Orjuse ja sunniviisilise töötamise keeld

Rääkides orjusest ja sunniviisilisest töötamisest tuleb tähelapanu pöörata orjuse mõistele laiemalt ning selle erinevatele vormidele, kuna  tänapäevase orjuse mõiste alla kuulub inimkaubandus, mida esineb erinevates vormides ja kujul, ning mille tagajärjel on inimese isikuvabadus piiratud ja tema väärikus rikutud. Inimkaubandus on kuritegu, mida ei saa tolereerida ning selle vastu võitlemine peab olema riigi prioriteet. Seda on Eesti ka kinnitanud kriminaalpoliitika arengusuundades aastani 2018 – justiitsminister ja siseminister peavad politsei ja prokuratuuri ühisteks prioriteetideks võitlust inimkaubandusega ning kinnitavad vajadust seada politseile ja prokuratuurile kuritegevuse vastases võitluses selged ja arusaadavad eesmärgid.[1] Inimkaubandus on tõsine probleem, kuna Eesti on prostitutsiooni kaasatud naiste inimkaubanduse allikariigiks, transiidiriigiks ja lähteriigiks, samuti  on probleemiks sunnitöö tingimustele alistatud inimesed (nii mehed kui naised).[2]

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

2014. aasta lõpul valmis vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015—2020, mille üheks osaks on inimkaubandus.[3]  Eesti võtab strateegia perioodil üle EL-i ohvrite direktiivi ja plaanib ratifitseerida Euroopa Nõukogu laste kaitse seksuaalse väärkohtlemise konventsiooni.[4]

Eesti kriminaalpoliitika arengusuundade põhimõtetes kuni 2018. aastani on välja toodud, et isikuvastaste kuritegude ennetamise ühe meetmena tuleb Sotsiaalministeeriumil koostöös kohalike omavalitsuste ja mittetulundussektoriga tagada üle Eesti piisaval hulgal varjupaiku inimkaubanduse ohvritele. Selle raames on Sotsiaalministeerium teinud lepingu MTÜ Eluliiniga, kes on loonud prostitutsiooni kaasatud naiste abikeskused Harjumaal, Tartumaal ning Ida-Virumaal, samuti varjupaiga inimkaubandusohvritele Harjumaal.[5] Sellegipoolest ei pruugi  vajalik abi ja teenused ohvriteni jõuda.

Prostitutsioonipoliitika kujundamine ei ole Eesti jaoks oluliste tegevusprioriteetide seas, küll aga tõusetub see teema inimkaubanduse vastases võitluses, eelkõige inimkaubanduse ennetamisel. Nõudluse vähendamine prostitutsiooni järele on üheks inimkaubanduse ennetusmeetmeks. Seksuaalse ekspluateerimise kui ka inimkaubanduse kuriteo esinemine selgub tihti prostitutsiooni vahendamise kuritegude uurimisel. Prostitutsiooni vahendamise küsimustes on regulatsioonid nii meil kui mujal riikides olemas ja selles küsimuses ei ole muudatused vajalikud.  Eesti on kriminaliseerinud alaealistelt seksuaalteenuste ostmise, kuid regulatsioonide tasemel on lahendamata inimkaubanduse ohvritelt seksuaalteenuste ostmise kriminaliseerimine.[6]

Eesti kontekstis on põhjust arvata, et inimkaubanduse ohvreid on palju rohkem kui abisaajaid. Esmakontaktid ei ole piisavalt teadlikud, et ohvreid märgata, ja esitada info sotsiaalkindlustusametile ja politseile edasiseks menetlemiseks. On vaja suurendada menetlejate ja teiste spetsialistide teadlikkust inimkaubanduse kuritegude äratundmisel.[7] Lisaks on vaja, et erinevad ametkonnad ja spetsialistid vahetaksid omavahel informatsiooni ja kogemusi inimkaubanduse juhtumite identifitserimises, juhtumite menetlemises, ohvrite abistamises, teenuste osutamises jne. Ühine koostöö ja partnerlus erinevate organisatsioonide vahel aitab kaasa nii efektiivsemale juhtumite lahendamisele ja  ohvrite abistamisele kui ka tulevikus paremate tegevuste planeerimisele. Info inimkaubanduse ohvreid abistavatest asutustest ja organisatsioonidest on Sotsiaalministeeriumi kodulehel,[8] kuid kui palju sellest teabest jõuab ohvriteni ja ohvritega otseselt kokku puutuvate inimesteni, pole teada.

Seadusandlikud arengusuunad

2015. aasta seisuga saab väita, et Eesti õigus on üldjoontes vastavuses rahvusvahelise õiguse ja EL-i õigusega inimkaubanduse kriminaliseerimise valdkonnas. Karistusseadustik sätestatab inimkaubanduse kuriteod, sh on inimkaubandusena karistatav isiku prostitutsiooniga tegelema sundimine, isiku tavapäratutel tingimustel töötama või kerjama sundimine, kuritegu toime panema või muud vastumeelset kohustust täitma sundimine. Samuti on karistatav inimkaubanduse toetamine, kupeldamine, prostitutsioonile kaasa aitamine.

Samas on reguleerimata täiskasvanute seksuaalteenuste müük ja ost, mistõttu käsitletakse õiguslikus vaates täiskasvanute vahel toimuvaid seksuaalteenuste ostu-müügi tegevusi lubatud tegevustena.[9] Selline reguleerimata ala Eesti õigussüsteemis võib aidata kaasa varjatud  inimkaubanduse levikule.

Alates 2015. aasta 1. maist jõustusid karistusseadustiku muudatused, mis  olid seotud seaduse sõnastuse parandamisega parema õigusselguse saamiseks inimkaubandusega seotud paragrahvides. (RT I, 12.07.2014, 1).

2014. aasta 10. detsembril võeti vastu Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni ratifitseerimise seadus, mis jõustus 2015. aasta 2. jaanuaril.[10] Konventsiooni eesmärk on inimkaubanduse ärahoidmine, ohvrite kaitse ja inimkaubitsejate karistamine ning see käsitleb nii organiseeritud kuritegevuse kui selle väliseid vorme ning kõiki ekspluateerimise vorme. Eesti  oli konventsiooni allkirjastatud juba 2010. aasta 3. veebruaril.[11] Seda saab pidada positiivseks sammuks ning see näitab poliitilist tahet võidelda inimkaubanduse vastu.

Juba varasemates Eesti kriminaalpoliitika uuringutes on välja toodud, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/36/EL karistusõiguslike artiklitega on Eestis kehtiv regulatsioon üldjoontes vastavuses, kuid kriminaalmenetluses oli tagamata välismaalasest (st mitte Eesti või EL-i kodanikust) inimkaubanduse ohvrile ette nähtud kohese õigusnõustamise võimaldamine.[12] Riigi õigusabi korras õigusnõustamise saamine ei ole kohene ja eeldab eraldi menetluse läbimist.

Kohtupraktika

Inimkaubanduse kuriteod on seni tähendanud valdavalt naiste seksuaalset ekspluateerimist, kuid on  lisandunud ka tööalase ekspluateerimise juhtumeid.  2014. aastal registreeriti 28 inimkaubanduse kuritegu, võrreldes varasemaga on lisandunud ka sunniviisilise töö juhtumid ja sunnitud kuriteod (vargused ja narkokaubandus). HEUNI uuringu andmetel  esineb Eestis inimkaubandust ka tööalase ekspluateerimise eesmärgil; inimesed on sellega kokku puutunud, kuid sunnitöö juhtumid kriminaalstatistikas veel ei kajastu.[13]

2014. aastal ilmus kriminaalpoliitika uuring 2013. aasta kohta, millest nähtub, et inimkaubandusega seotud kuritegude arv kasvas.[14] 2013. aastal oli erinevaid  inimkaubanduse juhtumeid, kus kurjategijad sundisid kannatanuid kuritegusid toime panema, vägivallatsesid nende kallal, isegi ähvardasid neilt elu võtta.  2014. aastal registreeritud juhtumite hulgas oli 8 inimkaubandusjuhtumit,  kahe 2013. aastal registreeritud inimkaubanduse toetamise kuriteo (KarS-i § 133¹) puhul oli tegu vietnamlaste vastuvõtmise ja veo organiseerimisega Venemaalt Eesti kaudu Poolasse. Üks kriminaalmenetlus lõpetati prokuratuuris, teise asjus jätkus kohtumenetlus, milles esitati süüdistus 27 Vietnami kodaniku veo organiseerimise eest.

Registreeritud 13 kupeldamiskuriteo  (KarS-i § 133²) puhul oli 2013. aastal tegu üldjuhul Tallinna korterites toimuva prostitutsiooni vahendamisega (korteri võimaldamine, teenuse osutamise vahendamine, kuulutuste avaldamine, jne) ning veebikeskkondades avaldatud intiimteenuste osutamise kuulutuste abil organiseeritud kupeldamisega. Kõige enam kriminaalasju oli seotud voodi.ee keskkonnas avaldatud kuulutustega.

Inimkaubandust alaealiste ärakasutamise eesmärgil (KarS-i § 175) registreeriti 2013. aastal 18 korral, neist kaheksa  kuriteojuhtumit olid omavahel seotud. Mitmes episoodis mõjutati 13-aastast noormeest olema seksuaalvahekorras eri meestega, mille eest maksti tasu 10–50 eurot, ja mõnes  episoodis mõjutati lisaks talle teist noormeest tegema sedasama.

2015. aastal ilmus kriminaalpoliitika uuringud 20 „Kuritegevus Eestis 2014“.[15] Uuringu kohaselt on  inimkaubandusega seotud kuritegude arv   võrreldes varasema aastaga 14 juhtumi võrra vähenenud, 2013. aastal registreeriti 42 kuriteojuhtumit, 2014. aastal 28.  Inimkaubanduse paragrahvi alusel esitati süüdistus 5-l juhul: kahes inimkaubanduse kuriteos on kannata­nute seas alaealisi, ühel juhul ekspluateeris ema oma tütart ning kaks juhtumit on seotud välismaalaste eba­seadusliku Eestisse toimetamisega. Kupeldamise paragrahvi  (KarS-i § 133²) alusel esitati süüdistus 8-l juhul ja 2014. aastal oli tegu üldjuhul Tartus veebikeskkonna iha.ee kaudu nii korterites kui hotellides toimuva ühe isiku prostitut­siooni vahendamisega. Korduvaid kuritegusid samade osalistega registreeriti kuus korda. Lisaks toimus kaks massaažisalongidega seo­tud kupeldamise kuritegu Tallinnas ja Tartus, lisaks erootilisele massaažile pakuti ka prosti­tutsiooniteenust. 15-l juhtumil esitati  inimkaubanduse süüdistus  alaealiste ärakasutamise eesmärgil.  Alaealistevastased ärakasutamisjuhtumid (KarS-i § 175) pandi toime 10–17aastaste alaealiste vastu. Kuritegusid pandi toime nt jututoa, veebikaamera, telefoni vahendusel, ka kokkusaamistel korterites, sh mitmel juhul kur­jategija elukohas. Kahel juhul sunniti alaealist toime panema kuritegu, ühel juhul ärandama autot ja teisel juhul toime panema vargust.

Enim ühiskonnas tähelepanu pälvinud juhtumitest oleks vajalik esile tuua Tartu Maakohtu 2014. aasta 2. juuni otsust kriminaalasjas nr 1-14-2416,[16] kus kohus tunnistas kolm meest (Renee Kibildase, Silver Soku ja Rainer Kristersoni) süüdi  KarS-i § 133 lg 2 punktide 2 ja 7 järgi ning määras kõigile  karistuseks 10 aastat vangistust. Otsus jõustus 2015. aasta 5. mail.  Tegemist oli meeste jõuguga, kes sundisid alaealist tüdrukut prostitutsioonile.  Kuriteos mõisteti kolmelt süüdi tunnistatud mehelt kannatanule välja ka 150 000 eurot tsiviilhagi nõudes. Kohus pidas seda õiglaseks hüvitiseks kannatanule kuritegeliku käitumisega põhjustatud kannatustega seonduva kahju korvamiseks (nii materiaalse kui moraalse kahju eest), kusjuures hindas kohus moraalses tähenduses kahju korvamatuks.

Hea praktika

Aastatel 2014–2015 viib MTÜ Living for Tomorrow Norra finantsmehannismide 2009–2014 toel läbi projekti „Inimkaubanduse ennetamise ja ohvrite abistamise nõustamisliini +372 6607 320 teenus“, mille eesmärgiks on tööjõu ekspluateerimise eesmärgilise inimkaubanduse ennetamine, ja ohvrite abistamine.  Nõustamisliini ülesanne on informeerida inimesi võimalustest, tingimustest, eeskirjadest ja ohtudest välismaal ning aidata kannatanuid (kaasa arvatud anda konsultatsioone sugulastele ja lähedastele). Nõustamisliini tegevuse raames haritakse erinevaid meediaväljaandeid kaasates ka üldist elanikkonda. Nõustamisliinile laekuvate kõnede põhjal koostatakse statistika ja analüüsitakse inimkaubanduse suundumusi. Konsultatsioone viiakse läbi eesti, vene, inglise, poola, ukraina ja soome keeles. Nõustamisliinile +372 6607 320 saab helistada tööpäevadel kell 10.00–18.00, soovi korral saab helistamise asemel kirjutada e-posti aadressile info@lft.ee.[17]

Trend

Inimkaubandusega seotud artiklite kajastamine meedias on kasvanud, kuna ajakirjanduse huvi teema vastu on kasvanud.  2014. aastal korraldas MTÜ Living for Tomorrow  konkursi parima meedias ilmunud inimkaubanduse tõkestamist toetava artikli, raadiosaate või televisiooniklipi välja selgitamiseks projekti „Facing economic impact of human trafficking in Baltic states“ raames. Konkursi eesmärgiks oli tunnustada 2014. aastal Eesti meedias ilmunud analüüsivaid inimkaubandusteemalisi artikleid ja saateid, mis aitasid kaasa probleemi tõsiduse teadvustamisele ja elanikkonna teadlikkuse tõstmisele.[18]

Soovitused

• Pöörata tähelepanu vähemusrahvuste õigusteadlikkusse tõstmisele, informeerides neid nende emakeeles.
• Pöörata tähelepanu noorte teadlikkuse tõstmisele inimkaubandusest.
• Suurendada avalikkuse teadlikkust sunniviisilise töö eesmärgil toimuvast inimkaubandusest ning tööõigusest ja seadustest, kasutades selleks meediakanaleid, sotsiaalmeediat ja asjakohaseid organisatsioone.
• Tõsta teadlikkust alaealistega kokku puutuvate ametnike seas (sh kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate ja lastekaitsetöötajate seas) inimkaubanduse märkamiseks ja ohvrite tuvastamiseks.
• Keelata seksuaalteenuste reklaamimine ehk nn turundus meedias.