Võtmeteemad
- Kinnipidamis- ja hoolekandeasutusi painab professionaalse tööjõu nappus. See omakorda omab negatiivset mõju asutuste teenuse kvaliteedile.
- Psüühikahäiretega vangide õiguste kaitse vanglas on endiselt probleemne.
- Mitmed kinnipidamisasutused tegutsevad tänaseks renoveeritud või värskelt valminud hoonetes.
Poliitilised ja institutsionaalsed arengud
Eestis valitsevat olukorda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 kaitsealasse kuuluvates valdkondades on ülevaatlikult kajastatud õiguskantsleri kontrollkäikude aastaülevaates. 2022. aastal tegid õiguskantsleri kantselei ametnikud kontrollkäigud mitmetesse kinnipidamisasutustesse.
Märkimist väärib see, et kooskõlas piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolliga[1] ei loeta kinnipidamiskohaks ainult vanglaid, vaid teisigi asutusi, kus hoitakse isikuid nende tahtest olenemata. Sellisteks asutusteks on muuhulgas hooldekodud, kinnised lasteasutused ja psühhiaatrilist abi osutavad haiglad. Seetõttu on mitmed õiguskantsleri poolt välja toodud kinnipidamisasutustega seonduvad probleemid oma sisult laiemad ning ei puuduta ainult vanglaid või arestimaju.
Õiguskantsler tõi välja, et kinnipidamiskohti painab endiselt professionaalse tööjõu nappus. Selliselt on tööjõupuudusega hädas nii vanglad kui ka hooldekodud. Aastaülevaates rõhutatakse eraldi, et ilma kvalifitseeritud tööjõuta pole võimalik oluliselt parandada ka kinnipidamisasutuste teenuse kvaliteeti.[2] Hooldekodude puhul on õiguskantsler toonud välja, et asutustes pole piisavalt tegevusjuhendajaid, mis omakorda toob kaasa selle, et asutused ei suuda alati arvestada hooldekodu elanike individuaalsete vajadustega. Ka leiab õiguskantsler, et hoolekandeasutused ei suuda sageli elanikele pakkuda sisukat tegevust ning toob kaasa ka lubamatuid möönduseid elanike hoolduses.[3]
Õiguskantsleri nõunikud kontrollisid 2023. aasta 4.–6. mail Tartu vangla psühhiaatriosakonda. Viidatud kontrollkäigu tulemused ei ole leidnud veel kajastust aastaaruandes, kuid õiguskantsleri kontrolli tulemused ületasid uudisekünnise.[4] Nimetatud kontrollkäigu raames selgus, et suur osa vanglas eraldatud lukustatud kambris viibivatest vangidest on psüühikahäirega ning vangla tervishoiutöötajad ei jälgi iga päev nende terviseseisundit. Õiguskantsler toob välja, et võrreldes 2020. aastaga pole vangla enda töös probleemi lahendamiseks mingeid muudatusi teinud. Olukord vanglate psühhiaatriaosakonnas on püsinud aastaid ühesugune ning vanglad pole järginud Euroopa Nõukogu piinamisvastase komitee ega õiguskantsleri soovitusi.
Õiguskantsler märgib, et kõik hooldekodu töötajad ei ole läbinud nende hoolde usaldatud inimestega töötamiseks vajalikku väljaõpet. Töötajate nappus tähendab õiguskantsleri hinnangul sageli ka seda, et hoolealustele on raske pakkuda iga päev mõtestatud tegevust.[5]
Eraldi toob õiguskantsler probleemkohana välja riigile kuuluva AS Hoolekandeteenused, mis vaatamata õiguskantsleri aastaid kestnud kriitikale ei paku endiselt õendusabi seadusega kehtestatud mahus. Sealjuures toob aastaülevaade välja selle, et nimetatud ettevõte sõlmis õendusabi lepinguid sellises mahus, mis ei vasta seaduses ette nähtud miinimumnõudele.[6]
Õiguskantsleri aastaülevaate kohaselt on vanglates endiselt probleem kokkusaamistele saabunud pereliikmete läbiotsimisega. Nimelt on nii õiguskantsler kui Tallinna Ringkonnakohus tauninud olukorda, kus kinnipeetavaga kokkusaamisele tulnud lapsi sunnitakse end täielikult lahti riietuma.[7] Õiguskantsler toob välja, et viidatud probleemi pole ka pärast kohtulahendi jõustumist parandatud.[8]
Positiivsena toob õiguskantsler välja, et mitmed kinnipidamiskohad on tänaseks renoveeritud või tegutsevad värskelt valminud hoonetes. See omakorda on kaasa toonud kinnipidamiskohas pakutava teenuse kvaliteedi kasvu.[9]
2023. aastal külastas Eestit Euroopa Nõukogu piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee, kes kontrollis Eesti kinnipidamiskohti. Komitee andis enda esialgse hinnangu Eesti ametivõimudele.[10] Põhjalikum hinnang ei ole aruande kirjutamise seisuga avalikult kättesaadav.
Seadusandlikud arengud
Euroopa Komisjon on Eesti suhtes alustanud kaks rikkumismenetlust, mis käsitlevad kinnipeetava õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega.[11] Sellega seonduvalt algatati 26.09.2022 kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 684SE, mis võeti vastu 13.02.2023 ning muudatused avaldati Riigi Teatajas 01.03.2023.[12]
Kohtupraktika
Selle aruande aluseks oleval perioodil ei ole Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) teinud ühtegi Eesti Vabariiki puudutavat lahendit, kus oleks tuvastatud inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 3 (piinamise keelu) rikkumist.
EIK on teinud 24.02.2022 lahendi asjas Virgo Raudsepp vs. Eesti, kus küsimuse all oli kinnipeetava kaebus selles osas, et vangla ei olnud talle taganud võimalust saada pikaajalise kohtumise raames kokku oma perekonnaliikmetega. Viidatud asjas ei kujundanud kohus enda seisukohta, kuna enne lahendi tegemist laekusid kohtule mõlema poole poolt allkirjastatud sõbraliku kokkuleppe avaldused. Siiski on kõnekas, et kokkuleppe kohaselt kohustus riik kaebajale tasuma hüvitise.[13]
Sisulisema Eestit puudutava otsuse langetas EIK 2023. aastal asjas Marius Mitt vs. Eesti. Nimetatud vaidluse põhjuseks oli olukord, kus vanglas toimus kaebaja täielik läbiotsimine mitme vanglatöötaja (sealhulgas vastassoost töötajate) juuresolekul. Viidatud asjas esitas Eesti Vabariik deklaratsiooni, kus nõustus, et kinnipeetava suhtes on toime pandud rikkumine, kuna tema suhtes toimus täielik läbiotsimine naissoost vanglatöötajate juuresolekul. Eesti Vabariik oli valmis kaebajale hüvitiseks pakkuma 2340 eurot. Samuti möönis riik, et on valmis tunnuste esinemise korral alustama kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 324 alusel. Olgugi, et kaebaja ei olnud rahul riigi poolt pakutud hüvitise suurusega, otsustas EIK menetluse lõpetada tingimusel, et riik täidab omalt poolt võetud kohustuse.[14]
Siseriiklikul tasandil on kõnekas Riigikohtu otsus asjas nr 3-18-477, milles kohus leidis, et vangistusseadus on põhiseadusvastane osas, mis välistab kinnises vanglas karistust kandvatele kinnipeetavatele ligipääsu Riigikohtu veebilehe osale, millel ei avalikustata Riigikohtu lahendeid, ja Ametlike Teadaannete võrguväljaandele.[15] Riigikohus rõhutas viidatud lahendis, et kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi, kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Riigikohtu hinnangul on internet muutunud tänapäeva ühiskonnas sedavõrd oluliseks, et kinnipeetava ebaproportsionaalne äralõikamine sellest kujutab endast inimväärikust alandavat kohtlemist.
Trendid ja tulevikuvaade
Vaadeldavat perioodi iseloomustab arvestatavas osas paigalseis. Positiivne on see, et riik investeerib üha enam sellesse, et kinnipidamisasutused vastaksid tänapäeva nõuetele. Eesti on üks väheseid riike terves maailmas, kus vanimad vanglahooned on vaid 20 aastat vanad.[16] Siiski ei saa ka moodsamad tingimused endaga kaasa tuua sisulist olukorra muutust senikaua, kui kinnipidamisasutuste personal ei muutu. Eelkõige inimressursi puudus iseloomustab suurt osa eelpool nimetatud probleemidest. Ühelt poolt napib kinnipidamisasutustes kvalifitseeritud personali, mis toob kaasa minetusi asutuste töös. Praktikas on see väljendunud nii protseduurireeglite ebapiisavas tundmises kui ka osutatava raviteenuse puudulikkuses. Kinnipidamisasutusi iseloomustab endiselt see, et asutustes on mitmed ametikohad täitmata.
Paraku ei ole praegusel juhul näha, et nimetatud probleem hakkaks kuhugi kaduma. 2022. aasta seisuga oli näiteks ainuüksi vanglates puudu ligi 200 valvurit. Justiitsministeeriumi vanglateenistuse avalike suhete nõunik võttis olukorra kokku sõnadega: „Aastast aastasse on kahjuks tööturu olukord järjest ahtam.“[17] Ka tervishoiuteenuste spetsialistide põud pole vahepeal kuskile kadunud. Pigem näitavad arengud, et see võib hoopis süveneda.[18]
Selge on see, et ilma tööjõuta pole võimalik tagada kinnipeetavate kvaliteetset tervishoidu, hoolekannet ega sageli ka rehabilitatsiooni, modernsetest hoonetest hoolimata.
Juhtumikirjeldus
Kinnipeetav taotles lühiajalist kokkusaamist lähedastega ilma klaasist vaheseinata. Vangla rahuldas taotluse, kuid muutis hiljem kokkusaamise toimumise aega ning teatas, et kokkusaamine toimub siiski klaasist vaheseinaga. Kinnipeetav esitas vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse.
Varasema kohtuotsusega asjas nr 3-19-293 tuvastati vangla käitumise õigusvastasus. Riigikohus märkis, et hinnates kinnipeetava õiguste riive intensiivsust ei tohi tähelepanuta jätta tema olukorda tervikuna. Kinnipeetava jaoks võib kohtumine olla seda olulisem, mida kauem tal ei ole olnud võimalust lähedastega (vahetult) kokku saada. Nimelt oli kaebaja olnud alates 2015. aastast vahi all ning taotles alates 2018. aasta juunist korduvalt kokkusaamist lähedastega ilma klaasseinata, kuid kaebaja etapeerimise tõttu teise vanglasse polnud kokkusaamist võimaldatud. Samuti olid kohtud tähelepanuta jätnud laste vanuse, mis on oluline riive intensiivsust mõjutav asjaolu. Riigikohus leidis, viidates enda varasemale lahendile ja EIKi praktikale, et eriti väikelapse puhul avaldavad suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju ning klaasist vaheseinaga eraldatult kohtumine ei ole väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks hea lahendus. Kaebaja lastest noorim oli taotletud kokkusaamise ajal viieaastane. Selles vanuses on füüsiline kontakt vanema ja lapse suhtluses äärmiselt oluline. Neil asjaoludel ei saa kaebaja perekonnaelu põhiõiguse riivet pidada väheintensiivseks.[19]
Soovitused
- Suunata rohkem riigi ressurssi professionaalse tööjõu leidmiseks vanglatesse ja hooldekodudesse.
- Võimaldada kinnipeetavatel lähedastega kokkusaamist ilma klaasist vaheseinata.
- Pöörata senisest enam tähelepanu psüühikahäiretega kinnipeetavate õiguste kaitsele.
[1] Riigi Teataja. 2006. Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivne protokoll, RT II 2006, 24, 63.
[2] Õiguskantsler. 2022. Õiguskantsleri aastaülevaade 2021/2022. Kontrollkäigud.
[3] Ibid.
[4] Muru, M. 2023. Õiguskantsler: psüühikahäiretega vange eraldatakse kambrisse ja neile ei anta piisavalt arstiabi, Eesti Päevaleht, 05.09.2023.
[5] Õiguskantsler. 2022. Õiguskantsleri aastaülevaade 2021/2022. Kontrollkäigud.
[6] Ibid.
[7] Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-161.
[8] Õiguskantsler. 2022. Õiguskantsleri aastaülevaade 2021/2022. Kontrollkäigud.
[9] Ibid.
[10] Euroopa Nõukogu. 2023. Council of Europe anti-torture Committe (CPT) visits Estonia, 09.06.2023.
[11] Riigikogu. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 684 SE.
[12] Riigi Teataja. 2023. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus. RT I, 01.03.2023, 4.
[13] Euroopa Inimõiguste Kohtu 24.02.2022 otsus asjas Virgo Raudsepp vs. Eesti, nr 22392/20.
[14] Euroopa Inimõiguste Kohtu 17.05.2023 otsus asjas Marius Mitt vs. Eesti nr 13329/21.
[15] Riigikohtu üldkogu 15.02.2023 otsus asjas nr 3-18-477.
[16] Õiguskantsler. 2022. Õiguskantsleri aastaülevaade 2021/2022. Kontrollkäigud.
[17] Velleste, E. 2022. Töövarjupäev vanglas: Eesti vanglates on puudu ligi 200 valvurit. Kas töö konti murrab? Maaleht, 08.09.2022.
[18] Begunkova, M. 2022. Arstide puudus kimbutab haiglaid, sanktsioonid võivad probleemi süvendada, Delfi, 26.08.2022.
[19] Riigikohtu halduskolleegiumi 26.05.2022 määrus asjas nr 3-21-1411.
