Lapse õigused

Helika Saar

Lapsed on rahvastikurühm, kelle heaolu on keskse tähtsusega nii nende üldise olukorra ja elukvaliteedi seisukohalt kui ka tulevikku tehtava investeeringu kontekstis.^[1] Lapse heaolu  väljendub selles, kuivõrd on talle tagatud tema inim- ja kodanikuõigused, sotsiaalne õiglus ja kodanikuühiskonnas osalemine.^[2]

Kui maakonnakeskused ja neid ümbritsevad lähivallad kõrvale jätta, siis elab täna Eestis ülejäänud omavalitsustes ligi 30 protsenti vähem lapsi kui kümme aastat tagasi.^[3] Eesti inimarengu aruande 2012—2013 kohaselt peituvad Eesti paljude tublide keskmiste näitajate taga ebamõistlikult suured ühiskonnasisesed erinevused – olgu tegemist regionaalsete erisuste, sooliste lõhede või eestlaste ja muulaste vaheliste kääridega.^[4] Kannatajaks on ennekõike haavatavamad rühmad, sealhulgas lapsed. Statistika kohaselt erineb kohalike omavalitsuste võrdluses laste suhteline vaesus ligi kuus ja pool korda (Harjumaa versus piiriäärsed alad Kirde- ja Lõuna-Eestis).^[5] Majandussurutis koos tööpuuduse kasvu ja rahvastiku vaesustumisega on vähendanud laste võimalusi tegeleda huvitegevusega.^[6] Uuringud näitavad, et turupõhimõtetel toimiv koolivalik taastoodab nn heade ja mitte nii heade koolide fenomeni, koondades lapsi vanemate tausta karakteristikute ja nende registreeritud aadressi ning ettekoolitamise alusel^[7] ning et vene õppekeelega koolide õpilaste nõrgemad õpitulemused on osaliselt tingitud venekeelsete koolide õpilaste madalamast sotsiaalsest taustast.^[8] Laste vaesus, diskrimineerimine ja tõrjutus on aga ühed kõige tõsisemad takistused lapse õiguste jõustamisel.^[9]

Samas on igal lapsel õigus mitmekülgsele arengule ja kaitsele, olenemata sellest, millises piirkonnas ta Eestis elab ja milline on tema vanemate majanduslik kindlustatus. Riik on kohustatud selle õiguse tagama vastavalt 1991. aastal ratifitseeritud lapse õiguste konventsioonile^[10] (edaspidi tekstis LÕK). Põhiseaduse §-i 28 alusel on lubamatu, et lapse sotsiaalsete põhiõiguste tagatus riigi eri piirkondades nii olulisel määral varieerub. Ka Riigikohus on oma 16. märtsi 2010. aasta lahendi nr 3-4-1-8-09 punktis 67 rõhutanud: „Nii näiteks ei ole PS § 28 mõtte kohaselt aktsepteeritav olukord, kus peamiste sotsiaalsete põhiõiguste tagatus on osas, milles selle eest vastutab kohalik omavalitsus, riigi erinevates piirkondades olulisel määral varieeruv /…/.“

Ühiskond on pidevas muutumises, esitades lastekaitsemaastikul aina uusi, kiiret lahendust vajavaid väljakutseid.^[11] Riigikontrolli 2013. aastal avaldatud auditi kohaselt vajavad riigi osavõtul lahendamist järgmised olulisemad kitsaskohad: lastekaitsetöötajate väike arv, ennetustöö korraldus ja sotsiaalteenuste kvaliteedinõuded.^[12] Lastekaitse peab olema kvaliteedilt selline, et see tagab lapse õiguse turvalisele kasvukeskkonnale, tasakaalus ja mitmekülgsele arengule ja erilisele kaitsele. Seetõttu on lisaks lastekaitseseaduse uuendamisele vaja arendada ka lastele ja peredele suunatud meetmeid, mis eeldab omakorda valdkondlike õigusaktide ülevaatamist ja täiendamist. Samuti on vajalik käimasolevate reformide – haldusreformi (omavalitsuskorralduse reformi seaduse eelnõu), lastekaitse reformi (lastekaitseseaduse eelnõu), alaealisi õigusrikkujaid ja erikoole puudutava reformi (lapse õiguserikkumise juhtumisse sekkumise seaduse eelnõu) ning alushariduse ja lapsehoiu reformi (koolieelsete lasteasutuste seaduse muutmise eelnõu) kooskõlastamine juba planeerimisstaadiumis, et tagada ühiste eesmärkide täitmine ja vältida hiljem aja- ja finantsressursse nõudvaid ümberkorraldusi. Lastekaitse tulemuslikkus oleneb aga suuresti sotsiaalpoliitikast, mis on otseses sõltuvuses majanduspoliitikast ja sellest tulenevatest võimalustest.^[13] Seega on lisaks valdkondlikule koostööle riigi ja kohalike omavalitsuste vahel vajalik ühine arusaam lapse õiguste terviklikkusest, ning sotsiaalkaitse taseme tõus.

Seadusandlik areng

Juba 2003. aastal mainis ÜRO Lapse Õiguste Komitee oma Eesti kohta tehtud lõppjäreldustes^[14] ühe etteheitena, et 1992. aastast kehtiv lastekaitseseadus ei ole piisavalt rakendatav. Laste ja perede arengukava 2012—2020 koostamisekäigus tõdeti, et lisaks uuele lastekaitse seadusele on vaja kaasajastada lastehoolekannet tervikuna. Aastal 2013 keskendus Sotsiaalministeerium eelnõu koostamisele – märksõnadeks analüüs (lastekaitse korralduse uuendamise alusanalüüs ja lastekaitseseaduse eelnõu mõjude analüüs), koostööpartnerite kaasamine ja välisriikide kogemustest õppimine. Detsembri lõpus saadeti lastekaitseseaduse eelnõu koos seletuskirja ja rakendusaktidega kooskõlastamiseks valitsusasutustele ja valitsusvälistele organisatsioonidele, ning 2014. aastal on oodata aktiivseid arutelusid eelnõu üle.

Aastat 2013 saab tervikuna seadusandliku arengu osas aktiivseks pidada. Statistika näitab, et inimkaubandusega seotud kuritegude^[15] arv suurenes võrreldes varasema aastaga kümne juhtumi võrra (2012. aastal 32, 2013. aastal 42 juhtumit). Inimkaubanduse kuritegude arv on eelkõige suurenenud alaealiste ärakasutamise juhtumite arvelt (2012. aastal 6, 2013. aastal 18 juhtumit).^[16] Seetõttu on hea meel tõdeda, et seoses inimkaubanduse direktiivi (2011/36/EL)^[17] ülevõtmisega (28. aprillil 2013 jõustus ohvriabi seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus)^[18] täiendati nii inimkaubanduse kui ka seksuaalkuriteo ohvritele, sh alaealistele ja välisriigi kodakondsusega ohvritele suunatud teenuste raamistikku ja teenuste osutamise korda, ning muudeti oluliselt saatjata alaealiste vastuvõtu korraldust. Nüüd kuuluvad asenduskoduteenusele ja perekonnas hooldamisele õigustatud laste ringi ka saatjata alaealised, inimkaubanduse ohvrid ja seksuaalselt väärkoheldud alaealised.

Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega^[19] viidi 12 seadust kooskõlla Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2011/92/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust, ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK. Muuhulgas karmistati seadusemuudatustega karistusi lastevastaste seksuaalkuritegude eest, muuhulgas vanema, vanema õigustega inimese või vanavanema suguühte eest järeltulijaga; sätestati keeld astuda rahalise tasu või muu hüve eest suguühtesse või teha muid sugulise iseloomuga tegusid alla 18-aastase inimesega; kriminaliseeriti lastepornot sisaldavatele veebilehekülgedele teadlik sisenemine ja seal piltide, filmide vms vaatamine; laiendati lastega töötavate inimeste ringi, kelle puhul peab enne tööle võtmist veenduma, et teda ei ole karistatud seksuaalkuritegude eest (lastekaitsetöötajad ja muud oma töös lastega vahetult kokku puutuvad isikud, samuti vabatahtlikud ning lastega töötavad praktikandid). Eelnimetatud direktiividest tulenevale põhimõttele tuginevalt sätestati ka Eesti Vabariigi lastekaitse seaduses üldine põhimõte, et kui isiku vanus ei ole teada ja on põhjust arvata, et isik on alla 18-aastane, käsitatakse isikut tegeliku vanuse tuvastamiseni alaealisena.

Raportis „Inimõigused Eestis 2012“^[20] tuli nentida, et Eesti on ainus Euroopa Liidu liikmesriik, mis ei ole ratifitseerinud lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli laste relvakonfliktidesse kaasamise kohta. Vastuolud siseriikliku õigusega likvideeriti ja aasta lõpul (18. detsembril 2013) võttis Riigikogu vastu laste kaasamist relvakonfliktidesse käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli ratifitseerimise seaduse.

Kohtumenetlus ja -praktika

Lapse kui õigussubjekti õiguste ja huvidega arvestamise vajalikkust rõhutavavad LÕK-i artikkel 3, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 24^[21] ja lastekaitseseaduse § 3, mille järgi tuleb igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes riiklike või erasotsiaalhoolekandeasutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt esikohale seada lapse huvid.

Lapse huvidega arvestamist toonitab ka lapsesõbraliku õigusemõistmise (child-friendly justice) kontseptsioon, mille kohaselt on vaja tagada laste kui haavatavama grupi õiguste kaitse kokkupuutel õigusruumiga.^[22] Tuginedes rahvusvahelistele eeskirjadele – näiteks ÜRO 2007. aasta lapse õiguste konventsiooni artiklile 37 ja konventsiooni üldise märkuse nr 10 (laste õiguste kohta alaealistega seotud õigusemõistmise puhul) punktile 79 ning Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitusele^[23] – tuleks lastelt mistahes vormis vabaduse võtmist rakendada viimase abinõuna ja võimalikult lühiajaliselt.^[24] Positiivse ilminguna saab välja tuua, et laste arv nii erikoolides kui ka vanglates on vähenenud: kui 2005. aastal õppis erikoolides 143, siis 2012. aastal vaid 67 last ehk 53% vähem, ning kaheksa aastaga on vanglas olevate laste arv vähenenud üle kahe korra.^[25] Samuti on hea meel tõdeda edasiminekut Eesti kriminaaljustiitssüsteemi ühe prioriteedi osas – laste õiguste tagamisel seoses menetlusaegade lühenemisega. Statistika kinnitab, et näiteks kuriteokahtlusega lapse keskmine kohtueelse menetluse aeg on vähenenud kuue aastaga kaks korda – enam kui 5-st kuust 2,5-ni.^[26] Lapsesõbraliku õigusemõistmise kontseptsiooni toetavad ka 2013. aastal lapsesõbralike ülekuulamisvõimaluste (video salvestusvõimalusega ülekuulamisruumid) loomine Jõgeva ja Kuressaare prefektuuris, ning kohtumenetluses lapstunnistajatele abimaterjalide koostamine.^[27]

Riigikohus toonitas 2013. aasta lahendites taaskord elatist saama õigustatud lapse õigusi – lapse õigust esitada hagi elatise saamiseks vanema vastu, kellega ta koos elab, kui viimane ei täida ülalpidamiskohustust;^[28] ülalpidamise ulatust määrates arvestada muuhulgas lapse vajadust kasutada eluaset.^[29] Eraldi saab välja tuua otsuse lapse eraelu puutamatuse kohta,^[30] mille kohaselt lapse privaatsust kahjustavaid andmeid ei tohi avaldada ühe vanema nõusolekul, kui teine vanem sellele selgesõnaliselt vastu vaidleb. Riigikohtu üldkogu osundas,^[31] et vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva eripärase kohtulahendi täitmise kord tervikuna ei ole täitemenetluse seadustikus piisavalt selgelt reguleeritud, mistõttu vajaks nimetatud regulatsioon koosmõjus TsMS-i §-ga 563 täiendamist või muutmist, et tagada vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise selge kord ning sellise kohtulahendi efektiivne ja kiire täitmine.

Euroopa Inimõiguste Kohus võttis 2013. aastal töösse Eesti kodaniku avalduse, mille kohaselt tema lapse elatisraha kohtumenetlus ja täitemenetlus on kokku kestnud juba üle kümne aasta. EIK on rõhutanud, et lapse parim huvi sõltub konkreetsetest asjaoludest, eriti lapse east ja küpsuse astmest, tema vanemate kohalolekust või puudumisest, teda ümbritsevast keskkonnast ja kogemustest (asjas nr 14737/09 Šneersone ja Kampanella vs. Itaalia). Aastal 2013 tegi EIK suurkoda kaks otsust artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) rikkumise osas (asjas nr 27853/09 X. vs. Läti^[32] ja asjas nr 19010/07 X. jt vs. Austria^[33]).

Eesti õigussüsteemis määrab rahvusvahelise õiguse normide asendi Eesti Vabariigi põhiseadus,^[34] mille §-de 3 ja 123 kohaselt on LÕK Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa ning kohtus otsekohaldatav. Hoolimata LÕK-ile viitamise sagenemisest Riigikohtu lahendites (1996–2013 viidati 13 korda, sh 1996—2006 ainult 3 korda),^[35] on see siiski üllatavalt madal. Ka erinevad uuringud (Valma,^[36] Nauts^[37]) osundavad kohtunike koolitamise vajadusele lapse õiguste rahvusvahelise kaitse põhimõtete ning LÕK-i osas. Loodetavasti aitab edaspidi põhimõtete rakendamisele kaasa 2013. aastal kohtunikele korraldatud koolitus „Lapse heaoluolemus“, kus käsitleti lapse ärakuulamist vanemate vahelistes hooldusõiguse vaidlustes tsiviilkohtumenetluses.

Statistika ja uuringud

LÕK-i ratifitseerimisega tekkis riigil 1991. aastal kohustus esitada iga viieaasta järel Lapse Õiguste Komiteele (Committee on the Rights of the Child) ettekanded riigi poolt rakendatud abinõudest konventsioonistunnustatud õiguste realiseerimiseks, ning edusammudest õiguste kasutamisel. Sarnaselt „Inimõigused 2012“ raportis nenditule tuleb tõdeda, et ametlik ülevaade riigipoolsete kohustuste täitmisest endiselt puudub, kuna aruannet ei suudetud esitada ka 2013. aastal. Seega, hoolimata komitee soovitustest^[38] ja Välisministeeriumi kinnitustest, et Eesti esitab regulaarselt ratifitseeritud konventsioonide rakendamise aruandeid,^[39] on Eesti esitanud LÕK-i rakendamise aruande ainult ühel korral.^[40]

Lapse heaolu on saanud lapse õigusseisundi keskseks mõisteks.^[41] Statistikaamet, koostöös Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakonnaga, andis välja kogumiku „Laste heaolu“,^[42] mis vaatleb laste heaolu otseselt mõjutavaid teemasid: laste kasvukeskkonda, haridust, tervist, turvalisust ja laste toetamise võimalusi. Lapse õiguste edendamise seisukohalt on vajalik selliste kogumike järjepidev ja regulaarne väljaandmine.

Lasteombudsmani poolt läbi viidud uuringust „Asenduskoduteenuse analüüs“^[43] selgus muuhulgas, et asenduskodu lapsele makstav pearaha ei ole piisav lapse kõikide põhivajaduste rahuldamiseks (kahes kolmandikus asenduskodudest ei peeta kinni seaduses ette nähtud kasvatajate ja laste suhtarvust; asutustes, kus personalinõuded olid täidetud, ei olnud igakülgselt kaetud muud laste arenguks olulised võimalused nagu näiteks huvitegevus, kooliekskursioonid jne) ning et lapsi ei kaasata piisavalt juhtumiplaanide aruteludesse.

Laste kaasamise teema on tervikuna aktuaalne ja vajab avalikku tähelepanu ning arutelu. MTÜ Lastekaitse Liit viis koostöös Eesti Linnade Liidu ja ENL-iga ajavahemikus oktoober 2012 – mai 2013 läbi laiaulatusliku (ankeedile vastas 688 last ning 115 omavalitsust) küsitluse teemal: „Laste osaluse toetamine ja kaasamine otsustusprotsessides“.^[44] Uuringust selgus, et lastel on palju erinevaid ettepanekuid oma kodukoha elukorralduse kohta, ning enamus omavalitsusi peavad laste ja noorte osalemist vajalikuks, kuid praktikas seda alati ei rakenda. Kohaliku omavalitsuse suhtlus laste ja noortega, ning vastupidi, peab kujunema ühiskonna loomulikuks toimimisviisiks. Samas selgus uuringust, et hoolimata asjaolust, et Eestis ratifitseeriti ÜRO Lapse õiguste konventsioon 1991. aastal ja põhikooli riiklik õppekava näeb ette konventsiooni tutvustamise, ei ole 61,3% vastanutest (küsimustikule vastanud Ida-Virumaa vene keelt kõnelevatest lastest ja noortest lausa üle 75%) konventsioonist kuulnud.

Hea praktika

ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklid 19 ja 34 rõhutavad lapse õigust kaitsele väärkohtlemise eest – keskkonnast sõltumata. Lapsed veedavad üha enam aega pidevalt arenevas digitaalses keskkonnas, mistõttu on andmekaitse ja eraelu puutumatusega seotud ohtude vältimiseks ja laste turvalisuse tagamiseks vaja pöörata suuremat tähelepanu laste digitaalpädevuse arendamisele ja eakohase kvaliteetse infosisu tootmisele.^[45] Vägivalla vähendamise arengukava 2010-2014^[46] meede kolm käsitleb laste kaitset interneti vahendusel toime pandud vägivalla eest.

Hea praktika näitena saab välja tuua eelnimetatud vajaduste lahendamist toetava projekti „Targalt internetis“.^[47] Projekti tegevused on aastani 2015 suunatud lastele asjakohaste teadmiste, oskuste ja pädevuse andmisele ja ka eakohase kvaliteetse infosisu tootmisele – 2013. aastal toimus 443 temaatilist teavitusüritust 163-s üldhariduskoolis ja lasteaias üle Eesti: lastele/õpilastele (12 660), õpetajatele (514) ja lapsevanematele (900). Samuti toimus konverents „Minu jalajälg internetis“, õpilaskonkurss „Minu õigused ja kohustused veebis“, anti välja käsiraamat „Kaitske mind kõige eest“, mis annab teavet lastega ja laste heaks töötavatele spetsialistidele interneti ja digimeedia osast laste seksuaalses ärakasutamises). Euroopa Komisjon ja väliseksperdid andsid 2013. aastal projekti „Targalt internetis“ tegevusele ja eesmärkide saavutamise progressile hinnangu: „suurepärane“. Eraldi tõsteti esile väga head ja tulemuslikku koostööd eri institutsioonide ja huvigruppidega nii siseriiklikul^[48] kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Olulisemad avalikud arutelud

Kuna kodakondsuseta laste arv on Eestis väga suur, on õiguskantsler Indrek Teder aastatel 2012—2013 korduvalt tõstatanud teema kodakondsusseaduse muutmise vajalikkusest. Ka Eestit märtsis külastanud Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik Nils Muižnieks rõhutas, et olukorras, kus Eestis on endiselt ca 1200 kodakondsuseta last, ja kodakondsuse puudumine takistab neil ühiskonnas täisväärtuslike liikmetena osalemast, on vaja kodakondsusseadus laste huvide parema kaitsmise nimel üle vaadata.^[49]

ÜRO lapse õiguste konventsiooni aluspõhimõtete kohaselt on laps autonoomne ja aktiivne õiguste kandja, olenemata oma vanusest. See põhimõte on väljendatud LÕK-i artiklis 12, mis sätestab lapse õiguse oma seisukohale igas teda puudutavas küsimuses ning õiguse ärakuulamisele ja arvesse võtmisele lähtuvalt tema east ja küpsusest. Laste ja noorte kaasamist siseriiklikul tasandil toonitab ka Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud „Laste ja perede arengukava 2012—2020“.^[50] Lisaks eelpool nimetatud laste osalemise ja kaasamise uuringule juhtis oktoobris toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimiste eel laste osaluse ja kaasamise vajalikkusele tähelepanu ka lasteombudsman.^[51] Laste osalusel käsitleti laste ja noorte kaasamise temaatikat 21. korda toimunud noortefoorumil „101 last Toompeale“^[52] ning foorumile eelnenud kaheksal eelfoorumil üle Eesti.

Trendid

Inimõigustest (sealhulgas lapse õigustest) teavitamine ja nende õpetamine on iga demokraatliku riigi ja ühiskonna kohustus. Humanistlike väärtuste austamiseks ja ühiskonna toimimise tagamiseks on vajalik inimõiguste (sealhulgas lapse õiguste) õpetamine kõigis kooliastmetes alates lasteaiast. Lapse heaolu lasteaias või koolis ja lapse õigus haridusele on tagatud juhul, kui samaaegselt on tagatud ka teised lapse põhiõigused. Eesti kooliõpilaste arvates on suureks probleemiks koolikiusamine ja -vägivald, mida tingib hierarhiline, kihistunud ja eristav koolikeskkond.^[53] Seega on väga oluline laste väärtushoiakute: sallivuse, austuse, hoolivuse ja julguse soodustamine alates lasteaiast. Positiivsena saab välja tuua trendi, et Eesti lasteaedades on hakatud pöörama suurt rõhku väärtuskasvatusele, sealhulgas laste heaolu ja turvalisuse toetamisele ning kiusamise ärahoidmisele.^[54] 2013. aasta lõpuks oli MTÜ Lastekaitse Liidu projektiga „Kiusamisest vaba lasteaed“^[55] liitunud 317 lasteaeda üle Eesti, ning Haridus- ja Teadusministeerium peab oluliseks, et 2014. aastal hakkavad metoodikat rakendama  kõik Eesti lasteaiad. Koolikiusamise vastu võitlemiseks alustasid 2013. õppeaastal „Kiusamisest vaba kooli“ metoodika rakendamist 25 pilootkooli ja metoodika „Kiusamise Vastu“ (KiVa) rakendamist 20 pilootkooli üle Eesti.

Holistilist meetodit inimõiguste õpetamisel toetab ka Inimõiguste Instituudi projekt „Inimõigused haridussüsteemis – võrgustumine, õpetajakoolitus ning noorte võimestamine“,^[56] mille raames luuakse 2013/14 õppeaasta jooksul võrgustik kaheteistkümnest „inimõigustesõbralikust koolist“.

ÜRO lapse õiguste komitee on viidanud kitsaskohale, et Eestis ei ole ükski kõrgkool pakkunud süsteemset õpet lapse õigustest. Ajal, mil ühiskonnas räägitakse aina rohkem lapse õiguste tagamise vajalikkusest, on hea meel tõdeda, et MTÜ Lastekaitse Liidu eestvedamisel koostati projekti „Lapse hääl!“ raames Tartu Ülikoolis sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika ning õigusteaduskonna koostöös lapse õiguste õppemoodul (21 Euroopa ainepunkti), mis on suunatud lastega ning laste heaks töötavate spetsialistide koolitamisele, ning käivitub 2014. aastal.

Soovitused:

• Teavitada ühiskonda senisest enam lapse õigustest (sealhulgas vene keeles), ning tutvustada nii täiskasvanutele kui ka lastele ja noortele lapse õiguste konventsiooni.
• Kaasata lapsi otsustusprotsessidesse enam, suurendada laste võimalusi kaasa rääkida ühiskonda, kogukonda ja koolielu puudutavates küsimustes.
• Vaadata üle lastekaitsetöötajate ja sotsiaaltöötajate õppekavad ülikoolides ja rakendus-kõrgkoolides, pöörata õppekavades enam tähelepanu lapse arengule ja õigusalasele õppele.
• Tagada senisest efektiivsem ÜRO lapse õiguste konventsiooni rakendamine (sealhulgas lapse sotsiaalsete põhiõiguste tagamine). Koguda süsteemselt statistilist teavet (sealhulgas esitada regulaarselt raporteid), mille analüüsile tuginevalt lapse õigusi tagavaid poliitikaid kujundada.
• Võtta vastu ÜRO lapse õiguste konventsiooniga kooskõlas olev ja lapse huvisid esikohale seadev lastekaitseseadus.  Keelata seaduses selgesõnalisemalt laste füüsiline karistamine.
• Luua asenduskoduteenuse miinimumstandard, mis loetleks need lapse põhivajadused, mis peavad igal juhul olema rahuldatud.
• Vaadata laste huvide parema kaitsmise nimel üle kodakondsusseadus.