Orjuse ja sunniviisilise töötamise keeld

Tänapäeva orjuse, inimkaubanduse ohvriks langevad nii naised kui mehed, nii täiskasvanud kui ka alaealised. Inimkaubanduse puhul on tegemist isikuvabaduse ja väärikuse tõsise rikkumisega ning väga raske kuriteoliigiga. Inimkaubandus on kuritegude seas maailmas hinnanguliselt kolmandal kohal – esimestel kohtadel on narko- ja relvaäri ning küberkuritegevus.^[1] Eesti on sunnitöö tingimustele alistatud meeste ja naiste ning sundprostitutsioonile alistatud naiste päritolu-, transiit- ja sihtriik.^[2]

Lähtudes Riigikogu kriminaalpoliitika arengusuundadest aastani 2018 on inimkaubandus  üks Eesti riigi peamistest kuritegevuse vastastest prioriteetidest. Justiitsminister ja siseminister peavad politsei ja prokuratuuri ühisteks prioriteetideks võitlust inimkaubandusega ning kinnitavad vajadust seada politseile ja prokuratuurile kuritegevuse vastases võitluses selged ja arusaadavad eesmärgid.^[3]

Poliitiline ja institutsionaalne areng

2013. aasta aprillis kiitis Vabariigi Valitsus heaks vägivalla vähendamise arengukava 2012. aasta täitmise aruande ja rakendusplaani aastateks 2013—2014.^[4] Vägivalla vähendamise arengukava tutvustanud justiitsminister rõhus sealhulgas teadlikkuse tõstmise olulisusele. 2012. aasta jooksul tegeleti inimkaubanduse juhtumite ennetamisega ning juba ohvriks langenud inimeste tõhusama abistamisega. Näiteks korraldati teabepäevi välismaale tööle siirduvatele inimestele, et selgitada neile võimalikke inimkaubanduse ohte, koostati õppematerjale koolidele ning viidi läbi koolitusi, et inimesed saaksid aru vägivallakuriteo teatamise olulisusest. Samuti alustati 2012. aastal uue Euroopa projektiga, mille kaudu arendatakse rahvusvahelist koostööd inimkaubanduse ühe vormi ehk tööalase ekspluateerimise juhtumitega tegelemisel.^[5]

„Vägivalla vähendamise arengukava rakendusplaani aastateks 2013—2014“ tegevused on seotud ka inimkaubandusvastase võitluse tõhustamisega.^[6] Nimetatud arengukava rakendusplaanis on eraldi välja toodud konkreetsed tegevused inimkaubanduse valdkonnas. Nendeks tegevusteks on laiema üldsuse inimkaubandusalane teavitamine ja koolitused. Praeguseks on näiteks täiendatud ühiskonnaõpetuse aineraamatuid, koolitatud ühiskonnaõpetuse õpetajaid, tagatud telefonipõhine nõustamine. Eraldi tegevused on ette nähtud tööalase ekspluateerimise ennetamiseks ja tuvastamiseks, sh tööorjuse ulatuse kaardistamiseks ja tööorjusealaseks teavitamiseks. Järjest suuremat tähelepanu pööratakse ka rakendusplaani kohaselt inimkaubanduse ohvrite abistamisvõimaluste arendamisele ning sellega kaasnevatele tegevustele, sh teenuste osutamisele. Kuna inimkaubanduse süüteokoosseis on karistusseadustikus sees alates 2012. aasta 14. veebruarist, siis sellest tulenevalt  näeb rakenduskava ette eraldi tegevusi ja juhib järjest suuremat tähelepanu inimkaubanduse juhtumite uurimise tõhustamisele.

Eesti kriminaalpoliitika arengusuundade põhimõtetes kuni 2018. aastani kinnitatakse, et  kriminaalpoliitika peab arvestama võimalikke tulevikuriske ning olema valmis Eestis seni veel tundmatute või vähe levinud rassilise, etnilise ja religioosse taustaga probleemide, näiteks sundabielude, aumõrvade, inimkaubanduse sihtriigiks saamise ennetamiseks ning neile reageerimiseks.^[7] Samuti on dokumendis välja toodud, et isikuvastaste kuritegude ennetamise ühe meetmena tuleb Sotsiaalministeeriumil koostöös kohalike omavalitsuste ja mittetulundussektoriga tagada üle Eesti piisaval hulgal varjupaiku inimkaubanduse ohvritele. Selle raames on Sotsiaalministeerium teinud lepingu MTÜ Eluliiniga, kes on taganud prostitutsiooni kaasatud naiste abikeskused Harjumaal, Tartumaal ning Ida-Virumaal ning lisaks varjupaiga inimkaubandusohvritele Harjumaal. Samuti on kriminaalpoliitika uuring välja toonud, et ennetuses on ka oluline, et politseil tuleb teavitada sihtrühmi abi saamise võimalustest ning abivajajad ohvriabitöötajate juurde suunata, Sotsiaalministeeriumil tuleks aga arendada ohvriabisüsteemi, muutes seda kliendikesksemaks.^[8]

Seadusandlik areng

2013. aasta tõi kaasa seadusandlikke muutusi inimkaubanduse vastases võitluses ning ohvrite abistamises. Kõige olulisemaks, suuremaks ja positiivsemaks muudatuseks saab nimetada 2013. aasta 23. detsembril jõustunud karistusseadustiku muudatust, millega kriminaliseeriti alaealiselt seksi ostmine. Muudatuse kohaselt on karistatav alla 18-aastase isikuga rahalise tasu või mis tahes muu hüve eest suguühtesse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toime panemine.

2013. aasta 14. veebruaril kiitis Vabariigi Valitsus heaks ohvriabi seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis täpsustab ja täiendab inimkaubanduse ohvriks langenute õiguste kaitset, suurendab tuge kriminaalmenetluses osalemisel ning suurendab taastumiseks vajalike teenuste kättesaadavust. „Justiitsminister Hanno Pevkuri sõnul puudutab eelnõu kolme erineva ministeeriumi töövaldkondi, kaasates inimkaubanduse ohvrite kaitse tõhustamisesse lisaks justiitsministeeriumile ka sotsiaalministeeriumi ning siseministeeriumi.“^[9] Pevkuri sõnul suurendab eelnõu  inimkaubanduse ohvrite õiguste kaitset, lähtudes vajadusest pakkuda ohvritele abi ja toetust nii enne kriminaalmenetlust, selle ajal, kui ka menetluse järel.^[10] Nimetatud seadusemuudatuste eesmärk oli viia mitmed seadused kooskõlla Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (ELT L 101, 15.4.2011, lk 1–11) (edaspidi inimkaubanduse direktiiv). Ühtlasi võeti kõnesoleva eelnõuga osaliselt üle ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lapsporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsust 2004/68/JSK (ELT L 335, 17.12.2011, lk 1–14).^[11]  

2013. aasta 28. märtsil võttis Riigikogu vastu ohvriabi seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, mis jõustus 2013. aasta 28. aprillil.^[12] Seaduse muudatusega võttis riik suurema kohustuse inimkaubanduse ohvrite ja seksuaalselt väärkoheldud alaealiste abistamisel, kirjeldades teenuseid, mida tuleb ohvritele tagada — selle hulgas on tervishoiuteenused, psühholoogiline nõustamine, turvaline majutus koos toitlustusega, materiaalne abi, tõlketeenus jne. Ohvriabi seaduse muutmist saab pidada igati positiivseks arenguks, kuna ohvrite abistamine on nüüdsest seadusega reguleeritud, varasemalt puudusid Eesti õiguses eraldi sätted inimkaubanduse ohvrite abistamise kohta. Ohvriabi seaduse muutmisega defineeriti, kes on inimkaubanduse ohver ning ka seksuaalselt väärkoheldud alaealine ehk isikud,  kellel on õigus saada seaduses sätestatud abi ja toetust. Ohvriabi seaduse mõistes on inimkaubanduse ohver  isik, kelle suhtes toimepandud kuriteo kohta on alustatud kriminaalmenetlus karistusseadustiku §-des 133–133,³ 138–140 või 175 sätestatud kuriteo tunnustel.^[13] Ohvriabi seaduse tähenduses on seksuaalselt väärkoheldud alaealine alla 18-aastane isik, kelle suhtes toimepandud kuriteo kohta on alustatud kriminaalmenetlus karistusseadustiku §-des 141–146, 178–179 või 180 sätestatud kuriteo tunnustel.^[14]

Kahjuks tuleb siiski välja tuua, et 2013. aastal tehtud seadusemuudatuste rakendamine ei ole olnud  efektiivne ning välja tuleks tuua inimkaubanduse ohvrite tuvastamise ja teenustele suunamisega seotud probleemkohad. Kuni 2013. aastani toimus inimkaubanduse ohvrite tuvastamine mittetulundusühingute poolt, kes tegelesid spetsiaalselt inimkaubanduse ohvritega, sealhulgas prostitutsiooni kaasatud naistega. Alates ohvriabi seaduse muudatuste jõustumisest otsustab, kes on inimkaubanduse ohver ja kes mitte uurimisasutus.  Kui uurimisasutus on määranud, et tegemist on inimkaubanduse ohvriga, tegeleb ohvri teenusele  suunamisega Sotsiaalkindlustusamet. Sotsiaalkindlustusametisse ei olnud osade inimkaubandusohvrite nimed jõudnudki ning see viitab probleemidele ohvrite abistamise osas ning seab küsimuse alla seaduse rakendamise. Seega on ohvri tuvastamise roll ning sellest tulenevalt ohvrile pakutavate teenuste määramine läinud kolmandast sektorist üle riigile, mis ei pruugi ohvri kaitsmiseks kõige efektiivsem olla. Probleemkohaks on uurimisasutuse ametnike ja sotsiaalkindlustusameti ohvriabi töötajate kompetents ja teadmised inimkaubanduse ohvrite tuvastamisel. Vajalikud oleksid täiendavad ametnike koolitused inimkaubanduse ohvri tuvastamisest ning tööst haavatava sihtgrupiga. Tegelikkuses saab 2013. aastal tehtud seadusemuudatuse mõju  hinnata alles mõne aja möödudes.

Kriminaalpoliitika uuringus on välja toodud, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/36/EL karistusõiguslike artiklitega on Eestis kehtiv regulatsioon üldjoontes vastavuses, kuid kriminaalmenetluses oli tagamata välismaalasest (st mitte Eesti või EL-i kodanikust) inimkaubanduse ohvrile ette nähtud kohese õigusnõustamise võimaldamine.^[15] Eestis puudub üldse eraldi süsteem inimkaubandusohvrite kohese õigusnõustamise võimaldamiseks.   Inimkaubanduse ohvrite kaitseks oleks kõigil ohvritel vaja saada spetsialiseerunud advokaatidelt ja juristidelt õigusabi alatest esimesest menetlustoimingust.

Kohtupraktika

2013. aastal ilmus kriminaalpoliitika uuring 2012. aasta kohta, millest nähtus, et 2012. aastal mõisteti inimkaubandusega seonduvates kuritegudes süüdi 36 inimest. Kõik karistused määrati seoses seksuaalse ekspluateerimisega, kuid muu hulgas ka kuritegelikku ühendusse kuulumise eest. Kuritegelikud ühendused korraldasid bordellide tegevust (kohtuasjad nr 1-12-700, 1-10-17129).^[16]

Inimkaubandusega seotud kuritegude^[17] arv suurenes võrreldes 2012. aastaga 10 juhtumi võrra: 2012. aastal registreeriti 32 kuriteojuhtumit, 2013. aastal 42 juhtumit. Inimkaubanduse kuritegude arv on eelkõige suurenenud alaealiste ärakasutamise juhtumite arvelt (2012. aastal 6 juhtumit; 2013. aastal 18 juhtumit), tõsi unikaalseid juhtumeid oli neist 11, teised korduvad.^[18] Varasematel aastatel on inimkaubanduse kuritegude (KarS-i § 133) puhul üldjuhul olnud tegu prostituutide kinnipidamisega ja nende vastase vägivallaga. 2013. aastal oli inimkaubanduse juhtumite pilt kirevam: lisandunud on sunnitud kuriteod (vargused ja narkokaubandus), kus kurjategijad on sundinud kannatanuid kuritegusid toime panema, nende kallal vägivallatsenud, isegi ähvardanud võtta neilt elu.^[19]  „2013. aastal esitati süüdistus neljas inimkaubanduse juhtumis, millest kolm olid seotud Vietnami kodanike toimetamisega üle Vene-Eesti piiri.“^[20]

Kriminaalasjas nr 1-12-6744  taoles  bordelli tööd korraldanud isik karistusaja lühendamist, kuna ta oli kuriteo toimepanemise ajal 60-aastane, põdes hüpertooniatõbe ja sellest tulenevalt ei õnnestunud tal pikema aja jooksul leida endale jõukohast tööd.^[21] Ringkonnakohus märkis, et: „kohus ei saa aktsepteerida arusaama, et isikuid, kes ei leia elatusvahendite teenimiseks legaalseid võimalusi ja valivad äraelamiseks vajalike vahendite teenimiseks kergema vastupanu tee e. kuritegeliku teenistuse, peaksid saama kohtu poolt leebemalt koheldud.“ Seega näitab selle juhtumi puhul kohtu seisukoht hukkamõistvat suhtumist kuritegevusse.

Kriminaalasjas 1-13-1199 mõisteti A. Andriasan süüdi inimkaubanduse toetamises, kuna võttis sõiduki peale, ning vedas kuute isikut, kellest üks oli alaealine. Nende inimeste haavatavat olukorda ära kasutades sunniti neid töötama tavapäratutel tingimustel, marginaalse tasu või ilma tasu ja puhkepäevadeta Vene Föderatsioonis ja nad oleksid olnud sunnitud selleks hiljem ka Poola Vabariigis.^[22] Seda kohtuasja analüüsides tekkis küsimus, et miks ei tagatud isikutele, kes olid inimkaubanduse ohvrid, hüvesid, mida nad on õigustatud saama? Lisaks sellele peeti neid  kinni väljasaatmiskeskuses  ning viis neist saadeti välja Vietnami Sotsialistlikku Vabariiki. See kohtumenetlus osutab selgesti asjaolule, et Eestis on  problemaatiline kolmandatest riikidest (mitte EL-ist) pärit inimkaubandusohvrite õiguste tagamine ning abistamine.

2013. aasta kohtupraktikast ilmeneb, et inimkaubandusega seotud juhtumite kokkuleppemenetluste raames sõlmitud kokkulepped toovad kurjategijatele leebeid karistusi. Võrreldes kahte bordellitööd korraldavat isikut, kellest mõlemad olid varasemalt karistatud, kuid kellest noorem veel lisaks bordelli töö korraldamisele asetas prostituudid olukorda, kus nad olid oma tahte vastaselt sunnitud tema kasuks täitma muid kohustusi (osutama intiimteenuseid isiku kasuks tasuta).^[23] Nooremale määrati liitkaristusena 4 aastat ja 6 kuud, kuid täitmisele pöörati vaid 6 kuud ning teisele määrati 2 aastat vangistust kuid kohesele ärakandmisele määrati 8 kuud vangistust

Statistika ja uuringud

Jätkuvalt ei kvalifitseeru Eesti Ameerika Ühendriikide valitsuse avaldatud aruandes Tier 1 tasemele, kus on enamus arenenud riikidest. Tier 1, mis on kõrgeim tase, ei tähenda, et riigil poleks inimkaubandusega üldse probleeme.^[24] Tier 1 viitab olukorrale, kus valitsus on tunnistanud inimkaubanduse olemasolu, pingutanud selle nimel, et probleemiga tegeleda ja vastab TVPA (Trafficking Victims Protection Act) miinimumnõuetele.^[25] Igal aastal tuleb valitsustel näidata, et on toimunud märgatav edasiminek võitluses inimkaubanduse vastu, selleks, et Tier 1 tasemel püsida või see saavutada.^[26] Eesti on tasemel Tier 2, kuna Eesti Vabariigi valitsuse tegevus ei vasta täiel määral inimkaubanduse elimineerimise miinimumstandarditele, siiski lisatakse aruandes, et märkimisväärseid pingutusi selleks tehakse.^[27]

Aruande kohaselt rahastas valitsus inimkaubanduse ohvrite toetamist mittetulundusühingute kaudu, kuid mittetulundusühingud teatasid, et abistati vähemal arvul ohvreid kui eelmisel aastal ning politsei ei suunanud ühtegi ohvrit abi saamiseks mittetulundusühingutesse. Samuti toodi probleemkohana välja, et rahvusvahelise inimkaubanduse ohvrite ajutiste elamislubade programm jäi viiendat aastat järjest kasutamata. Aruandes soovitati suurendada pingutusi inimkaubandusega tegelevate isikute uurimiseks, kohu alla andmiseks, süüdimõistmiseks ja karistamiseks, samuti lisati, et tuleb luua olukord, kus rohkem ohvreid aitab kaasa inimkaubandusega tegelevate isikute üle kohtumõistmisele, võimaldades ohvritele pidevalt rahastatavat õigusabi.

Hea praktika

Positiivsena saab välja tuua selle, et vägivalla vähendamise arengukavasse 2010—2014  panustavad asutused tegid 2013. aastal koostööna mitmeid tegevusi: korraldati koolitusi, koostati inimkaubanduse ohvrite tuvastamiseks ja abistamiseks ametkondlikke protseduuride juhiseid ning ajakohastati inimkaubanduse ohvrite tuvastamise ja abistamise juhendmaterjale.  Varasematest aastatest eristus 2013. aasta selle poolest, et pöörati rohkem tähelepanu meedia kaasamisele ja meedias inimkaubanduse teema käsitlemisele, nt EL-i inimkaubanduse vastase päeva puhul ilmus MTÜ Eluliini eestvedamisel Eesti Päevalehe temaatiline erileht, mis käsitles ohvrite abistamisega seotud teemasid nii aitajate kui abisaajate vaatenurgast. MTÜ Living For Tomorrow andis parimatele teematiliste artiklite kirjutajatele auhindu, tunnustades ajakirjanikke heade uurimuslike inimkaubandusteemaliste artiklite eest.^[28]

Inimkaubanduse alase ennetustöö raames on positiivseks arenguks sellele teemale ühiskonnaõpetuse õppekavas tähelepanu pööramine. Valmis metoodiline artikkel inimkaubandusest põhikoolile, mis selgitab inimkaubanduse olemust, mõistet, erinevaid vorme, räägib nõudlusest, seotusest organiseeritud kuritegevusega jne.^[29]

Inimkaubandusohvritele varjupaigateenust pakkuv MTÜ Eluliin jätkas ka 2013. aastal kompleksteenuste pakkumisega – majutuse, psühholoogilise nõustamise, juriidilise nõustamise, abistamise ametnikega suhtlemisel jne. Inimkaubanduse ennetamise ja ohvrite abistamise valdkonnas jätkas nõustamise pakkumist MTÜ Living for Tomorrow.  Nõustamisliinile nr +372 660 7320 tehti 2013. aastal 558 kõnet, sealhulgas tööalase ekspluateerimisega seoses 15-l juhtumil ja seksuaalse ekspluateerimisega seoses kolmel juhtumil, ühel juhtumil oli probleemiks fiktiivsesse abiellu sundimine. Nõustamisliinile helistajate seas oli suur hulk (st 35% protsenti) ametnikke, mis osutab nõustamisliini usaldusväärsusele ametnike seas.^[30]

2013. aastal toimusid üle Eesti mitmed infopäevad ja teavitustegevused tööorjuse probleemistiku tutvustamiseks, mille korraldajateks olid Eesti Töötukassa ja EURES.^[31]

Trendid aruande perioodil

Inimkaubandusega seotud artikleid kirjutati 2013. aastal tunduvalt rohkem kui eelnevatel aastatel ning sellest lähtudes võib järeldada, et teema on ühiskonnas oluline ning köidab tähelepanu. Eriti palju tähelepanu said 2013. aastal vietnamlaste ning sudaanlaste illegaalsed piiriületused, mis juhtis tähelepanu ka piirimonitooringu teemale. Lähtudes eespool väljatoodud asjaoludest, kirjutati ka 90ndate alguses Eestis aset leidnud inimkaubanduse juhtumitest, milles võttis sõna isegi endine siseminister Heiki Arike. Meedia on inimkaubandust kajastanud iga külje pealt ning ei ole sisse toodud ainult prostitutsiooni, vaid ka sunnitöö ning inimkaubandusele kaasaaitamise teemat. Tähelepänu pälvis ka juhtum, kus olid seotud inimkaubandus ja jalgpallimaailm.^[32]

Soovitused:

• Pöörata tähelepanu  inimkaubanduse nõudluse vähendamisele, suunates vastavaid teavitusprojekte kindlatele sihtrühmadele.
• Arendada õigusabisüsteemi inimkaubanduse ohvrite abistamiseks, tagamaks vajadusel ohvritele kohese professionaalse õigusabi ja esindamise.
• Tagada kõikidele Eestisse sattunud inimkaubanduse ohvritele, sh  ka kolmandatest (mitte EL-i) riikidest pärit ohvritele nende õiguste kaitse.
• Arendada ohvriabi süsteemi inimkaubanduse ohvrite ja seksuaalselt väärkoheldud alaealiste abistamisel.
• Pöörata tähelepanu inimkaubanduse ohvreid puudutavate delikaatsete isikuandmete käitlemisele, vajadusel dokumentide  krüpteerimisele.

^[2] Ameerika Ühendriikide Suursaatkond. Aruanne inimkaubitsemise kohta Eestis aastal 2013. Arvutivõrgus kättesaadav: http://estonian.estonia.usembassy.gov/tipest_0713.html

^[3] Justiitsministeerium. Riigi kuritegevusvastased prioriteedid. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.just.ee/26990

^[4] Justiitsministeerium. Leps, Anu. 17.04.2013. Vägivalla vähendamise arengukava 2012. aasta täitmise aruanne sai valitsuse heakskiidu. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kuriteoennetus.ee/40605

^[5] Justiitsministeerium. Leps, Anu. 17.04.2013. Vägivalla vähendamise arengukava 2012. aasta täitmise aruanne sai valitsuse heakskiidu. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kuriteoennetus.ee/40605

^[6] Vägivalla vähendamise arengukava rakendusplaan aastateks 2013-2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kuriteoennetus.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=40606/Arengukava+rakendusplaan+aastateks+2013-2014.pdf
^[7] Justiitsministeerium. 2013. Kriminaalpoliitika arvudes: võrdlusi statistikast ja uuringutest. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=59115/Kriminaalpoliitika+kogumik+valmis.pdf
^[8] Ibid.
^[9] Vabariigi Valitsus. 14.02.2013. Eelnõu täpsustab inimkaubanduse ohvrite aitamist. Arvutivõrgus kättesaadav: http://valitsus.ee/et/valitsus/tegevusprogramm/turvaline-eesti/valitsuse-tegevused-turvaline-eesti/14022013-Eelnou-tapsustab-inimkaubanduse-ohvrite-aitamist
^[10] Ibid.
^[11] Riigikogu. Ohvriabi seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri. Eelnõu 379SE. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/?op=ems&page=eelnou&eid=55d3bc8c-d171-445c-a264-8f3ae3c399e6&
^[12] Ohvriabi seaduse muutmise  ja sellega seonduvalt  teiste seaduste muutmise seadus. RT I, 18.04.2013, 2.
^[13] Ohvriabi seadus § 3 lg 1¹.
^[14] Ohvriabi seadus§ 3 lg 1².
^[15] Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika uuringud 17: Kuritegevus Eestis 2012. Op. cit.
^[16] Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika uuringud 17: Kuritegevus Eestis 2012. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=59116/Kuritegevus_Eestis_2012.pdf
^[17] Inimkaubandus (KarS-i § 133), inimkaubanduse toetamine (§ 133¹), kupeldamine (§ 133²), prostitutsioonile kaasaaitamine (§ 133³), inimkaubandus alaealiste kasutamise eesmärgil (§ 175), lisaks ka doonorlusele sundimine (§ 138¹) ja kallutamine (§ 140).
^[18] Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika uuringud 17: Kuritegevus Eestis 2012. Op.cit.
^[19] Vägivalla vähendamise arengukava aastateks 2013-2014:  2013. a täitmise aruanne. (dokument ei ole avalik).
^[20] Delfi. 21.01.2014. „Kriminaaltulu konfiskeeriti mullu rohkem kui 1,4 miljoni euro väärtuses“. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/kriminaaltulu-konfiskeeriti-mullu-rohkem-kui-14-miljoni-euro-vaartuses.d?id=67651471
^[21] Tallinna Ringkonnakohus. 15.01.2013 a. kohtuotsus kriminaalasjas 1-12-6744.
^[22] Tartu Maakohus, 20.02.2013 a. kohtuotsus kriminaalasjas 1-13-1199 (12260104480).
^[23] Harju Maakohtu 25.02.2013 a. kohtuotsus kriminaalasjas 1-12-12472; Tallinna Ringkonnakohus, 15.01.2013 a. kohtuotsus kriminaalasjas 1-12-6744.
^[24] U.S. Department of State, Diplomacy in Action. Trafficking in Persons Report. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.state.gov/j/tip/rls/tiprpt/
^[25] Ibid.
^[26] Ibid.
^[27] Ameerika Ühendriikide Suursaatkond. Aruanne inimkaubitsemise kohta Eestis aastal 2013. Arvutivõrgus kättesaadav: http://estonian.estonia.usembassy.gov/tipest_0713.html
^[28] Vägivalla vähendamise arengukava aastateks 201-2014:  2013. a täitmise aruanne. (dokument ei ole avalik).
^[29] Põhikooli valdkonnaraamat. Sotsiaalained. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oppekava.ee/index.php/P%C3%B5hikooli_valdkonnaraamat_SOTSIAALAINED
^[30] MTÜ Living for Tomorrow. Arvutivõrgus kättesaadav: http://lft.ee/admin/upload/files/Hotline%202013%20est.pdf
^[31] Vägivalla vähendamise arengukava aastateks 201-2014:  2013. a täitmise aruanne (dokument ei ole avalik).

^[32] Kressa, Kaarel. 13.11.2013. „Inimkaubandus on teema ka jalgpallis“. Eesti Päevaleht. Arvutivõrgus kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/kultuur/inimkaubandus-on-teema-ka-jalgpallis.d?id=67082504; Salu, Mikk. 14.12.2013. „Eesti politsei peatas 31 noore Nigeeria „jalgpalluri“ Euroopasse smugeldamise“. Postimees. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/2631202/eesti-politsei-peatas-31-noore-nigeeria-jalgpalluri-euroopasse-smugeldamise