Võtmeteemad
-
- Sõnavabaduse olukord Eestis on hea, vaatamata teatud langusele rahvusvahelistes pingeridades, samas erinevad teemad vajavad jätkuvalt valvsust.
- Venemaa Ukraina-vastase agressiooni ja halvenenud julgeolekuolukorra tõttu on piiratud Venemaa meedia kättesaadavust Eestis, mis antud juhul on adekvaatne ja vajalik meede.
- Vaenu õhutamise regulatsiooni muutmise eelnõu on valitsuse poolt heaks kiidetud.
- Sõna- ja meediavabaduse teemad on olnud elava arutelu ning mitme kohtuotsuse objektiks.
Poliitilised ja institutsionaalsed arengud
Halvenenud julgeolekuolukord Venemaa Ukraina-vastase agressiooni tõttu on toonud kaasa muudatusi meedia olukorrale. Eesti ei ole varem – erinevalt Lätist ja Leedust – suuremal määral keelustanud Venemaa meedia kättesaadavust, kuid peale Ukraina sõja algust on ligipääs Vene riigi meediakanalitele Eestis piiratud. Venemaa ranged meedia- ja sõnavabaduse piirangud tähendavad, et piiratud meediakanalid ei osale demokraatlikus debatis, vaid looks reaalse ohu, et venekeelne elanikkond viibiks teabe paralleelühiskonnas.
Sõnavabaduse olukord Eestis on jätkuvalt hea, kuigi valvsus on vajalik. Rahvusvahelistes pingeridades on Eesti aasta jooksul langenud, kuid selle põhjused ei viita tingimata reaalselt halvemale olukorrale inimõiguste mõistes. Reporters without Borders (RSF) hinnangu[1] kohaselt on Eesti 2023. aastal maailmas kaheksandal kohal 180 riigi hulgas, eelmine aasta oli Eesti neljas. Languse põhjuseks on ajakirjanike enesetsensuuri oht, mis on tingitud laimu õiguslikust regulatsioonist, ning andmetele ligipääsu piirangud andmekaitse kaalutlustel. Mainitakse puuduvat usaldust meedia vastu ning informaalseid otsustusprotsesse, mis ei saa tõhusalt kajastatud ametlikult kättesaadavates dokumentides, samuti seda, et ajakirjanikud sageli loobuvad teabe väljanõudmisest. Eestis on Balti riikide hulgas parim olukord, kuna on olemas eriline protsess teabele ligipääsu keelu edasikaebamiseks.
Kuna nii laimu kui ka andmekaitse reeglid kaitsevad teisi inimõigusi, aga RSF vaatab olukorda ainult ajakirjanduse vaatevinklist, ei saa tingimata järeldada, et olukord on murettekitav. Samas on kindlasti oluline olla valvas, et legitiimseid reegleid ei kasutataks ebaproportsionaalselt. Freedom House’i internetivabaduse hinnangus[2] on Eestil 93 punkti 100-st, kus 100 on perfektne internetivabadus. 2021. aastal oli punkte 94: languse põhjuseks on Vene veebilehtede blokeerimine, mis sõjaolukorras on õigustatud.
Oluline areng on, et juuni algul 2023. aastal kiitis valitsus heaks vaenukõne eelnõu, millega muudetakse vaenu õhutamise karistusõiguslikku regulatsiooni.[3] Vaenukõne kriminaliseerimise vajadus on esile kerkinud eelkõige seoses Euroopa Liidu (EL) rassismi ja ksenofoobia ilmingute vastu võitlemise raamotsusega 2008/913/JSK. Teema on olnud juba aastaid eri valitsuste päevakorras. Eelnõu kooskõlastusprotsess oli lühike ja vabaühendustel oli vähe aega esitada sisulist tagasisidet, aga Justiitsministeerium on osalt tagasisidega eelnõus arvestanud. Riigikogu opositsioon on kinnitanud, et eelnõu menetlemisel saab olema elav ja pingeline arutelu.
Seadusandlikud arengud
Veebruaris 2022. aastal võeti vastu meediateenuste seaduse muudatused[4], et lisada seadusesse videojagamisplatvormid. Lisati ka sätted alaealiste kaitse ning kõlbluse ja seaduslikkuse tagamise kohta nii meediateenuste osutamisel kui videojagamisplatvormidel ja tehti muid väiksemaid muudatusi. Seadusemuudatus rakendab Eesti õiguses ELi direktiivi 2018/1808[5]. Kaasnesid ka muudatused teistes seadustes (nagu elektroonilise side seadus).
Antud perioodil tehti muudatusi ka käibemaksuseaduses, millega tõsteti ajakirjandusväljaannete käibemaksu 5 protsendilt 9 protsendile.[6] Muudatus pälvis terava kriitika näiteks Eesti Meediaettevõtete Liidult.[7]
Kohtupraktika
Aruandeperioodil on tehtud mitmeid huvitavaid kohtulahendeid. Näiteks otsustas Riigikohus 14. märtsil 2023, et ei võta menetlusse kaebusi kohtuvaidluses Alari Kivisaare ja Katrina Raiendi vahel šovinistlike ja rassistlike väljendite kohta, seega jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsus.[8] Lahendi kohta on peatüki lõpus pikem juhtumikirjeldus.
Teine palju tähelepanu saanud kohtuotsus oli seotud nn „seltskonnategelase“ Brigitte Susanne Hundi hagiga tema kohta solvavaid kommentaare teinud isiku vastu. Riigikohus otsustas 23. märtsil 2023 rahuldada hageja kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu ja Harju Maakohtu otsuse vastu ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.[9] Hunt taotles mittevaralise kahju eest rahalist hüvitist Õhtulehe võrguväljaandes ilmunud artiklis tehtud kommentaaride eest, mis tema väitel viitasid sellel, et ta tegeleb prostitutsiooniga. Ringkonnakohus mainis oma otsuses muuhulgas, et Hunt on avaliku elu tegelane, kes ennast ja oma keha tulu teenimiseks provokatiivsel viisil eksponeerib. Kohus leidis, et hageja peaks mõistma, et tema tegevus võib kaasa tuua negatiivseid hinnanguid. Lisaks leidis ringkonnakohus, et kohtumenetlus ise ja sellega seotud avalik arutelu aitas kõrvaldada negatiivsed tagajärjed. Riigikohus leidis, kooskõlas varasema praktikaga, et mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks piisab sellest, kui on kindlaks tehtud, et kostja vastutab õiguse rikkumise eest ja hageja ei pea tõendama mittevaralise kahju olemasolu. Riigikohus ei nõustutud seisukohaga, et kohtumenetluse pidamine muudaks olematuks tekitatud kahju.
2022. aasta 14. juunil tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu poolt Eesti Ekspressile ja ajakirjanikele Sulev Vedlerile ning Tarmo Vahterile määratud rahatrahvid prokuratuuri loata kriminaalmenetluse asjaolusid sisaldanud artikli avaldamise eest. Ringkonnakohus aga siiski nõustus, et prokuratuuril võib olla õigus ajakirjandusvabadust piirata õigusemõistmise huvides. Antud juhul ei esinenud konkreetseid asjaolusid, mille alusel saaks leida, et oleks olnud põhjust loa andmisest keelduda või et artikli (Swedbanki rahapesu asjus) avaldamine kahjustas õigusemõistmise huve. Riigikohus jättis 31. jaanuaril 2023 prokuratuuri kaebuse rahuldamata. Otsuses toodi välja, et ajakirjandusvabaduse piiramine kriminaalmenetluse kaitseks ei ole vastuolus sõnavabadusega, mida on kinnitanud mitmes lahendis Euroopa Inimõiguste Kohus, aga samas ei tohi unustada ajakirjanduse tähtsat rolli demokraatlikus ühiskonnas ja ajakirjandusele trahvi määramine peab olema väga selgelt põhjendatud.[10]
Statistika ja uuringud
Pressinõukogu võttis 2022. aastal vastu 33 kaebust ja tegi 31 otsust (2021. aastal vastavalt 67 ja 60). 2022. aastal oli 20 õigeksmõistvat ja 22 taunivat otsust (2021. aastal vastavalt 37 ja 23).[11]
Uuringutest väärib mainimist rahvusvaheline projekt SafeNet, mille juhtpartner on rahvusvaheline kübervaenuvastane võrgustik INACH ja milles osaleb Eesti Inimõiguste Keskus. Projekti kaudu teostatakse sotsiaalmeedia monitooringut, et leida ja analüüsida vaenukõne eri vorme. Eestikeelses sotsiaalmeedias on vaenukõne peamiselt suunatud pagulaste ja seksuaalvähemuste vastu.[12]
Lootustandvad ja head praktikad
Eesti sõnavabaduse olukord püsib rahvusvahelises võrdluses hea, eriti internetivabaduse suhtes. Kõrgel tasemel ja hästi toimiv e-riik aitab kaasa läbipaistvusele ja Eesti püsib aktiivne interneti eneseregulatsiooni kontekstis ka globaalselt. Veebipolitseinikud on jätkuvalt hea näide, mis on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu.[13]
Riigikohus on antud perioodil lahendanud mitmeid sõnavabadusega seotud kaasuseid ja näitab head ning lootustandvat praktikat eri inimõiguste kaalumisel, analüüsides ja võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid.[14]
Olulisemad avalikud arutelud
Ülalnimetatud seadusemuudatused on kaasa toonud avaliku arutelu, eriti vaenukõne eelnõu, mis on opositsiooni eriliseks pahameele objektiks.
Juulis 2023. aastal puhkes arutelu ettepaneku kohta anda Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile (TTJA) ülesanne kontrollida Eestis edastatud välismeedia kanalite uudistesaadete erapooletust ja tõelevastavust.[15] TTJA ametnikud tegid ettepaneku, et meediateenuse osutajal oleks kohustus avaldada uudistesaadetes tõeseid ja erapooletuid seisukohti. Selgitati, et Eestis asuvate meediateenuse osutajate puhul näeb seadus säärast kontrolli ette loa väljastamise protsessis ja sama kontroll peaks olema ka väliskanalite suhtes, näiteks seoses kohustusega kindlustada, et kanalitele ei rakendu ELi või ÜRO sanktsioon. Lätis ja Leedus on kasutusele võetud süsteemid, kus enne kanali turule lubamist kontrollitakse kanali tegelike kasusaajate seoseid. Avalikus arutelus sai palju tähelepanu julgeolekuasutuste võimalik roll meedia sisu suhtes otsuste tegemisel ja õiguslikud argumendid jäid suurelt osalt varju.
Trendid ja tulevikuvaade
Globaalselt on sotsiaalmeedia toonud kaasa palju muudatusi ja väljakutseid meedia ja sõnavabaduse maastikul. Eestis kui kõrge internetikasutusega riigis on neid mõjusid selgelt näha. Hiljutised ELi ja seega ka Eesti seaduste muudatused näiteks videojagamise suhtes on näide selle kohta, kuidas üritatakse laiendada olemasolevat regulatsiooni uutele aladele. Samas, kuna sotsiaalmeedias enamasti puudub professionaalse toimetuse kontroll, meediaeetika rakendamine või sisuloojate erialane väljaõpe, siis on küsitav, kas olemasolevad reeglid suudavad täita mingit rolli, kui sotsiaalmeedia muutub aina tähtsamaks. Uuemad arengud globaalsel ja ELi tasemel üritavad luua suurema vastutuse ja võimaluse kontrollida ja vajadusel trahvida neid platvorme, mille kaudu jõuab sisu kasutajateni.
Vene meedia vähenenud kättesaadavus võib tuua kaasa laiemaid positiivseid mõjusid Eestis, kui see tähendab suuremat ruumi kohalikule või muude demokraatlike riikide venekeelsele meediale. Mõjusid on kestva sõjaolukorra tõttu vara hinnata.
Soovitused
- Vaenukõne kriminaliseerimise seadus tuleb vastu võtta, aga seadus peab tagama selge ja proportsionaalse keelu.
- Tuleb kasutada juhust, kui Venemaa meedia on piiratud, et pöörata tähelepanu muukeelsele, peamiselt venekeelsele elanikkonnale, et kindlustada ühtne inforuum.
- Tuleb analüüsida ja osaleda rahvusvahelises arutelus selle kohta, mis meetmed on tõhusad sotsiaalmeedia proportsionaalseks regulatsiooniks.
Juhtumikirjeldus
Riigikohus otsustas 14. märtsil 2023, et ei võta menetlusse kaebusi rohkem kui kaks aastat kestnud kohtuvaidluses Alari Kivisaare ja Katrina Raiendi vahel. Seega jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembril 2022 tehtud otsus.[16] Eesti Inimõiguste Keskus koos advokaadibüroo Livertega toetas kohtumenetluses Katrina Raiendit strateegilise hagelemise kaudu. Tallinna Ringkonnakohtu otsus kinnitas, et Kivisaare väljaütlemised Sky Plus Hommikuprogrammis olid šovinistlikud ja rassistlikud, levitades rassistlikke stereotüüpe. Lahend oli oluline, kuna avas esmakordselt Eesti siseriiklikus kohtupraktikas sisuliselt rassistliku ja šovinistliku kõne olemust ja kehtestas selged piirid selle kasutamisele avalikus ruumis.[17] Säärast praktikat on vaja, kuna on olnud näha, et meedias sageli ei mõisteta, millal väljaütlemised võivad olla selgelt vaenulikud. Kuna puudub toimiv vaenukõne regulatsioon, siis ei ole ka palju otsest praktikat. Arutelus on näha, et segatakse ära liigne „poliitkorrektsus“ ja see, mis ületab tsiviliseeritud ühiskonna piire.
Lahend näitas ka, et petitsiooni koostamine on lubatud ja õiguspärane viis arvamuse avaldamiseks. Sotsiaalmeedia lubab kergelt teha petitsioone ja neid laialdaselt levitada. Samas leidis kohus, et teatud seisukohad petitsioonis ei olnud tõega vastavuses, k.a info, mis oli võetud rahvusringhäälingu (ERR) avaldatud artiklist. See seisukoht on murettekitav, kuna eraisikutel on raske kontrollida avaldatud infot ja rahvusringhäälingu poolt avaldatud info kohta peaks kehtima usaldusprintsiip.
[1] Reporters without Borders (RSF). Press Freedom Index 2023. Estonia.
[2] Freedom House. Freedom on the Net 2022. Estonia.
[3] Krjukov, A. 2023. Valitsus kiitis heaks vaenukõne eelnõu, ERR, 08.06.2023.
[4] Riigi Teataja. 2022. Meediateenuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. RT I, 27.02.2022, 1.
[5] Euroopa Liidu Teataja. 2018. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/1808, millega muudetakse direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta, et võtta arvesse muutuvat turuolukorda, 14.11.2018, L 303/69.
[6] Riigi Teataja. 2023. Käibemaksuseaduse muutmise seadus. RT I, 01.07.2023, 2.
[7] Eesti Meediaettevõtete Liit. 2023. Meedialiit: Ajakirjanduse käibemaksu tõus annab hoobi Eesti julgeolekule, 8. juuni 2023.
[8] Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2022 otsus kohtuasjas nr 2-20-11009.
[9] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.03.2023 otsus kohtuasjas nr 2-21-5449.
[10] Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31.01.2023 määrus kohtuasjas nr 1-22-1949.
[11] Eesti Meediaettevõtete Liit. Pressinõukogu kaebuste statistika 2002 – 2022.
[12] Grossthal, K. 2023. Eestikeelses sotsiaalmeedias vaenatakse enim pagulasi ja seksuaalvähemusi, Eesti Inimõiguste Keskus, 27.06.2023.
[13] Politsei- ja Piirivalveamet. Veebipolitseinikud.
[14] Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31.01.2023 määrus kohtuasjas nr 1-22-1949.
[15] Kiisler, I. 2023. TTJA tahab hakata tuvastama uudistesaadete erapooletust ja tõelevastavust, ERR, 04.07.2023.
[16] Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2022 otsus kohtuasjas nr 2-20-11009.
[17] Grossthal, K. 2023. Kivisaar versus Raiend lõppakord, Eesti Inimõiguste Keskus, 15.03.2023.
