli konventsiooni. Kuigi konventsioon tuleb veel ratifitseerida  Riigikogus, on see oluline samm võrdõiguslikuma ühiskonna poole, kuna tegu on valdkonna kõige ulatuslikuma rahvusvahelise kokkuleppega.

1. märtsil 2015. aastal toimusid Riigikogu valimised ja neil kandideeris 236 naist, mis oli 27% kõigist kandidaatidest. Eesti Inimõiguste Keskuse eksperdid analüüsisid erakondade valimisprogramme inimõiguste kaitse valguses.  Sallivuse edendamise ja diskrimineerimise vältimise valdkond leidis kajastatust ühes või teises sõnastuses mitmete erakondade valimisprogrammides, kuid kõige laiema teemakäsitlusega paistsid silma Keskerakonna, Reformierakonna ja SDE tulevikuplaanid. Samas selgus analüüsist, et terviklikku visiooni inimõiguste ja sallivama ühiskonna edendamiseks ei ole ühelgi Eesti erakonnal.^[1]

Valimiste järel kuulus Riigikogusse 24 naist, ehk parlamendi liikmetest oli naisi veerand. Eelnevas Riigikogu koosseisus oli 20 naist. 2015. aasta aprillis moodustasid valitsuse Reformierakond, SDE ja IRL, nende valitsusse kuulus vaid kaks naist. Positiivseks arenguks võib pidada asjaolu, et koalitsioonilepe sisaldab eesmärke võrdse kohtlemise valdkonnast. Lubaduste seas nähakse ette meetmed töö- ja pereelu ühildamiseks, soovitakse avardada puuetega noorte haridus- ja töövõimalusi, samuti plaanitakse luua riiklik tunnusmärk „Mitmekesine töökoht”. Eestis tõsiseks probleemiks oleva soolise palgalõhe vähendamiseks plaanitakse anda Tööinspektsioonile volitus võrdse tasustamise ja palgadiskrimineerimise järelevalve teostamiseks.

2015. aasta kevadsuvel pälvis avalikkuse tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku valimise konkurss. Võrdõigusvolinik on inimõiguste kaitse valdkonnas oluline ametiisik, kes jälgib sõltumatult ja erapooletult soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse nõuete täitmist. Tulenevalt võrdse kohtlemise seadusest (VõrdKS) nimetab voliniku viieks aastaks ametisse valdkonna eest vastutav minister. 2015. aasta märtsis kuulutas Sotsiaalministeerium välja konkursi uue voliniku leidmiseks. Voliniku ametiaeg oli oktoobri alguses lõppemas ning viis viimast aastat ametit pidanud Mari-Liis Sepper otsustas teiseks ametiajaks mitte kandideerida. 3. juulil 2015. aastal nimetas sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna (IRL) volinikuks erakonnakaaslase Liisa-Ly Pakosta, kes astus seejärel erakonnast välja. Mõni päev hiljem saatsid 13 kodanikuühendust sotsiaalkaitseministrile pöördumise,[2] milles väljendati muret, et voliniku konkursi läbiviimine polnud piisavalt läbipaistev ja korrektne.

Voliniku valimine leidis meedias omajagu kõlapinda, luubi alla võeti valituks osutunud kandidaadi kandideerimise kuupäev ning kritiseeriti selge reglemendi puudumist. 2015. aasta 3. oktoobril alustas  Liisa-Ly Pakosta võrdõigusvolinikuna tööd. Kuna voliniku mitmed viimase paari aasta tegevused ja nende elluviimiseks palgatud töötajate palgakulud on kaetud Norra toetustest, mis on aga lõppemas, tuleb uuel volinikul asuda tegelema institutsiooni alarahastamise küsimusega. Varasemate aastate inimõiguste aruanded on samuti alarahastuse probleemile tähelepanu juhtinud ning soovitanud voliniku rahastamine viia vastavusse tema ülesannetega. 2009. aastal võrdse kohtlemise seaduse alusel lisandunud ülesannete täitmiseks pole  siiski senini riigieelarvest vahendeid juurde antud, ja olukord on püsinud muutumatuna.[3]

Seadusandlikud arengusuunad

Sotsiaalministeerium saatis 2015. aasta juulis kooskõlastusringile võrdse kohtlemise seaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse, mis sisaldab kolme teemaderingi:

1. Ministeerium plaanib ühtlustada kaitse kõigile võrdse kohtlemise seaduses ära toodud tunnustele ja eluvaldkondadele. Praegu on soo ja rahvuse, rassi või nahavärvuse alusel diskrimineerimise keeld laiem kui vanuse, puude, seksuaalse sättumuse ja usutunnistuse või veendumuse alusel.
2. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohaselt on Eestil kohustus luua raamistik, mis sisaldaks sõltumatut mehhanismi konventsiooni rakendamiseks. Väljatöötamiskavatsus näeb ette sellise järelevalvemehhanismi loomise võrdõigusvoliniku kantselei juurde.
3. Plaanitakse laiendada voliniku pädevust nii, et ta saab õiguse pöörduda kohtusse enda või kannatanu nimel; hetkel saab volinik anda vaid juriidiliselt mittesiduvaid arvamusi. Samuti soovitakse anda volinikule pädevus lepitada diskrimineerimisvaidluse pooli.

Eelmise aasta inimõiguste aruanne soovitas riigil  tagada võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine ühesugusel alusel kõigile diskrimineerimistunnustele, seega tuleb tunnustada riigi plaani võrdse kohtlemise seadust täiendada. Kõik kolm plaanitavat muudatust on võrdse kohtlemise valdkonnas olulise tähtsusega ja parandavad erinevate gruppide võimalusi oma õiguste eest seista.  Samas ei kooskõlastanud Justiitsministeerium väljatöötamiskavatsust omalt poolt. Ministeerium toob välja, et võrdõigusvoliniku institutsioon ei pruugi täiel määral vastata Pariisi põhimõtetele (nt sihtgrupi kaasatus, sõltumatu rahastus jne). Samuti suhtutakse ettevaatlikult ettepanekusse, mille kohaselt saaks volinik osaleda kohtumenetluses enda nimel, esitades diskrimineeritu nõude.[4] Seega tuleb Justiitsministeeriumi kommentaaridest lähtuvalt VõrdKS-i muutmise eelnõusse sisse mitmeid  erisusi võrreldes väljatöötamiskavatsusega.

Lisaks saatis Sotsiaalministeerium 2015. aasta septembris kooskõlastusringile võrdse kohtlemise seaduse muutmise seaduse, millega soovitakse lisada Euroopa Liidu kodakondsus kui diskrimineerimise tunnus võrdse kohtlemise seadusesse. Eelkõige soovitakse selle täiendusega viia VõrdKS kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/54/EL meetmete osas, mis lihtsustavad töötajate vaba liikumise raames töötajatele antud õiguste kasutamist.

Ühtegi nimetatud seadusemuudatust polnud Sotsiaalministeerium 2015. aasta 19. oktoobri seisuga veel valitsusele esitanud.

Olulise arenguna tuleb esile tuua „Sotsiaalse turvalisuse, kaasatuse ja võrdsete võimaluste arengukava 2016–2023“ koostamise käivitamine.  Inimõiguste aastaaruanne on kahel viimasel ilmumise aastal (2012 ja 2013) tõdenud, et Eestis on vaja vastu võtta valdkondlikud arengukavad soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja võrdsete võimaluste tagamiseks muudel alustel. Nimetatud arengukavas leiavad need kaks teemat käsitlemist. Arengukava alaeesmärk nr 4 keskendub soolise võrdõiguslikkuse edendamisele ning soolise võrdsuse saavutamisele. Märkimist leiavad sellised teemad nagu ebavõrdsus tööturul, sh palgalõhe, naiste ja meeste ebavõrdne esindatus otsustustasanditel, institutsioonide ja avalikkuse vähene teadlikkus. Alaeesmärk nr 5 keskendub võrdse kohtlemise põhimõtte edendamise ja mitmekesisuse väärtustamise temaatikale; soovitakse näiteks muuta negatiivsetel eelarvamustel ja stereotüüpidel põhinevaid hoiakuid ja tavasid erinevate elanikkonnarühmade suhtes. Samas puudub täna info selle kohta, millised on alaeesmärkide saavutamiseks ettenähtud rahalised vahendid, kuid just ressursside reaalne olemasolu on eelduseks, et nimetatud alaeesmärkide täitmine jõuaks paberilt pärisellu.

2014. aasta detsembris kiitis valitsus heaks riigi kui tööandja personalipoliitika valge raamatu,[5] millega juurutatakse esimest korda riigiülene personalijuhtimine.  Võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse edendamine ning töötajaskonna mitmekesistamine on raamatu eesmärkides olulisel kohal. Riigi kui tööandja kuvandi kujundamise ühe osana soovitakse tekitada vene või muu emakeelega elanike sihtgrupis huvi avaliku sektori töö vastu. Selleks plaanitakse vähem esindatud sihtgruppide paremini teavitada, et eri rahvusgruppide esindatus avaliku sektori töötajaskonnas oleks suurem. Tegu on olulise edasiminekuga avalikus sektoris, seda eriti situatsioonis, kus etnilised vähemused on olnud alaesindatud, ja riigistruktuurid ei peegelda elanikkonna koosseisu.[6]

Diskrimineerimisvaidlused

Positiivsena väärib äramärkimist, et Eesti inimesed on üha enam valmis oma õiguste eest seisma. Ebavõrdse kohtlemisega seotud töövaidluste arv on Tööinspektsiooni haldusalas varasemate aastatega võrreldes tõusnud.[7] 2014. aastal esitatud avaldused puudutasid erinevaid diskrimineerimise tunnuseid, kuid kõige enam oli avaldusi, milles palutakse tuvastada diskrimineerimine lapsevanemaks saamise või olemise tõttu.

Võrdõigusvolinikule esitatud avaldustest oli samuti varasemast rohkem pöördumisi rasedate diskrimineerimise teemal. Üldse pöörduti voliniku poole 2014. aastal 192-l korral, seda on 76 pöördumise ehk 65%-i võrra rohkem kui aasta varem.  Voliniku kantselei on saavutanud ka olulise läbimurde diskrimineerimishüvitiste väljamõistmisel töövaidluskomisjonides ning kokkulepetes tööandja ja töötaja vahel. Kui 2013. aastal jäid väljamakstavad hüvitised 1000 ja 2000 euro vahele, siis 2014. aastal oli madalaim väljamakstud hüvitis 1000 eurot ning kõrgeim ligi 23 000 eurot.[8]

Diskrimineerimisvaldkonna kohtuotsuseid olid vaadeldud ajaperioodil vähe ning olulisi muudatusi seaduste tõlgendamisel aset ei leidnud. Tavapärasest praktikast suurema diskrimineerimishüvitise määramine toimus haldusasjas nr 3-14-164/38, kus Tartu halduskohus mõistis Sotsiaalkindlustusametist (SKA) vanuse tõttu koondatud spetsialisti kasuks võrdse kohtlemise seaduse alusel välja diskrimineerimishüvitise summas 8200 eurot. Kaebaja töötas Sotsiaalkindlustusametis spetsialistina. 2013. aasta novembris viis kaebaja vahetu juht temaga läbi arenguvestluse ning hindas, et teenistuja kompetents koostöövõime osas on alla ootuste.  Seitse päeva hiljem kaotati sotsiaalministri käskkirjaga kaebaja töökoht struktuuriüksusest. 2013. aasta detsembri alguses sai kaebaja oma tööandjalt koondamisteate ning sama kuu keskel vormistatud  käskkirjaga vabastati ta 31. detsembrist teenistusest koondamise tõttu. Kohus leidis muuhulgas, et SKA diskrimineeris kaebajat võrdse kohtlemise seaduse sätteid eirates. Eelseisvast koondamisest toona 65-aastasele kaebajale teatades saatis vahetu juht talle e-kirja, kus on muuhulgas öeldud: „Kindlasti ei ole otsustuse aluseks vaid ealised kriteeriumid, kuid siiski peamiselt.“ Kohus tuvastas teenistusest vabastamise õigusvastasuse. Samuti mõistis kohus Sotsiaalkindlustusametilt kaebaja kasuks välja kolme kuu keskmise palga summas 1830 eurot ning diskrimineerimise tõttu tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 8200 eurot. Lisaks peab SKA tasuma kaebaja 486-eurose menetluskulu.[9] Tegu on märkimisväärse mittevaralise kahju hüvitise summaga diskrimineerimisvaidluses.

Statistika ja uuringud

Vaadeldud ajaperioodil ilmus mitmeid uuringuid, mis puudutavad ühel või teisel viisil võrdse kohtlemise valdkonda. Üldiselt võib nende põhjal tõdeda, et Eestis pole olukord võrdse kohtlemise valdkonnas oluliselt muutunud. Jätkuvalt on probleemiks palgalõhe, soostereotüübid ja sallivuse küsimus. Järgnevate uuringute põhijäreldused on toodud üksnes markeerimaks olulisimaid valdkonna suundumusi.

Sotsiaalse arengu indeksi uuringu kohaselt oli Eesti 2014. aastal maailmas 19. kohal, ja 2015. aastal 23. kohal. 133-st riigist koosnev pingerida on alternatiiv erinevatele järjestustele, millega mõõdetakse riikide arengut ja edenemist peamiselt majandusnäitajate põhjal. Poliitilise vabaduse kategoorias oli Eesti võimaluste poolest teisel kohal, kuid ühiskonna sallimatus on see, mis ei luba saada paremat tulemust. Näiteks skaalal, mis mõõtis sallivust immigrantide vastu, asetses Eesti 133 riigi seas 123. kohal.^[10]

Bertlesmanni fondi jätkusuutliku valitsemise uuring toob Eesti nõrkusena välja OECD riikidest suurima soolise ebavõrdsuse palgas. Naiste keskmine sissetulek on vaid 62% meeste keskmisest palgast, ehkki naiste haridustase on meeste omast kõrgem.[11] 2014. aasta septembris avaldas Sotsiaalministeerium soolise võrdõiguslikkuse monitooringu. Üheks suurimaks positiivseks muutuseks võrreldes eelmise, 2009. aasta monitooringu tulemustega on naiste toetuse kasv naiste osalusele poliitikas. Kuigi naisi oodatakse poliitikasse, ja tõusnud on toetus naisjuhtidele, soovitakse tüdrukute kasvatamisel samas ikkagi näha eelkõige koristamise, söögitegemise ja enese eest hoolitsemise oskuste arendamist. Monitooringu järgi arvab 35 protsenti mehi, et naised ja mehed on ühiskonnas võrdväärsed, naistest arvab sama vaid 15 protsenti.[12]

Hea praktika ja olulisemad avalikud arutelud

Ajal, mil uuringud näitavad Eesti seisakut soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, võib positiivse trendina täheldada naiste aktiivsust teema tõstatamisel ühiskondlikus debatis. Üks nähtav valupunkt on pikalt olnud arutelusaadete meestekesksus. Saadete toimetajad on väitnud, et teatud valdkondades on naissoost arvamusliidreid vähe. Mitmed oma ala tunnustatud asjatundjad otsustasid seepeale panna kodanikualgatuslikus korras kokku nimekirja asjatundlikest naistest, mis võiks olla toimetustele abiks, kui saatekülalisi otsides ei torka kohe pähe ideid, keda kutsuda või kust leida sobiv naisekspert.[13]

7. märtsil 2014. aastal kogunes pika pausi järel Eestimaa VI Naiste Kongress, mis võttis vastu manifesti viie poliitilise nõudmisega. Manifestis nõutakse, et alates 2015. aastast kehtiks erakondadel kohustus esitada valimistele „triibulisi nimekirju“ ehk selliseid, kus mees- ja naiskandidaadid oleksid vaheldumisi. Samuti esitati nõudmine, et avaliku võimu moodustatud kollegiaalsetes kogudes oleksid esindatud nii naised kui ka mehed (kumbagi mitte vähem kui 40%-i). Vabariigi valitsuselt ootab kongress soolise võrdõiguslikkuse strateegilise arengukava koostamist. Ühtlasi leiti, et palgasüsteemid tuleb muuta läbipaistvaks, et tagada võrdväärse töö eest võrdne tasu. Kongressi manifest teeb lisaks ettepaneku seadustada isadele individuaalse õiguse jääda vanemahüvitisega kaetud lapsehoolduspuhkusele.

2015. aasta alguses käivitus võrdõiguslikkust väärtustav feministlik portaal www.feministeerium.ee. Mitmed portaalis avaldatud arvamuslood ja analüüsid on ilmunud ka teises erinevates meediaväljaannetes, viies niimoodi feministliku sõnumi terve ühiskonnani. Palju tähelepanu pälvis Feministeerumi poolt käivitatud aasta šovinisti valimine, kus kandidaatide nominatsiooni põhjendused on kodulehel toimetajate poolt läbi analüüsitud ja võitja otsustab aasta lõpus toimuv rahvahääletus.

Võrdõigusvoliniku juures käivitusid vaadeldud perioodil mitmed valdkonna arenguks olulised ettevõtmised. 28. septembril 2015. aastal kogunes esimest korda võrdõigusvoliniku soolise võrdõiguslikkuse nõukoda, kelle ülesanne on nõustada volinikku ning anda nõu voliniku kantselei strateegiliste dokumentide loomisel.[14] Samuti loodi 2015. aastal voliniku juurde kompetentsikeskus, et tagada sugude võrdsuse edendamine ja võrdne kohtlemine Euroopa Liidu tõukefondide vahendite kasutamisel. Kompetentsikeskus nõustab ministeeriume, jagab temaatilist infot ning pakub koostöös Rahandusministeeriumiga soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega arvestamiseks koolitusi.[15]

Soovitused valitsusele

• Jätkuvalt soovitame viia voliniku rahastamine vastavusse voliniku ülesannetega.

• Võtta vastu „Sotsiaalse turvalisuse, kaasatuse ja võrdsete võimaluste arengukava 2016–2023“ ning tagada, et alaeesmärgid nr 4 ja 5 viidakse reaalselt ellu, eraldades selleks piisavalt ressursse.

• Võtta vastu aruandes kajastatud võrdse kohtlemise seaduse täiendused, neist olulisimana ühtlustada diskrimineerimise kaitset kõikide tunnuste puhul.