Hea lugeja
Kirjutan neid ridu Gambias, noores demokraatias, mis vabanes diktatuurist vähem kui kümme aastat tagasi. Täna on siin palju neid, kes seisavad naiste õiguste eest, tõelise sõna- ja mõttevabaduse eest. Tavakodanikul on vabadust justkui küll – kogemata poetatud sõna eest kinni ei panda. Aktivistile teeb aga muret, et ikka veel ei ole tühistatud seadused, mis võimaldavad teisitimõtlemist karistada.
Meil Eestis on ikkagi väga hästi. Mina võin küll kinnitada, et minu elu kõige suurem muutus toimus päeval, kui meist sai iseseisev Eesti Vabariik. Enam ei pidanud laveerima ega arvestama, ega võim ometi ei pahanda. Nagu üks saarlane peale II maailmasõda kurtis – see uus võim on nii kerge solvuma, et ei oska kuidagi olla. Ka Eesti Vabariigi viimane valitsus enne, kui me iseseisvusest ilma jäime, oli üsna kerge solvuma. Kehtis tsensuur, eestindamata nimedele vaadati kergelt viltu ja raadios tehti saateid, kus saksiku nime kandjaid veidi halvustati.
Uus Eesti Vabariik ei solvunud kohe mitte millegi peale. Ajakirjandus sai ja saab kirjutada, mida tahab. Aeg-ajalt on propagandatalituse infoosakonna mantlipärijad küll teinud katseid hakata tagama, et Eesti lehed ei avaldaks väär- ega muul viisil taunitavat sisu. Ma loodan, et me sinnamaani kunagi ei jõua, sest meie kõikide vabadus sõltub sellest, kas me saame kaasata avalikkust läbi ajakirjanduse mistahes ühiskonna valupunkti üle arutamisse. Muidugi on vabadusel ka vastutuse külg. Keegi ei tohiks sõna- ja arvamusvabadusega mängida, õigustamaks oma vihast kõnet, laiska toimetajatööd või teise maailmavaate mahategemist. Vabaduse kuritarvitamine on vabadusele ohuks. Kõik teised meie vabadused, nii nagu tahame ja oskame neid põhiseadusest leida, on sõltuvad sellest lugupidava aruteluruumi vabadusest.
Muidugi ei aruta me võõrandamatute inimõiguste üle – õigus elule, piinamis- ja muu vägivallavabale olemisele. Me ei sea küsimuse alla õigust õiglasele kohtupidamisele, soo- vōi sättumuspõhisele diskrimineerimisele, puuetega inimeste õigusi. Lihtsalt arusaam, mida tähendab õiguste ühetaolisus – kas need sõltuvad mõnest inimese muutumatust omadusest või mitte – on natuke juba keerulisem kujundada. Me vaidleme selle üle.
Kogunemisvabaduse reguleerimine, õigus puhtale elukeskkonnale ja põlvkondadevaheline võrdsus lähevad veel keerulisemaks. Näiteks otsustas Riigikohus napi häälteenamusega likvideerida kohustusliku pensionisamba, kuigi leidus ka neid kohtunikke, kelle jaoks järgmistele põlvedele suurema pensionikoormuse panemine praeguste palgateenijate arvelt tundus vastuvõetamatu. Ja muidugi kehtib absoluutselt iga õiguse piiranguna see, et minu õigus ei saa liiga teha teiste inimeste õigustele – me peame oma piiri ise kokku leppima. Alati.
Nii olemegi jõudnud lihtsast ja selgest väitest, et oleme vabad ja meil on õigused tasakaalus kohustustega, eri arvamuste miiniväljale. Kas kodanikul on õigus õiglasele maksusüsteemile? Mis on õigus, sealhulgas sotsiaalne õigus? See on meil Eestis alati olnud üsna keeruline kokku leppida. Poliitikutel on siin eestvedamise kohustus – mitte kehtestada oma tahet ja ainult oma tahet, vaid veenda väitluses, et nende ideed on ühiskonna jaoks tervikuna õiglased. On loomulik, et maailmavaade meid mõjutab ja me kaldume keskelt kõrvale. Aga selleks ongi vabad valimised, et siis lükata pendel teise äärde. Kui erinevad poliitilised jõud koos kaitsevad me vabadusi ja õigusi, ei sea neid kahtluse alla ja arvestavad, et tänane opositsioon on homne koalitsioon, ei saa meie vabaduste ja õigustega suurt hullu juhtuda.
Võrreldes eelmise aruandega on Eestis radikaalselt paranenud samasooliste paaride inimõigused – eelmise aruande avaldamise ajal 2021 pidime pigem muretsema selle vabaduse nurgakese ahenemise pärast. Tagantjärele sai Eesti ühiskond selle vaidluse ära vaieldud – ja jõudis järeldusele, et vabadus on tähtsam kui maailmavaade.
Samuti on paranenud lapse õigused – seksuaalse enesemääramise vanusepiir nihkus lõpuks ometi 14lt 16 aastani. Pärast paarkümmend aastat kestnud üsnagi küünilist vaidlust.
Minna on ikka ka veel. Sotsiaalse õiglusega on meie maksusüsteemis, kus maksmine on proportsionaalne ja ka vaesemad panustavad küllalt palju, aga toetused on universaalsed, natuke kehvasti. Ka ei ole vaatamata pikale ootusele tunnistatud lähisuhtevägivalda pealt näinud last ohvriks, kuigi spetsialistid ei pea ammu teistmoodi võimalikuks.
Aruanne mõõdab me teo- ja kukesamme, vahel seitsmepenikoorma omi. Eesti on väga vaba riik – see on hea. Aga seda suurem on iga üksiku kodaniku vastutus, kui riik meile vähe ettekirjutusi teeb.
Head lugemist!
President Kersti Kaljulaid