Usuvabadus

Poliitiline ja institutsionaalne areng

2013. aasta 1. jaanuari seisuga oli usuliste ühenduste registrisse kantud kümme kirikut (346 kogudusega), kümme koguduste liitu (194 kogudusega), 74 üksikkogudust, seitse kloostrit ja üks välislepingu alusel tegutsev kiriku (roomakatoliku kiriku) institutsioon.^[1]

Riigieelarvest tehti 2013. aastal (nagu ka varasematel aastatel), ja tehakse 2014. aastal, eraldis Siseministeeriumi eelarvest usuliste ühenduste toetamiseks (2013. aastal 671 072 eurot, 2014. aastal 695 372 eurot), mille eesmärk, vastavalt seletuskirjale, on toetada Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) kaudu oikumeenilist tegevust, sh Eesti Rahvusringhäälingu vaimulikke saateid, kirikutevahelist laste- ja noorsootööd, kirjastustegevust (sh elektroonilisi väljaandeid), siseriiklikku ja rahvusvahelist religioonidevahelist dialoogi, munkade ja nunnade ravikindlustust, meediaväljaandeid Eesti Kirik ja Raadio 7, Eesti Piibliseltsi, Meremeeste Misjoni korraldamist, konfessionaalsete kõrgkoolide korraldatavat täiendõpet jm oikumeenilisi projekte.^[2]

2013. aastal lõppes 2003. aastal alanud riiklik programm „Pühakodade säilitamine ja areng“. 2013. aasta seisuga oli programmile eraldatud 9,23 miljonit eurot, mis moodustas algselt kavandatust 22,8%.^[3] Kultuuriminister kinnitas 28. novembril 2013 programmi „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“, mille elluviimiseks on  2014. aasta eelarvest eraldatud 722 800 eurot.^[4]

EKN, mis ühendab seitset kirikut, kaht koguduste liitu ja üht üksikkogudust, asutas Ühiskonnatöö sihtasutuse, mille eesmärk on „toetada koguduste, kiriklike asutuste ja organisatsioonide sotsiaalset ja majanduslikku arengut programmide ja projektide algatamise, koordineerimise, nõustamise ja juhtimisega ning nendega seonduvate uuringute, arendustöö ja täiendkoolituse koordineerimise ning korraldamisega.“^[5]

Kaitseväes ja Kaitseliidus, Politsei- ja Piirivalveametis ning vanglates ja arestimajades on kaplanaadid. 2013. aastal oli Kaitseväes 13, Politsei- ja Piirivalveametis neli ning vanglates ja arestimajades 19 kaplanit.^[6]

Eesti moslemikogukonnategevust ja sellega seotud õiguslikke regulatsioone puudutav põhjalikum ülevaade sisaldub kõiki Euroopa riike hõlmavas 2013. aastal ilmunud kogumikus Yearbook of Muslims in Europe.^[7] Eestit puudutava peatüki on kirjutanud Siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee. Moslemite arv on kasvamas ning varasemast enam on moslemikogukonnaga liitunud ka etnilisi eestlasi ja venelasi.^[8] 2012. aasta detsembris alustas Tartus tegevust kultuurikeskus Iqra, milles asub nii palveruum kui ka raamatukogu.^[9]

Seadusandlik areng

Kirikute ja koguduste seadust 2013. aastal ei muudetud ning sellekohast eelnõud ei olnud ka ei Riigikogu ega Vabariigi Valitsuse menetluses.

Seonduvalt usuliste ühendustega väärib äramärkimist Riigikogu menetluses olev valitsuse poolt 2013. aasta 9. septembril algatatud korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõu (462 SE).^[10] Eelnõuga jäetakse Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lõikest 1 välja teine lause „Eraõiguslik juriidiline isik on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing.“ See loetelu, millesse usuline ühendus ei kuulu, on siiani tekitanud usulistes ühendustes küsimusi, miks usuline ühendus ei ole eraõigusliku juriidilise isiku üks liikidest. Nüüd lahendataksegi küsimus selliselt, et see ammendav loetelu jäetakse TSÜS-ist välja. Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et ka usuline ühendus on juriidilise isiku eriliik (nagu ka nt ametiühing ja tulevikus korteriühistu), mistõttu on õigusselgem, kui sellist ammendavat loetelu TSÜS-is edaspidi ei ole.

1. jaanuaril 2013. aastal jõustus loomakaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, mis võeti vastu 5. detsembril 2012. aastal. Selles sisaldub ka §-i 17 „Põllumajanduslooma tapmine religioossel eesmärgil” uus redaktsioon. Seaduseelnõu (288 SE) Riigikogule esitamisele eelnesid paari aasta jooksul põhjalikud arutelud juudiorganisatsioonide ja islamikogukonna ning Põllumajandusministeeriumi vahel. Eelnõu seda sätet puudutavaid erinevaid seisukohti (sh usuvabaduse tagamisega seonduvaid) on põhjalikult käsitletud eelnõu seletuskirjas, mis on kättesaadav Riigikogu veebilehel.^[11] Seaduse lõplikus tekstis kajastuv redaktsioon on kompromisslahendus, mis oli vastuvõetav nii usulistele ühendustele kui loomakaitseorganisatsioonidele.

2013. aasta alul jätkusid Justiitsministeeriumis arutelud karistusseadustiku § 151 võimaliku muutmise teemadel (nn Vaenu õhutamise vastane eelnõu).^[12] EKN, mis oli 28. septembril 2012 väljendanud eelnõu suhtes oma muret. (“Vaimulikud või teoloogid ei saa enam olla kindlad, kas seda, kui nad väljendavad avalikult (olgu siis usutalitusel, meedias või avalikul esinemisel) oma kiriku õpetusest tulenevaid seisukohti nt abordi või homoseksuaalse eluviisi suhtes, ei või mõni teine inimene, lähtudes lihtsalt oma teistsugusest seisukohast samas küsimuses, käsitada süstemaatiliselt vihkamisele või diskrimineerimisele kihutamisena.”), edastas 21. detsembril 2012 Justiitsministeeriumile ettepaneku: „Oleks siiski väga oluline, kui seletuskirjas saaks sisalduma selge seisukoht, mille kohaselt ei hõlmaks KarS-i §-s 151 kirjeldatu kindlasti kiriku või koguduse, tema vaimuliku ja liikmete poolt selliste seisukohtade väljendamist, mis lähtuvad selle kiriku või koguduse õpetusest ja sotsiaaleetilistest seisukohtadest. (Loomulikult peab siiski olema välistatud sellise usulise ühenduse asutamine ning tegevuse kaitse, mille seisukohad on justnimelt sihilikult suunatud KarS-i §-s 151 kirjeldatud vaenu õhutamisele.)“. 2013. aasta 9. detsembril valitsuse poolt Riigikogule esitatud  karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõus (554 SE)^[13] ettepanekut KarS-i §-i 151 muutmiseks küll ei sisaldu, kuid Justiitsministeeriumis jätkub selle sätte üksikasjalik juriidiline analüüs.

Küll aga sisaldub ülalnimetatud eelnõus 554 SE KarS-i §-i 154 „Usuvabaduse rikkumine“ muutmine. Eelnõu seletuskirjast^[14] nähtub, et kehtiv säte on vastuolus rahvusvaheliste inimõigustega. Vastavalt Euroopa inimõiguste konventsioonile ning kodaniku ja poliitiliste õiguste paktile võib usu- ja südametunnistuse vabadust piirata üksnes veendumuse välise järgimise osas ning tingimusel, et on olemas seaduslik alus selliseks demokraatlikus ühiskonnas vajalikuks piiranguks avaliku turvalisuse, korra, tervise või kõlbluse või teiste isikute põhiõiguste või -vabaduste kaitse eesmärgil. Senine KarS-i §-i 154 redaktsioon jättis otsustamise, kas usutalituse täitmine kahjustab kõlblust, teiste inimeste õigusi või tervist või rikub avalikku korda, juhtumipõhiseks. Uuendatud säte määratleb, et usuvabaduse karistatavaks rikkumiseks loetakse otsese tahtlusega toime pandud usulise veendumuse olemasolu või selle puudumise tunnistamise või kuulutamise või usutalituse või usulise kohustuse täitmise takistamist ilma seadusliku aluseta. Õigusriigis võib eeldada, et sisemist usuvabadust (õigust usulist veendumust omada, mitte omada ja muuta) ei piirata ja välise usuvabaduse seaduslikud piirangud loetletud eesmärgil on proportsionaalsed. Seega võib eeldada, et religioosse motivatsiooniga kuriteo toimepanemise takistamine ei kujuta endast kõnealust kuritegu. Lisandub juriidilise isiku vastutus. 

Kohtupraktika

Üks põhimõttelisemaid kohtumenetlusi 2013. aastal oli kindlasti Eesti Satanistliku Koguduse (ESK) usuliste ühenduste registrisse kandmise avaldusega seonduv. ESK esitas kandeavalduse 2. veebruaril 2013, misjärel Tartu Maakohtu registriosakond küsis seisukoha Siseministeeriumilt. Pärast Siseministeeriumi soovitust ESK-d registrisse mitte kanda jättis registriosakond 30. aprillil 2013 kandeavalduse rahuldamata, viidates kirikute ja koguduste seaduse § 14 lg 2 p-le 2, mille kohaselt ei kanna registripidaja usulist ühendust registrisse, kui usulise ühenduse tegevus kahjustab avalikku korda, tervist, kõlblust või teiste inimeste õigusi ja vabadusi. ESK kaebas kandemääruse kõigis järgnevates kohtuastmetes edasi, kuid nii Tartu Maakohus (15. oktoobri 2013 määrus) kui ka Tartu Ringkonnakohus (25. novembri 2013 määrus)^[15] jättis registriosakonna lahendi jõusse ning Riigikohus jättis 10. veebruaril 2014. aastal ESK-i määruskaebuse menetlusse võtmata. ESK on lubanud enese usuliste ühenduste registrisse kandmata jätmise kaevata edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse.^[16]

Kohtu kaudu pidid enese kandmist tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja taotlema kristlikke erakoole pidavad Tallinna Toomkooli Sihtasutus ja Püha Johannese Kooli Sihtasutus. Maksu- ja Tolliameti (MTA) väiteil ei vastavat need koolid tulumaksuseaduse § 11 lg 2 p 2 nõuetele, st ei ole heategevuslikud ühingud. Tallinna Halduskohtus toimunud kohtumenetluste käigus võttis MTA kaebused „otstarbekuse kaalutlusel“ omaks ning nimetatud sihtasutused kanti valitsuse poolt tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja 2013. aasta detsembris.^[17]

Statistika ja uuringud

29. aprillil 2013 avalikustas Statistikaamet 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse (REL 2011; andmed fikseeriti seisuga 31. detsember 2011) tulemused, mis saadi vastustena religiooni puudutavale küsimusele. Küsimus oli esitatud järgmises sõnastuses: „Kas Te peate omaks mõnda usku (religiooni)?“ ja see esitati vähemalt 15-aastastele inimestele ning sellele vastamine oli vabatahtlik.

REL 2011 andmetel tunnistab 15-aastasest ja vanemast Eesti elanikkonnast kindlat usku 320 872 inimest ehk 29% elanikest. See protsent pole eelmise, 2000. aasta loendusega võrreldes muutunud.

Loendustevahelisel perioodil on Eestis levinud usuvoolude arv kasvanud. 2011. aastal oli järgijaid 90 usuvoolul. Samas 54% vähemalt 15-aastasest elanikkonnast ei pea omaks ühtegi usku. Võrreldes 2000. aasta loendusega oli rohkem ka neid, kes ei soovinud usuküsimustele vastata, moodustades kokku 14%. Suhe religiooni on teadmata ligi 2% 15-aastase ja vanema elanikkonna puhul.

2011. aasta loendusel oli 15-aastase ja vanema elanikkonna seas levinuim õigeusk, mida tunnistab 16%, ja luteri usk, mida tunnistab 10% elanikest. Kindlat usku tunnistab 15-aastastest ja vanematest eestlastest 19% ja mitte-eestlastest 50% elanikkonnast.

Eestlaste seas on levinuim luterlus, mida tunnistab 14% 15-aastastest ja vanematest eestlastest. Luterlaseks peab end 27% Eestis elavatest soomlastest, 15% sakslastest ning 14% lätlastest. Õigeusku peab omaks 51% valgevenelastest, 50% ukrainlastest, 47% venelastest ning 41% armeenlastest. 47% Eestis elavatest poolakatest ja 33% leedulastest on katoliiklased. Islami usk on levinum tatarlaste seas.^[18]

Taara- ja maausuliste arv on võrreldes eelmise, 2000. aasta rahvaloendusega, kasvanud (1058-lt 2941-le).^[19]

Kõige põhjalikuma uuringu usuvabadusega seotud küsimustes viis 2013. aastal läbi Inimõiguste Instituut koostöös Turu-uuringute aktsiaseltsiga. Uuringu „Usuvabadus Eestis 2013“ käigus tehti elanikkonna küsitlus (1000-inimeseline valim; 28 küsimust) ning intervjuud 17 eksperdiga (usuliste ühenduste, MTÜ-de, meedia ja riigiasutuste esindajad, usu- ja õigusteadlased). Uuringu kolmas osa sisaldab rahvusvaheliste organisatsioonide hinnanguid usuvabaduse olukorrale Eestis ning neljandas osas tuuakse välja ettepanekud riigiasutustele. Uuringu aruandest nähtub, et usuvabadus on Eestis tagatud. Rahvusvahelistel organisatsioonidel ei ole olnud etteheiteid usuvabaduse olukorrale Eestis ning nendepoolsed soovitused ja märkused usuvabadusega seotud küsimuste lahendamiseks on napid. Uuringu terviktekst on avaldatud Inimõiguste Instituudi veebilehel.^[20]

Washingtonis tegutsev Pew Research Center on viimastel aastatel regulaarselt koostanud raporteid usuliste ühenduste tegevust hõlmavate piirangute kohta.^[21] Raportis väljendatakse igas riigis olemas olevaid piiranguid usuliste ühenduste tegevusele ja usuvabaduse teostamisele usuliste piirangute indeksitega. Veebilehel 20. juunil 2013 avaldatud raporti järgi kuulub Eesti kategooriasse, kus need indeksid on kõige madalamad, st usulisele tegevusele kehtib väga vähe piiranguid.

Vastavalt põhiseaduse § 124 lõikele 2 on usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keelduja kohustatud läbi tegema asendusteenistuse. Asendusteenistuses olijate arv on viimastel aastatel olnud üpris stabiilne – 2013. aasta lõpu seisuga oli teenistuses 27 asendusteenistujat (2012. aastal oli asendusteenistuses 34, 2011. aastal 25 inimest).^[22]

Suurenenud on nende riigi- ja munitsipaalkoolide arv, kus antakse õppeainena usundiõpetust (religiooniõpetust). Kui 2011/12 õppeaastal oli selliseid koole 50, siis 2012/13 juba 70.^[23]

Head praktikad

Heaks praktikaks tuleks kindlasti pidada EKN-i ja Vabariigi Valitsuse 2002. aastal sõlmitud ühishuvide protokolli rakendamist, mis hõlmab ka iga-aastast peaministri kohtumist EKN-i juhatuse liikmetega. 2013. aasta 19. novembril toimunud kohtumisel olid muuhulgas aruteluteemadeks EKN-i ja selle liikmeskirikute koostöö Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamise ettevalmistamiseks moodustatud valitsuskomisjoniga, pühakodade programm, rahvuskaaslaste programm ning usuvabaduse ja veendumuste vabaduse tagamise tähtsustamine rahvusvahelises suhtlemises.^[24]

Tegutseb valitsuskomisjon Vabariigi Valitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vahelise koostöö arendamiseks,^[25] Riigikogus on õigeusuliste saadikurühm,^[26] Riigikogu liikmed korraldavad regulaarselt palvushommikusööke ning iga-aastaselt toimub Eesti palvushommikusöök (viimati 11.detsembril 2013 Riigikogu konverentsisaalis), mis toob kokku Eesti poliitika-, kiriku-, ühiskonna- ja kultuuritegelased ning vabakonna esindajad. (Palvushommikusöök on rahvusvaheline sündmus, mis toimub üle maailma rohkem kui 160-s riigis ning igal aastal ka Euroopa Parlamendis. Eestis toimub palvushommikusöök peale Tallinna veel Tartus ja mitmes teises Eesti linnas).^[27]

Riigi tippjuhid kohtusid rahvusvahelise kaaluga kirikujuhtidega nii Eestis kui välismaal – Eestit külastasid Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill (2013. aasta juunis) ning Konstantinoopoli – Uue Rooma – peapiiskop ja oikumeeniline patriarh Bartolomeus I (2013. aasta septembris), peaminister Andrus Ansip osales roomakatoliku kiriku paavst Franciscuse ametissepühitsemise missal 19. märtsil 2013 Vatikanis ja esitas paavstile kutse külastada 2015. aastal Eestit.^[28]

Üha enam on teadvustunud looduslike pühapaikade kaitse vajadus. Riigikogus tegutseb aktiivselt looduslike pühapaikade toetusrühm.^[29]

Olulisemad avalikud arutelud

Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus, Hiite Maja sihtasutus ja Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühm korraldasid 9. mail 2013 Riigikogu konverentsisaalis konverentsi “Looduslikud pühapaigad kui rahvuslikud kaitsealad – vajadused ja võimalused 2008 – 2020”. Toetati üksmeelselt seisukohta, et looduslike pühapaikade arengukavaga tuleb kindlasti edasi tegeleda. Kiiremas korras tuleb jätkata hävimisohus olevate pühapaikade kaardistamist ning teha pühapaikade kaitsmist võimaldavaid seadusemuudatusi. Väga oluliseks peeti ka avalikkuse paremat teavitamist pühapaikadest ning ametkondade ja teiste osapoolte senisest tihedamat koostööd.^[30]

Inimõiguste aastakonverentsil 10. detsembril 2013 toimus paneeldiskussioon teemal „Usuvabadus Eestis ja Euroopa Liidus – hinnangud ja suundumused“. Käsitleti küsimusi, mis seonduvad usuvabadusega Euroopa Liidus ning usuvabaduse tähtsustamisega Euroopa Liidu välispoliitilises tegevuses. Arutati, kas ja kui oluliseks peab EL usuvabaduse tagamist teistes riikides (sh nn „araabia kevade“ riikides). Puudutati teemasid, mis tulenevad ühelt poolt mittekristlikke usundeid tunnistavate inimeste osakaalu kasvust EL-i liikmesriikides ning teiselt poolt üha suurenevast sekulariseerumisest. Paneelis vaadeldi neid küsimusi nii kirikute, õigusteadlaste kui ka välispoliitika kujundajate vaatepunktidest.^[31]

Trendid aruande perioodil

Tegevust alustasid mitmed usuliste ühenduste või nende aktiivsete liikmete poolt asutatud kristlikud erakoolid – näiteks Püha Johannese Kool, Püha Miikaeli Kool ja Kaarli Kool Tallinnas, Tartu Luterlik Peetri Kool ja Kohila Mõisakool.

Kerkinud või kerkimas on uued pühakojad –patriarh Kirill pühitses 2013. aasta juunis sisse õigeusu kiriku Tallinnas, Lasnamäel, luterlik Tallinna Mustamäe kogudus viis läbi kirikuhoone arhitektuurivõistluse,^[32]2013. aasta novembris pühitseti sisse roomakatoliku kiriku Pärnu koguduse uus kabel.^[33]

Intensiivsemalt on hakatud tegelema looduslike pühapaikade temaatikaga. Aastatel 2008-2012 toiminud Kultuuriministeeriumi valdkondlik arengukava „Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine“ oli mõeldud ajalooliste rahvuslike kaitsealade erakorralisteks ja kiireloomulisteks päästetöödeks. Ettevalmistamisel on looduslike pühapaikade arengukava aastateks 2013-2020, mille peamine ülesanne on teha pühapaikade kaitsmist võimaldavaid seadusemuudatusi, kaardistada ja inventeerida pühapaiku ning need kaitse alla võtta.^[34]