Rahvusvähemused ja lõimumispoliitika

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Rahvusvähemusi puudutavas valdkonnas oli 2013. aastal üheks kõige olulisemaks tegevuseks lõimumisvaldkonna arengukava „Lõimuv Eesti 2020“ koostamise jätkamine Kultuuriministeeriumi poolt. Kuigi lõimumiskava oleks pidanud esitatama valitsusele kinnitamiseks 2013. aasta detsembris, ei suudetud seda plaani siiski täita^[1] ning uue kava kohaselt peaks lõimumiskava valmima 2014. aasta esimeses pooles. Oluline on siiski märkida, et lõimumiskava ettevalmistamise käigus viidi 2013. aastal läbi mitmeid olulisi tegevusi: üleriigiliste lõimumisarutelude raames toimus ulatuslik konsulteerimine lõimumiskava eri sihtrühmadega ning lõimumisega seotud teemadel viidi läbi mitmeid vajadus- ja teostatavusuuringuid (vt nende tegevuste täpsemat kirjeldust allpool).^[2]

Olulise algatusena tuleb mainida olemasoleva kohanemisprogrammi edasiarendamist Siseministeeriumi eestvedamisel ning selle uutele sihtrühmadele laiendamist. Kui praegu pakub Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA) poolt kureeritav kohanemisprogramm kohanemisteenuseid vaid kolmandatest riikidest pärit kodanikele (edaspidi KRK), siis uue tugisüsteemi loomise eesmärgiks on pakkuda kohanemiskoolitusi ja tugiisiku teenust eelkõige sihtgrupipõhiselt ning lisaks KRK-dele ka Euroopa Liidust pärit uussisserändajatele ja rahvusvahelise kaitse saajatele. Esialgsete plaanide kohaselt peaks uus kohanemisprogramm käiku minema 2014. aasta teises pooles.

Seadusandlik areng

Valitsuskoalitsiooni moodustanud erakondade – Reformierakonna ja IRL-i – seisukoht kodakondsuspoliitika suhtes ei muutunud oluliselt ka 2013. aastal, kuna kokku oli lepitud, et kodakondsuspoliitika põhialuseid ei muudeta. Sarnaselt 2012. aastaga tõusis ka 2013. aastal üheks oluliseks teemaks ja aruteluks topelt- või mitmikkodakondsuse küsimus. Teema aluseks on Välisministeeriumi poolt 2012. aasta sügisel esitatud algatus, mis võimaldaks sünnijärgse kodakondsusega isikutele topeltkodakondsuse lubamist juhul, kui inimesel on sünnijärgselt näiteks Eesti ja veel mõne teise riigi kodakondsus.^[3] Kuigi arutelud küsimuse üle on kestnud vahelduva eduga juba mitu aastat, ei jõutud ka 2013. aastal topeltkodakondsuse teemal ühisele seisukohale. Siiski on märgata, et valitsuskoalitsiooni parteide seisukohad hakkavad sellel teemal üha enam erinema. Siseministeeriumi avaldas 2013. aasta suvel analüüsi, mis rõhutab mitmikkodakondsusega kaasnevaid julgeolekumõjusid, võimalikku lojaalsuskonflikti, ning vastuolu kodakondsuspoliitika järjepidevusega.^[4] Peaminister väljendas aga seisukohta, et ühe analüüsi põhjal ei ole võimalik põhjapanevaid otsuseid teha ning debatid sel teemal peavad jätkuma.^[5] Sarnast seisukohta on väljendanud ka Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees^[6] ning sel teemal, eelkõige muudatuste toetuseks, on sõna võtnud ka mitmed teised eksperdid.^[7]

Rahvusvähemuste õigusi puudutab ka Justiitsministeeriumis koostamisel olev eelnõu, mille eesmärgiks on viia Eesti karistusõigus vihakuritegude osas kooskõlla EL-i rassismi ja ksenofoobia raamotsuse nõuetega selles osas, mis puudutab vaenu õhutamist. Rahvusvähemusi puudutab antud eelnõus säte, mille kohaselt süüteo toime panemine, lähtudes vaenulikkusest kannatanu vastu, näiteks tema kodakondsuse, rahvuse või rassi tõttu, loetakse karistust raskendavaks asjaoluks. Kuigi eelnõu koostamine algas juba 2012. aastal, ei toimunud 2013. aastal selle osas olulisi muudatusi.^[8]

Ettevõtjate ning ülikoolide poolt kaua oodatud välismaalaste seaduse (VMS) muudatused jõustusid 1. septembril 2013.^[9] Muudatusettepanekuid on koostöös eri osalistega (ministeeriumid, ülikoolid ja ettevõtted ning nende katuseorganisatsioonid jt) menetletud juba alates 2012. aastast. Tuleb märkida, et uus jõustunud seadus on oluline samm edasi, lihtsustamaks eelkõige kõrgelt kvalifitseeritud välismaalaste värbamist Eestisse, aga ka välistudengitest kraadiõppuritel peale õpingute lõppemist tööotsinguteks Eestisse jäämist.^[10]

Rahvusvähemusi, eelkõige määratlemata kodakondsusega püsielanikke ning Eestis elavaid kolmandate riikide kodanikke, puudutas 2013. aastal ka erakonnaseaduse muudatuse eelnõu. Seaduseelnõu üks algsetest muudatusettepanekutest nägi ette kitsenduse lubada teha annetusi erakondadele ainult Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsusega isikute poolt.^[11] Oluline on märkida, et selline lahendus oleks annetuste tegemise võimalusest välja jätnud määratlemata kodakondsusega isikud ning kolmandate riikide kodanikud Eestis, kellel on aga antud õigus hääletada kohalikel valimistel.

Statistika ja uuringud

Uue lõimumiskava „Lõimuv Eesti 2020“ ettevalmistamise raames viidi 2013. aastal läbi mitmeid olulisi tegevusi ning taustauuringuid lõimumisvaldkonnast parema ülevaate saamiseks ning arengukavasse sisendi loomiseks. Märgilisteks lõimumiskava sihtrühma proaktiivselt kaasavateks tegevusteks olid Poliitikauuringute Keskuse Praxise ja Balti Uuringute Instituudi (IBS) poolt läbi viidud üle-eestilised lõimumisarutelud, mille eesmärk oli kaasata Eestis elavaid välisriigi kodanikke otsustusprotsessi ning koguda neilt ettepanekuid arengukava ja selle rakendusplaani koostamise kohta. Lõimumisarutelude põhjal valmis uuringuaruanne, kuhu on teemavaldkondade kaupa (tööhõive, haridus, avalike teenuste kättesaadavus, kogukonnas ja otsustusprotsessides osalemine, kultuuriline mitmekesisus ja eesti keele õpe) koondatud lai valik erinevaid soovitusi ja ettepanekuid.^[12]

Lõimumiskava ettevalmistamise raames valmis ka uuring, mis vaatleb võrdse kohtlemise edendamist ning Eesti tööturul rahvuse, rassilise kuuluvuse, nahavärvi ja keele tõttu tekkinud ebavõrdse kohtlemise ilminguid.^[13] Samuti on valminud lõimumisvaldkonna sotsiaalsete gruppide uuring, mille eesmärk on analüüsida kolmandate riikide kodanike ja teiste, seni väheuuritud lõimumispoliitika siht- ja sidusrühmade kogemusi, vajadusi, ootusi ja võimalusi lõimumisprotsessis.^[14]

Mitmed olulised uuringud viidi läbi ka keeleõppes ja haridusvaldkonnas. MISA tellis 2013. aastal keeleõppe arendamise programmide mõju uuringu, mis järeldab, et kuigi rakenduslikust aspektist vaadatuna on keeleõppe programmide sihtmäärad saavutatud, siis keelepoliitilisest aspektist lähtuvalt on programmi eesmärkide kohati ebamäärasest sõnastatusest tulenevalt keeruline keeleõppe mõju sisuliselt hinnata.^[15] Siiski tõdetakse, et MISA tegutsemine on andnud võimaluse arendada ja katsetada keeleõppe erinevaid metoodikaid, juurutada süsteemsemat käsitlust, ning pakkuda keeleõpet ja parandada keeleoskust paljude sihtrühma liikmete hulgas.

Lisaks valmis 2013. aastal uusimmigrant-õpilaste õpiedukuse ja haridusvõimaluste uuring, mille eesmärgiks oli kaardistada Eesti üldhariduskoolides õppivate uusimmigrant-õpilaste akadeemiline ja sotsiaalne toimetulek.^[16] Samuti kaardistati kakskeelse õppe olukord vene õppekeelega koolides.^[17]

Hea praktika

Ühe näitena heast praktikast saab välja tuua üleriigilist lõimumisarutelude läbiviimist, mille eesmärgiks oli kokku tuua ja konsulteerida lõimumiskava eri sihtrühmadega uude strateegiasse sisendi loomiseks.^[18] Eestis seni veel suhteliselt vähe kasutatud kodanikupaneeli meetodi baasil tegi seda arutelude käigus üle-eestiliselt ligi 170 Eestis elavat teiste riikide kodanikku ja määratlemata kodakondsusega elanikku, mille põhjal valmis põhjalik uuringuaruanne koos soovituste ja ettepanekutega (vt lõimumisarutelud eelpool).

Hea praktika näitena saab välja tuua ka tasuta eesti keele e-õppe kursuse „Keeleklikk“ avamise ingliskeelsetele kasutajatele, mis oli seni kättesaadav vaid vene keelt kõnelevatele inimestele.^[19]

Olulisemad avalikud arutelud

Eesti rahvusvähemused, eelkõige Tallinna vene keelt kõnelev elanikkond, tõmmati avalikkuse tähelepanu alla ka 2013. aasta sügisel kohalike omavalitsuste valimistel. Peale valimistulemuste selgumist Tallinnas kerkis erinevates meediakeskkondades debatt selle üle, kas ja kuidas mõjutas valimistulemusi ühe partei eelistamine olulise osa venekeelse elanikkonna poolt. Vahetult peale valimisi toimusid aktiivsed mõttevahetused teemal, et mida peaksid teised poliitilised jõud tegema selleks, et venekeelse valija hääli paremini mobiliseerida.^[20]

Sarnaselt möödunud kahele aastale, jätkus ka 2013. aastal arutelu, peamiselt küll ajakirjanduse vahendusel, sisserändepoliitika teemal. Suurenenud vajadust välistööjõu järele Eesti arengu ja konkurentsivõime edendamiseks on välja toonud paljud eksperdid ja tippspetsialistid.^[21] Samal ajal väljendatakse avalikkuses ka sisserännet vastustavat ning sissrändajaid halvustavaid seisukohavõtte.^[22] Oluline on siinkohal märkida, et paljuski toimub sisserände teema üle arutlemine ajakirjanduse vahendusel või akadeemilistes ringkondades kitsamalt. Tavaelaniku jaoks on teema jätkuvalt väga võõras ning paljud immigratsiooniga seotud arusaamad, hirmud ja eelarvamused taanduvad informatsiooni puudulikkusele: näiteks milline on Eesti praegune sisserändepoliitika ja selle eesmärgid (see on selektiivne), milline on Eestisse täna sisserändava inimese taust (välistudeng või tippspetsialist) jmt. Sellest lähtuvalt tuleb rõhutada ka sel aastal, et ministeeriumiülese rändestrateegia või -visiooni loomine on hädavajalik ning selle ettevalmistamiseks on vaja algatada kõiki ühiskonnagruppe kaasav laiapõhjaline arutelu.

Trendid aruande perioodil

Jätkuvalt on ka rahvusvahelisel tasandil tähelepanu all määratlemata kodakondsusega laste probleem Eestis.^[23] Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik Nils Muižnieks juhtis tähelepanu sellele, et kuna kodakondsuse olemasolu on üks inimõiguste olulistest alustaladest, tuleks Eesti territooriumil sündinud lastele anda sünnihetkel automaatselt Eesti kodakondsus. Oma positsiooni selles küsimuses on varasemalt väljendanud valitsusparteisse kuuluv poliitik, et praegu kehtivad seadused võimaldavad kodakondsuseta vanemate lastel saada kodakondsus ilma lisatingimusteta ning oluliseks tuleks pidada mitte niivõrd kodakondsuse automaatset andmist, vaid seda, et vanemate tahe ühe või teise riigi kodakondsuse saamiseks oleks selgelt fikseeritud.^[24] Inimõiguste volinik on kompromissina välja pakkunud võimaluse, et lisaks automaatsele kodakondsuse omistamisele tuleks võimaldada neile vanematele, kes enda lastele Eesti kodakondsust ei soovi, sellest lihtsustatud korras loobuda.^[25]

Soovitused:

• Vajalik on kiirendada tööd eelnõuga, mis lubaks sünnijärgse kodakondsusega isikutele topeltkodakondsust juhul, kui inimesel on sünnijärgselt Eesti ja veel mõne teise riigi (nt Euroopa Liidu liikmesriigi) kodakondsus. Topeltkodakondsus on näiteks EL-i kodanikele lubatud nii Saksamaal kui ka alates 1. oktoobrist 2013 Lätis. Kodakondsus ei ole automaatselt aluseks lojaalsuskonflikti tekkimisele ning silmas tuleb pidada, et Eesti rahvusvahelistub kodakondsusseadusest hoolimata ja üha enam võib sündivatel lastel olla mitme riigi kodakondsus.
• Rahvusvähemuste ja lõimumisvaldkonna tegevused on üldjuhul pikaajalised ning nõuavad järjepidevust. Seetõttu on hea näha sellealaste valdkondlike uuringute suurt arvu. Jätkuma peaksid aga aktiivsed lõimumiskava sihtrühmi mobiliseerivad üleriigilised tegevused, näiteks lõimumisarutelud, kaasates sinna ka naturaliseerunud kodanikke ja/või eestlastest põliselanikke.
• Jätkuvalt vajab lahendamist määratlemata kodakondsusega laste probleem. Üheks lahenduseks võib olla automaatne Eesti Vabariigi kodakondsuse andmine määratlemata kodakondsusega vanematele, jättes vanematele aga võimaluse sellest lihtsustatud korras loobumiseks, kui nad seda ei soovi.
• Lõpetada tuleb rahvuspõhine vastandumine valimisvõitluses (või selle planeerimisel), mis polariseerib valijaid ning raskendab Eesti ühiskonna terviklikku lõimumist kõikide elanikkonna gruppide seas.
• Vajalik on ministeeriumideülese rändestrateegia loomine ja selle raames erinevate osapoolte kaasamine. See võimaldaks olulisel määral leevendada ka infopuudust kohaliku elanikkonna hulgas. Suur osa inimeste hirmudest ning eelarvamustest immigratsiooni suhtes tuleneb teadmatusest, sealhulgas ka teadmatusest riigi pikaajalisest poliitilisest eesmärgist sisserände suunal – keda soovitakse, millistel eesmärkidel ja kui palju.