LGBT inimeste olukord

LGBT inimeste õigused

2014. aasta läheb ajalukku kooseluseaduse vastuvõtmisega 9. oktoobril. Sellele eelnenud ajal keskendutigi peamiselt samasooliste paaride suhete reguleerimise teemale – seda nii poliitikute, ministeeriumide, arvamusliidrite kui kodanikuühiskonna tasandil. 2015. aastasse jäi kooseluseaduse rakendusseaduse vastuvõtmine, mida aruande kirjutamise ajal ei olnud veel Riigikogule esitatud. Paralleelselt toimus alates 2014. aasta suvest oluline areng Sotsiaalministeeriumis – alustati arengukava loomist, mis teiste teemade seas paneb paika strateegilised eesmärgid, meetmed ja tegevused võrdõiguslikuma ühiskonna loomiseks. Paraku on 2015. aasta sügiseks selgunud, et arengukavas soovitakse oluliselt vähendada võrdse kohtlemisega seotud teemasid.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

2014. aasta juulis esitas Sotsiaalministeerium valitsusele ettepaneku „Sotsiaalse turvalisuse, kaasatuse ja võrdsete võimaluste arengukava 2016–2023“ (nüüdseks on see ümber nimetatud heaolu arengukavaks) koostamiseks. Ettepanek sai valitsuse heakskiidu ning ministeerium asus arengukava ette valmistama. Selleks moodustati juhtkomitee, kuhu teiste hulgas kuuluvad ka kodanikuühiskonna esindajad, sh Eesti Inimõiguste Keskus ja Eesti LGBT Ühing. Arengukava 22. septembri 2015. aasta tööversiooni järgi koondab see töö-, sotsiaalkaitse-, soolise võrdõiguslikkuse ning võrdse kohtlemise poliitikate strateegilised eesmärgid aastateks 2016–2023. Arengukava annab tervikvaate nimetatud poliitikavaldkondade peamistest väljakutsetest, eesmärkidest ja tegevussuundadest.^[1]

Muret tekitava arenguna selgus 1. oktoobril 2015. aastal toimunud juhtkomitee kohtumisel, et Sotsiaalministeerium kavatseb alaeesmärgi 5 „Mitmekesisust väärtustav ja erinevustega arvestav ühiskond, kus on tagatud inimeste võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine“ eraldi alaeesmärgina kaotada ning jaotada see teiste alaeesmärkide vahel laiali. Kuna alaeesmärgid 1–4 käsitlevad tööhõivet, sotsiaalkaitset, hoolekannet ja soolist võrdõiguslikkust, siis paratamatult tekib küsimus, kuidas nende kaudu on võimalik saavutada täies mahus alaeesmärki 5. Ootust säilitada alaeesmärk 5 on kirjalikult väljendanud ka Eesti Inimõiguste Keskus ja Eesti LGBT Ühing, kuid aruande kirjutamise ajal ei olnud veel selge, millise arengukavaga Sotsiaalministeerium edasi läheb.

2015. aasta Riigikogu valimistel jõudis parlamenti Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), mis ehitas oma kampaania osaliselt üles sõnumile „tuld kooseluseaduse pihta“. Partei retoorika oli selgelt suunatud samasooliste paaride ja üldisemalt LGBT inimeste õiguste vastu. Oma konservatiivses programmis on EKRE määratlenud perekonna: „Toetame kristlikke väärtusi ja kaitseme traditsioonilist, terviklikku perekonnamudelit, kuhu kuuluvad ema, isa ja lapsed. Laste adopteerimisel peame silmas, et igal lapsel on võõrandamatu õigus normaalsele perekonnaelule.“^[2] Riigikogus on EKRE-l 7 kohta, oma toetust nad pärast Riigikogusse jõudmist kasvatanud ei ole. 2015. aastal on nad oma põhitähelepanu suunanud pagulaste- ja immigratsioonivastasesse tegevusse. Nende jõudmisega Riigikokku on poliitilisse retoorikasse jõudnud labased geisid ja lesbisid halvustavad väljendid, nt „homoteerulli juhid“^[3] või „kukutame selle sotsiaalliberalistliku lillade koalitsiooni“.^[4] Milline on EKRE tulevik ja kas nad saavutavad samasugust edu nagu analoogsed parteid Soomes, Rootsis või mitmel pool mujal Euroopas, näitab aeg.

Seadusandlikud arengusuunad

2014. aasta 17. aprillil  esitas 40 parlamendiliiget Riigikogule kooseluseaduse eelnõu. Esimene lugemine läbiti edukalt juunikuus, teine ja kolmas lugemine oktoobris. Seadus võeti vastu 9. oktoobril 2014. aastal. Kooseluseadus võimaldab kahel täisealisel inimesel oma kooselu õiguslikult registreerida, eelnõu laieneb nii samast soost kui eri soost paaridele. Samasoolistele paaridele on see ainus võimalus oma kooselu registreerida, pakkudes seega neile olulist kaitset ja tunnustust, mida neil seni ei olnud. Kooseluseadus võimaldab peresisest lapsendamist, andes nõnda võimaluse samasooliste vanematega peredele, kus kasvab laps, kellel on vaid üks vanemlike õigustega lapsevanem, võimaluse peresiseselt peres kasvav laps teisel registreeritud elukaaslasel lapsendada. Sellega on oluliselt parandatud neis peredes kasvavate laste turvalisust.

2015. aastal on vaja kooseluseaduse täies mahus jõustumiseks võtta vastu rakendusseadus kõikide muudatustega, mida on vaja teistesse seadustesse sisse viia. Justiitsminister Urmas Reinsalu teatas kohe ametisse asudes 2015. aasta aprillis, et tema ei kavatse rakendusseadusega tegelema hakata.^[5] Samas peaks just valitsus, ja kooseluseaduse puhul Justiitsministeerium, seaduse rakendamise eest vastutama – seadusandja väljendas oma tahet kooseluseaduse vastuvõtmisega. Aruande kirjutamise ajal ei olnud Riigikogule eelnõud veel esitatud, kuid tõenäoliselt esitatakse see siiski veel 2015. aasta oktoobrikuus, ning taas Riigikogu liikmete poolt, nagu ka kooseluseaduse eelnõu.^[6] Kui rakendusseadust 2015. aasta jooksul vastu ei võeta, on 2016. aastal ilmselt oodata kohtukaasuseid, kus oma kooselu registreerida soovivad elukaaslased kaebavad riigi tegevusetuse eest kohtusse.

Sotsiaalministeerium on koostanud väljatöötamise kavatsuse (VTK) võrdse kohtlemise seaduse muutmiseks selliselt, et see tagaks kaitse diskrimineerimise eest seksuaalse sättumuse, veendumuste, vanuse ja puude tõttu ka väljaspool töövaldkonda, st hariduses, sotsiaalvaldkonnas, tervishoius ja kaupade ja teenuste kättesaadavusel. Sellega on kaua oodatud võrdse kohtlemise seaduse muutmine diskrimineerimistunnuste ühtlustamiseks alanud, kuid enne 2017. aastat pole ilmselt seadusemuudatust oodata.

Karistusseadustiku puudulik vaenu õhutamise ja vihakuritegude regulatsioon, millele mitmed eelnevad inimõiguste aruanded on tähelepanu juhtinud, tõusis taas päevakorral seoses Vao külas asuva varjupaigataotlejate majutuskeskuse süütamisega 2015. aasta septembri alguses. Justiitsminister Urmas Reinsalu tõi esile vajaduse vaadata üle vihakuritegude kontseptsioon: „Vihakuriteo eesmärk vägivallateol peab olema karistusõiguses karistust raskendav asjaolu. Kutsun  kokku erinevate inimõiguste, meedia ja avaliku arvamusega seotud ühenduste esindajad, et ettepanekud läbi arutada.“^[7] Tuleb hoolega jälgida, milliste tegevusteni justiitsminister selles küsimuses jõuab.

2013. aasta inimõiguste aruandes tõid Marianne Meiorg ja Ann Väljataga välja vastuolu põhiseaduse ja välismaalaste seaduse vahel: „õiguskantslerile [laekus 2012. aastal ] kolm samasisulist avaldust, milles paluti kontrollida, kas välismaalaste seadus on kooskõlas põhiseadusega osas, kus see ei võimalda Eesti kodaniku samasoolisel partneril Eestisse elama asuda.“^[8] Siseministri selgitused õiguskantsleri teabenõudele viimast ei veennud ning 4. novembril 2013. aastal soovitas õiguskantsler oma märgukirjas algatada välismaalaste seaduse muutmine selle põhiseadusega kooskõlla viimiseks. 2015. aasta oktoobri seisuga ei ole seadust muudetud, kuid 2015. aastal ametisse asunud õiguskantsler Ülle Madise on oma 24. augusti 2015. aasta kirjas öelnud, et ta on „võtnud selle küsimuse oma tähelepanu alla ning [kavandab] omapoolsete sammude astumist, algatamaks välismaalaste seaduse põhiseadusega kooskõlla viimist.“^[9] Seega saab järgmises inimõiguste aruandes loodetavasti kirjutada suurematest edusammudest.

Kohtupraktika

Eelmistes inimõiguste aruannetes nimetatud kaasused (abieluvõimetõendi väljastamisest keeldumine, samasooliste partnerite vara jagamine pärast kooselu lõppu) on lõppenud edutult pärast seda, kui riigikohus keeldus neid menetlusse võtmast. 2015. aasta augustis lisandus MTÜ SEKY esindaja Reimo Metsa kaebus seoses välisriigis sõlmitud samasooliste abielu tunnustamisega Eestis.

Võrdõigusvoliniku kantselei eestvedamisel on kohtus kaasus transsoolise inimese õiguste kaitsmiseks nime vahetamise protsessis.^[10]

Statistika ja uuringud

2014. aastal esitati voliniku kantseleile üks seksuaalset sättumust puudutav kaebus, selgitustaotlus või märgukiri. Läbi aastate võib täheldada üllatavat trendi – alates 2013. aastast on pöördumiste arv vähenenud. 2010. aastal tehti 11 pöördumist, 2011. aastal 19 pöördumist, 2012. aastal 23 pöördumist, 2013. aastal 4 seksuaalset sättumust puudutavat pöördumist, 1 sooidentiteeti puudutav pöördumine.^[11]

Hoiakuid LGBT inimeste suhtes uuriti 2014. aastal Turu-Uuringute AS-i läbi viidud avaliku arvamuse uuringuga^[12] TTÜ õiguse instituudi projekti „Erinevus rikastab“ raames. Uuringust selgub, et hoiakud ei ole võrreldes kahe aasta taguse võrreldava uuringuga^[13] oluliselt muutunud. Positiivse üllatusena mõjus see, et 64% Eesti elanikest arvab, et geid ja lesbid peavad olema seadusega kaitstud diskrimineerimise eest ka väljaspool töövaldkonda, vastu on sellele vaid 26%-i. Samasooliste kooselu registreerimise võimaluse osas on toimunud väike toetuse vähenemine 46-lt protsendilt 2012. aastal 40-le protsendile 2014. aastal, seda eriti vene keelt kõnelevate vastanute hulgas.

Hea praktika

2014. aastast jäävad meelde mitmed kodanikualgatused, mis toetasid kooseluseaduse vastuvõtmist. Vahetult enne kooseluseaduse esimest lugemist Riigikogus loodi Facebookis lehekülg „Aitäh, aga minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset“,^[14] mis kogus mõne päevaga tuhandeid toetajaid, kelle arv ulatus peagi 18 000-ni. See lehekülg aitas näidata, et kooseluseadusele on ühiskonnas ka suur toetus, mis eelnevate debattide käigus ei olnud kõlanud.

Vahetult enne kooseluseaduse kolmandat lugemist kutsuti järgmise kodanikualgatuse raames üles inimesi annetama raha, et kolmanda lugemise päeval Riigikogu liikmetele lilli kinkida. Sündis aktsioon „Ütle läbi lillede“.^[15] Selle üleskutse tulemusel koguti tuhandeid eurosid, millega osteti nii palju lilli, et Riigikogu-esine oli sadade värviliste õitega kaunistatud.^[16] See läbinisti positiivne sõnum ja toetus Riigikogule julgustasid kooseluseaduse toetajaid parlamendis oma poolthäält andma. Samal ajal olid Toompeale kogunenud ka kooseluseaduse vastased, kuid nende vastanduvad sõnumid toetust ei leidnud.

Hea praktikana saab esile tuua ka kooseluseaduse eelnõu algatamist Riigikogu liikmete poolt. Enamik seaduseelnõusid tuleb valitsusest, kuid kuna selle teema puhul ei olnud valitsusel soovi initsiatiivi võtta, siis toimis ka erakondade ülene koostöö Riigikogus, mille tulemusena esitatigi kooseluseaduse eelnõu 40 parlamentääri allkirjaga Riigikogule menetlemiseks.

Olulisemad avalikud arutelud

2014. aasta üks peamisi aruteluteemasid oli kooseluseadus, mille poolt ja vastu võtsid sõna poliitikud, ametnikud, arvamusliidrid, kodanikuühiskonna eestvedajad, kirjanikud, muusikud ja paljud teised. Ülevalpool on hea praktikana kirjeldatud kodanikualgatusi, mis debatile tõid mõistmist ja positiivsust, kuid aruteludel oli ka teine pool, mis kulmineerus 5. oktoobril 2014. aastal Toompeal toimunud meeleavaldusega perekonna ja demokraatia kaitseks,^[17] kus ühe meeldejäävama plakatina jääb meelde „hälvet tuleb ravida“. Samal ajal võtsid kümned inimesed sõna hooliva ja salliva ühiskonna toetuseks, osa tegid seda ka läbi videoklippide: https://www.youtube.com/user/KOOS2014/videos. Need väljaastumised illustreerivad pooluseid, mis tekkisid kooseluseaduse debatis ja mis 2015. aastal jätkuvad pagulaste ja immigratsiooniteemalistes aruteludes. Ühiskonna ühisosa otsimine ootab alles ees.

Soovitused

• Võtta vastu kooseluseaduse rakendusseadus, mis tagab kooseluseaduse täies mahus jõustumise 2016. aasta 1. jaanuarist;

• Säilitada võrdse kohtlemise ja sallivuse edendamise alaeesmärk heaolu arengukavas, et tagada teadlikkuse tõstmine võrdse kohtlemise teemadel, ja sallivuse suurenemine ühiskonnas tervikuna.

•  Reguleerida selgelt Eesti kodaniku või residendi välisriigi kodanikust samast soost partneri või abikaasa elamis- ja viibimisõiguse alused Eestis.

• Võtta vastu reeglid, mis pakuvad LGBT inimestele kaitset vihakõne ja diskrimineerimise eest, sh kaitset diskrimineerimise eest väljaspool töövaldkonda (hariduses, tervishoius ja sotsiaalteenuste tarbimisel ning toodete ja teenuste kättesaadavusel).

•  Viia läbi uuringuid LGBT inimeste olukorra paremaks kaardistamiseks ja mõistmiseks eri valdkondades (sh koolikiusamine koolisüsteemis, ebavõrdne kohtlemine tervishoiusüsteemis, LGBT inimeste kohtlemine kinnipidamisasutustes).

• Tagada täiendkoolitused spetsialistidele (õpetajatele, noorsootöötajatele, tervishoiutöötajatele, politseinikele, kohtunikele jt) LGBT teemadel, ja lisada LGBT inimestega seotud küsimused õpetajate, noorsootöötajate, politseinike, kohtunike, tervishoiutöötajate jt õppeprogrammidesse.