Sõnavabadus

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Sõnavabadus on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) artiklis 10 ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) paragrahvides 44-46. Sõnavabadus on oluline nii iseseisvalt kui teiste vabaduste teostamise ja demokraatia toimimise eeldusena ning sisaldab vabadust väljendada mõtteid ja levitada informatsiooni – kirjalikult, suuliselt, piltide kujul või muul viisil – ning õigust teavet saada. Sõnavabaduse alla kuuluvad meediat puudutavad seadused, ligipääs teabele, ja andmekaitse. Sõnavabadust saab teatud olukordades ja teatud tingimustel piirata teiste õiguste (näiteks privaatsuse) kaitseks, julgeolekukaalutlustel või muudel põhjustel, nagu näiteks ringhäälingu litsentseerimisel.

Sõnavabaduse olukord Eestis on üldiselt hea ja oli seda ka 2013. aastal. Samas oli möödunud aasta tähtis Eesti meediale mitme meediamaastikul toimunud olulise sündmuse tõttu. Septembri algul müüs Norra meediakontsern Schibsted ära ettevõte Eesti Meedia, millele muuhulgas kuulub ajaleht Postimees. Ostjaks olid Eesti investorid. See tähendab, et olulised meediaväljaanded on üle pika aja jälle sisemaises omanduses. Schibsted on aastast 1998 olnud Eesti meediamaastikul oluline tegija, Eesti Meedia kaudu kuulusid neile ka mitmed kohalikud lehed, raadiojaamad ja telekanal Kanal 2. Teine palju meediakajastust saanud sündmus oli kultuuriajalehe Sirbi toimetuse väljavahetamine. Selle ümber puhkenud debatt, kus kultuuriminister Rein Langile heideti ette liigset sekkumist sõltumatu ajalehe siseasjadesse ning valetamist avalikkusele, viis novembris ministri tagasiastumiseni. Uueks kultuuriministriks sai Urve Tiidus (kellel, nagu ka endisel kultuuriministril, on ajakirjanduslik taust).

Oluline sündmus, mida kajastati palju ka väljaspool Eestit oli see, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) võttis vastu otsuse kaasuses Delfi vs. Eesti Vabariik.^[1] Tegemist on ülemaailmselt ühe esimese olulise kohtuasjaga interneti sisu, täpsemalt interneti kommentaaride kohta. Kuna Delfi muutis oma internetikommentaaride süsteemi juba 2007. aastal, millal kaasus Eesti kohtutes oli, siis EIK otsuse praktilist mõju otseselt näha ei ole, aga sellegipoolest on otsus väga oluline üldises internetivabaduse debatis.  Sellest kaasusest allpool pikemalt.

Seadusandlik areng

Meediateenuste seaduses (vastu võetud 2010. aastal) tehti 2013. aastal muudatusi järelevalve korra suhtes. Nimelt on Tehnilise Järelevalve Amet suures osas üle võtnud endised Kultuuriministeeriumi ülesanded. Muudatused jõustuvad 2014. aastal. Uus kord on kooskõlas Euroopas kehtivate normide ja eri meediaküsimustega tegelevate organisatsioonide soovitustega. Eesti on siiani olnud ainuke Euroopa Liidu liikmesriik, kus ei ole olnud eraldiseisvat meedia regulaatorasutust. Seaduseelnõu seletuskirjas (6. detsembril 2012) võib lugeda: „[s]eaduse muutmise peaeesmärgiks on luua õiguslik regulatsioon ja halduslik korraldus, mis oleks vastavuses Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu põhimõtetega meediateenuste valdkonnas ja aitaks tagada regulaatorasutuse sõltumatuse ning arvestaks Eesti meediateenuste turu viimaste aastate arengutega.“^[2] Muudatused on positiivsed, kuna viivad olukorra Eestis paremini kooskõlla Euroopas kehtivate normidega. Seaduse muudatuste praktilist mõju on vara hinnata.

Meediateenuste seadusele on lisatud ka selgitusi selle kohta, mis ulatuses see kehtib elektroonilise side ettevõttetele, ning teisi väikseid muudatusi, näiteks tegevuslubade suhtes. Üldiselt on tegemist seaduse kooskõlastamisega uute tehnoloogiate ning sellest tulenevalt uute Euroopas kehtivate tõlgendustega.

Karistusseadustikku lisati 2013. aastal paragrahvid lapspornole juurdepääsu taotlemise ja selle jälgimise kohta (§ 175¹) ning muudeti sätteid selle valmistamise ja võimaldamise kohta (§ 178). Muudatuste eesmärk on raskendada lapsporno kasutamist. Sätted on osa laiemast seadusemuudatusest, mille eesmärgiks on lapsi kaitsta, sisaldades näiteks ka muudatusi alaealistelt seksi ostmise keelu suhtes. Muudatused jõustusid 23. detsembril 2013. aastal.  Vaenu õhutamise vastaste paragrahvide muudatusi (eesmärgiga viia regulatsiooni paremini kooskõlla Euroopa Liidu Nõukogu rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemise raamotsusega), mida viimased paar aastat on arutatud ka Justiitsministeeriumi poolt korraldatud ümarlaudadel, ei võetud 2013. aastal vastu.

Kohtupraktika

Kõige olulisem meediat puudutav kohtuotsus 2013. aastal ei tulnud mitte Eesti kohtutest, vaid Euroopa Inimõiguste Kohtust. 2013. aasta oktoobris võttis EIK vastu otsuse Delfi kaasuses – otsus, mida suure huviga oodati mitte ainult Eestis, vaid terves Euroopas ja isegi mujal maailmas. Kaasus pakub nii suurt huvi, kuna interneti kohta on kohtuotsuseid vähe ja oodatakse, et eri juriidilised instantsid saaksid võimaluse analüüsida interneti õiguslikke aspekte. Nende abil saab paremini määrata, kuidas küberkeskkonnas seadusi rakendada. See on ülemaailmselt oluline küsimus, kuna internet kasvas nii kiiresti, et selle kohta on vähe seadusandlust ja vastutuse küsimusi lahendatakse pigem pragmaatiliselt siis, kui need üles kerkivad. See ei ole aga õiguskindluse poolest kõige parem – eriti arvestades interneti aina suuremat olulisust ühiskonnale kui tervikule.

Delfi kaasuses on tegemist vastutusega interneti kommentaaride eest. Lühidalt oli kohtuasja aluseks Delfi uudiste portaalis ilmunud artikli juurde anonüümselt püstitatud kommentaarid, mis väidetavalt laimasid eraisikut, kes kaevas Delfi kohtusse. Oluline on, et artikkel ise ei olnud laimava iseloomuga – seda kaebaja ka ei väitnud – ning et kommentaarid ei olnud Delfi poolt tellitud ega heaks kiidetud. Samas oli Delfi võimaldanud neid oma veebilehel postitada, ja kuigi oli olemas süsteem kommentaaride kontrolliks ja vajaduse korral mahavõtmiseks, leidis Eesti kõrgeim kohtuinstants 2008. aastal siiski (mille otsust Delfi Euroopa kohtusse edasi kaevas), et see süsteem oli liiga aeglane ja et laimavad kommentaarid olid piisavalt kaua olnud kättesaadavad, et Delfi peaks nende eest vastutama. Delfile määrati trahviks 320 eurole vastav summa. Madal trahv näitas, et tegemist ei olnud eelkõige karistamisega, vaid pigem tähelepanu juhtimisega olukorrale, et kui võimaldatakse internetti sisu postitamist, peab olemas olema tõhusam süsteem selle sisu seadustele vastavuse kontrollimiseks.

EIK kiitis heaks trahvi madala määra, kuna ka nende arvates oli oluline peamiselt juhtida tähelepanu kontrollsüsteemi toimimisele. Delfi on peale juhtumit oma praktikat muutnud, kuid kuna leidis, et Eesti kohtu otsus piiras nende sõnavabadust, kaevati otsus EIK-sse kui väidetav EIÕK artikli 10 rikkumine. Mitmed sõnavabaduse organisatsioonid toetasid Delfit ja olid kohtuotsuse suhtes väga kriitilised, leides, et otsus paneb internetilehekülje toimetajale liiga suure vastutuse sisu eest, kui peaks sellist lehekülge nägema hoopis kui vahendajat, kellel kooskõlas EL-i e-kaubanduse direktiiviga^[3] on piiratud vastutus. Mõned organisatsioonid on rääkinud kavatsusest kaevata EIK otsus edasi EIK täiskogule. Samas ei ole aga EL-i direktiivis kasutatavate põhimõtete tähendus selge, kuna kohtuotsuseid on vähe ja piirid eri internetis tegutsevate organite rollide vahel ei ole selged. EIK otsust võib seega näha eelkõige kui katset rakendada küberruumis samu reegleid, kui neid, mis kehtivad muus meedias.

Riigikohus ei ole sõnavabaduse teemal 2013. aastal ühtegi põhiseaduse järelevalve asja otsustanud. Riigikohtu halduskolleegiumi otsus  3-3-1-58-13, 8. novembril 2013. aastal on kaudselt sõnavabaduse, täpsemalt meediavabadusega, seotud. Tegemist on meediafirma Starman AS-i kassatsioonikaebusega Tehnilise Järelevalve Ameti peale seoses elektroonilise side seadusest tulenevate nõuete täitmisega üldkasutatavat teenust osutavate isikute järelevalve suhtes, muuhulgas seoses mõiste „üldkasutatavad teenused“ tõlgendamisega. Üksikasjad ei ole käesolevas kontekstis olulised, aga kohus juhib oma otsuses tähelepanu Euroopa Kohtu ning teiste Euroopa Liidu liikmesriikide praktika kasutamise tähtsusele, et selgitada välja Euroopa õigusest tulenevate mõistete korrektne tõlgendamine.

Statistika ja uuringud

Lisaks seadustele ja kohtusüsteemile on Eestis eneseregulatsioonil põhinev süsteem. Kaebusi saab esitada Avaliku Sõna Nõukogule või Pressinõukogule. Trükimeediale lisaks on selle liikmed ka teatud ringhäälingukanalid ning internetimeedia (Delfi). 2011. aastal oli Pressinõukogus menetletud kaebuste arv viimase kümne aasta kõrgeim (67 kaebust ja 61 otsust), aastal 2012 olid näitajad vastavalt 49 ja38, 2013. aastal esitati 56 kaebust ja tehti 52 otsust. Õigeksmõistvate ja taunivate ostuste arv oli peaaegu võrdne: 25 ja 27.^[4] Avaliku Sõna Nõukogu tegeleb meediaeetiliste küsimustega ja menetleb kaebusi. Aastal 2012 oli Avaliku Sõna Nõukogus oluliselt vähem kaebusi kui 2011. aastal (vastavalt 23 ja 40). Ka kaks eelnevat aastat oli kaebuste arv kõrgem. 2013. aastal oli kaebusi 30 – vabastavaid otsuseid 10 ja taunivaid 8.^[5] Kaebuste arvu või sisu alusel ei ole näha olulisi muudatusi süsteemide toimimise või inimeste teadlikkuse suhtes, vaid üldiselt on inimesed teadlikud eneseregulatsiooni olemasolust ja organid tegelevad nendele esitatud juhtumitega ettenähtud viisil.

Avalik arutelu ja trendid

Sõnavabaduse olukord on Eestis üldiselt juba pikemat aega positiivne ning piisavalt stabiilne olnud, et muudatused meediamaastikul ei too endaga kaasa erilist ohtu sõnavabadusele. Eesti meediamaastik on väikese riigi kohta mitmekesine ja poliitilist survet meediale on üldiselt vähe. Samas võib siiski ka vähem positiivseid fakte mainida, näiteks on netikommentaaride toon ja sisu endiselt tihti väga toores ja solvav, mis tähendab, et inimesed võivad hoiduda avalikus arutelus osalemast. Kuigi Delfi kaasusel võib pikemas perspektiivis olla teatud mõju, ei ole tõenäoline, et see midagi muudab, kuna juba mõned aastad tagasi, kui asja Eestis menetleti, tehti teatud muudatusi. Meediaväljaanded on juba teinud mida saab – ülejäänud probleemid tulenevad pigem puuduvast suhtluskultuurist.

Venekeelne elanikkond tarbib jätkuvalt suurelt osalt Venemaa meediat, mis tähendab, et nad elavad teises meediaruumis, kui enamik Eesti Vabariigi elanikkonnast. Ka Eestis väljaantava vene- ja eestikeelse meedia sisus on suuri erinevusi.

Eriti peale Delfi kaasuse otsust arutati meedias palju interneti kommentaaride üle, kuid ka üldiselt on 2013. aasta jooksul olnud üleval teema interneti vabadusest ja läbipaistvusest (sellest, mis toimub näiteks seoses interneti sisu kõrvaldamisega). Rahvusvahelised paljastamisjuhtumid, eriti Ameerika Ühendriikide luureteenistuse laiaulatusliku tegevuse kohta, on toonud kaasa arutelu privaatsuse kohta ka Eestis. Kuigi siin on olnud arutelu vähem, kui mõnes muus riigis – ehk sellepärast, et Eesti, väikese riigina, ei ole olnud luuramisel suureks huvialuseks, aga ehk ka sellepärast, et Eestis ollakse paljudest teistest riikidest rohkem harjutud moodsa infotehnoloogia kasutamisega ja ollakse juba varem rohkem teadlikud ohtudest näiteks privaatsusele (kuna osalt see, mida arutatakse, ei ole sisuliselt uus, vaid on debatis rohkem esile kerkinud ).

Soovitused

• Sõnavabaduse olukord Eestis on hea ja ei ole soovitusi muudatusteks seadusandluses või selle rakendamises. Samas peab töö meediaeetika suhtes jätkuma, kuna pidevalt tekib uusi väljakutseid – näiteks kuidas tagada ka internetis eetilise meedia põhimõtted. Kuna interneti sisu saab luua ja levitada igaüks, mitte ainult ajakirjanikud ja meediaprofessionaalid, tuleb teavitustööd teha ka avaliku arutelu ja noorte ja laste koolitamise kaudu.