Õigus vabadele valimistele

2013. aasta oktoobris toimusid taasiseseisvunud Eestis seitsmendad valdade ja linnade volikogude valimised. Alljärgnevalt võrdlen kohalike omavalitsuse volikogude valimisi Eestis ajavahemikus 1993—2013.

Poliitiline ja institutsioonaalne areng

Kahekümne aastaga on vähenenud kohalike omavalitsusüksuste arv, 1993. aastal oli 254 valda ja linna, möödunud valimistel valiti 215 volikogu.^[1] Vähenenud on ka erakondade arv. 1993. aastal esitas nimekirju 12, 1996. aastal 19, 1999. aastal 14, 2002. aastal 13, 2005. aastal 11 ja 2009. aastal kaheksa erakonda. Möödunud aastal osales volikogude valimisel kuus erakonda, s.o kaks kolmandikku registreeritud erakondadest. Valimistel osalesid Eesti Keskerakond (31,9% häältest), Erakond Isamaa ja Res Publica Liit (17,2% häältest), Eesti Reformierakond (13,7% häältest), Sotsiaaldemokraatlik Erakond (12,5% häältest), Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (1,3% häältest) ja Eestimaa Ühendatud Vasakpartei (0,0% häältest).^[2] Valituks osutusid viie erakonna kandidaadid. Valimistel ei osalenud Eesti Iseseisvuspartei, Erakond Eestimaa Rohelised ja Eesti Vabaduspartei-Põllumeeste Kogu. Kohalike omavalitsuste volikogude valimistel ilmneb sama, mis Riigikogu valimistel. Omavahel konkureerivad neli erakonda. Valdade ja omavalitsuslike linnade ning erakondade arvu vähenemine ei ole vähendanud erakondade nimekirju. 1993. aastal oli 106, 2005. aastal – kõige enam – 726, ja 2013. aastal 631 erakondade valimisnimekirja. Erakonnad on laiendanud oma organisatsiooni valdades ja linnades.

Valimisliitude arv on eelmiste valimistega võrreldes vähenenud. Kõige enam oli kandidaatide valimisliite 1993. aastal (738), kõige vähem 2005. aastal (186), kui veel enne valimisi oli ebaselge, kas valimisliite valimistele lubatakse. 2009. aastal oli 324 ja 2013. aastal 292 valimisliitu. Erakondade nimekirjades kandideeris möödunud aastal 9393 ja valimisliitude nimekirjas 5290 inimest. Üksikkandidaate oli 101.

Kohti volikogudes on 2951. Keskmiselt oli ühe mandaadi kohta 5 kandidaati. Sama palju oli kandidaate mandaadi kohta ka 2009. aastal. Varasematel valimistel on see arv olnud väiksem. Kõige vähem oli kandidaate mandaadi kohta 1993. aastal, siis oli see arv 2,5. Võimalused passiivse valimisõiguse teostamiseks on jäänud samaks, huvi kandideerida on paarikümne aastaga kasvanud ja konkurents on suurenenud, volikogusid on jäänud vähemaks.

Vähenenud on valimiskomisjonide arv. 2013. aastal oli neid 582, 1993. aastal 706. Valimisjaoskondade arvu vähenemise põhjuseks on uute hääletamisviiside laiem kasutamine. Osade valijate jaoks asub valimisjaoskond varasemast kaugemal. Ka valimisringkondade arv on vähenenud. 2013. oli 222 valimisringkonda, 1996. aastal oli neid 273. 1993. aasta valimistel oli valimisringkondi 322, kuid tollane valimisseadus nägi ette võimalusel mitme ringkonna moodustamise vallas või linnas. Ringkondade arvu vähenemine on seotud linnade ja valdade arvu vähenemisega. Ühinenud valdades on ringkondade moodustamata jätmine, mis oli kokku lepitud liitumislepingus, põhjustanud pingeid valla elanike seas.^[3] Kuid Kaisma ja Vändra valla liitumislepingus kokku lepitud mandaatide jaotus ringkondade vahel ei olnud seaduspärane.

Seadusandlik areng

Pärast 2009. aasta valimisi on kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses jõustunud kaheksa muudatust. Kõik need on tingitud muutustest teistes seadustes. 2010. aastal moodustati Politsei- ja Piirivalveamet ja valimisseaduses asendati sõna „politseiprefektuur“ sõnaga „politseiasutus“.^[4] Euro kasutusele võtmise seadus tõi kaasa väärteo eest määratava trahvi määra eurodes.^[5] Erakonnaseaduse muutmine 2010. aastal muutis erakondadest teatamise korda Vabariigi Valimiskomisjonile.^[6] Järgmine erakonnaseaduse muudatus viis valimisliitudele ja üksikkandidaatidele kehtestatud annetuste vastuvõtmise piirangud ja valimiskampaania aruande esitamise korra valimisseadusest erakonnaseadusse.^[7] Erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide piirangud on samad. Keelatud on anonüümsed annetused, juriidiliste isikute annetused, kaupade ja teenuste loovutamine või kasutusse andmine teistele isikutele kättesaamatutel tingimustel, kohustustest vabastamine ja erakonna, valimisliidu või üksikkandidaadi vastu suunatud nõudest loobumine.  Uus arhiiviseadus täpsustas valijate nimekirja säilitamise nõuet.^[8] Uus avaliku teenistuse seadus sätestas, et valituks osutunud kandidaat, kes on volikogu liikme ametiga ühitamatus ametis, peab viie tööpäeva jooksul valimistulemuste väljakuulutamise päevast arvates otsustama ja teavitama valla või linna valimiskomisjoni, kas ta soovib osaleda valla- või linnavolikogu töös või jätkata oma senises ametis ja mandaadist loobuda.^[9] Volikogu liige ei tohi olla sama valla või linna ametnik või ametiasutuse töötaja. Samuti Vabariigi president, Euroopa Parlamendi liige, riigisekretär, riigikontrolör, õiguskantsler, maavanem, kohtunik ja prokurör. Omavalitsuse ametniku kandideerimise õigus ei ole piiratud, kuid valituks osutumise korral peab ta otsustama, kas jätkata ametniku või volikogu liikmena. Piirang välistab sama isiku tegevuse kontrollija ja kontrollitavana. 2005. aastast alates ei saa olla samaaegselt volikogu ja Riigikogu liige. Kui valituks osutu otsustab jätkata tegevust Riigikogus, siis peab ta, nagu ka Vabariigi Valitsuse liige, oma volitused volikogu liikmena peatama ja tema asmele asub asendusliige. Kaitseväeteenistuse seaduse uus redaktsioon asendas sõna „kaadrikaitseväelane“ sõnaga „tegevväelane“.^[10] Koos Riigikogu valimiste seadusega täpsustati elektroonilise hääletamise korda.^[11] Seadus nägi ette elektroonilise hääletamise korraldamiseks omaette valimiskomisjoni moodustamise, võrdsustas elektroonilise hääletamise ning valimisjaoskondades eelhääletamise aja, sätestas e-hääletamise süsteemi auditeerimise ning andis valijale võimaluse kontrollida, kas tema antud elektrooniline hääl on elektroonilise hääletamise süsteemile edastatud. Elektrooniliselt antud hääli hakati  lugema valimisjaoskonna täpsusega. Varem loeti ringkonna täpsusega, et tagada valimiste salajasus. Nüüd on elektrooniliselt hääletanuid piisavalt palju ja antud hääle ja hääletaja kokkuviimine pole üldjuhul võimalik. Küll huvitab kandidaate teave selle kohta, kus elavad nende valijad. Valimiste põhimõtteid nimetatud seadusemuudatustega ei muudetud.

Kui välja tuua peamine suundumus kahekümne aasta vältel, siis on selleks aktiivse valimisõigusega isikute ringi laienemine.

1993. aastal oli valimisõigus Eesti kodanikul, kes valimispäeval oli 18-aastane, elas valimiste aasta 1. jaanuaril vastava valla- või linna haldusterritooriumil ja oli kantud hääleõiguslike isikute registrisse. Valimisõigus oli ka välismaalasel, kes oli valimiste aasta 1. jaanuariks valla või linna haldusterritooriumil viis aastat elanud. Eestis elab nõukogude okupatsiooni aegse sisserände tagajärjel arvukalt teiste riikide kodanikke või määratlemata kodakondsusega isikuid. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eesti elanikest 8,1% teiste riikide kodanikud ja 6,5% määratlemata kodakondsusega isikud.^[12] Valimisseadus annab enamikule neist aktiivse valimisõiguse. 1996. aastal kaotati Eesti kodaniku kohta käiv nõue elada vallas või linnas valimiste aasta 1. jaanuaril. Ta pidi elama valimiste ajal püsivalt vastavas linnas või vallas ja olema kantud valijate registrisse. 2002. aastal kaotati välismaalase kohta käiv nõue olla valimiste aasta 1. jaanuariks elanud vastava valla või linna territooriumil viis aastat. Esimese jaanuari asemel pidi nüüd olema olnud valla või linna elanik viis aastat valimispäeval, paiksustsensuse tähtaeg lühenes kaheksa kuud. 2005. aastast omavad hääleõigust EL-i kodanikud, kel on ka passiivne valimisõigus.  2009. aastal kaotati nõue, et välismaalane peab olema olnud valijate nimekirja kandmiseks viimased viis aastat just selle valla või linna elanik, piisas alalisest elamisloast.

Õiguskantsler vaidlustas 2008. aastal mandaatide jaotamise Tallinna valimisringkondade vahel. Valimisringkonnaks on Tallinnas linnaosa, mis erinevad elanike arvult (Pirital 15 000 elanikku ja Lasnamäel üle 114 000 elaniku).  Pool mandaatidest jaotati linnaosade vahel ja pooled mandaadid valijate arvu järgi. Õiguskantsler soovis muuta valimised proportsionaalsemaks ja ühetaolisemaks.^[13] Tallinna linn otsustas linnaosad kaotada. Riigikogus vastu võetud seadusemuudatus nägi ette Tallinnas endiste valimisringkondade moodustamise ja seni Tallinnas kehtinud mandaatide jaotamine muudeti mitme ringkonnaga valdades ja linnades üldnormiks — pooled mandaadid jaotatakse ringkondade vahel võrdselt ja pooled vastavalt valijate arvule. Mitme ringkonnaga omavalitsustes rakendati ülevallalist või –linnalist nimekirja ja lõpliku valimistulemuse selgumiseks kasutatakse kompensatsioonimandaate sarnaselt Riigikogu valimistega. Samas loobuti modifitseeritud d´Hondti jagajate meetodist, mis võis anda täiendavaid mandaate enim hääli saanud nimekirjale. Kasutusele võeti harilik d´Hondti jagaja.

Rahvaarvu vähenemine ei ole kaasa toonud valijate vähenemist. 2013. aastal oli 1 086 935 valijat, 2009. aastal 1 094 317, kõige vähem oli valijaid 1996. aastal (879 034). Välismaalastest valijate arv oli suurim 1999. aastal — veidi vähem kui 200 000. Kümme aastat tagasi jõudis valimisikka suur sünnipõlvkond. Lähitulevikus võib oodata valijate arvu vähenemist.

Valimispäeval hääletamisele ja eelhääletamisele lisandus 2005. aastal ka elektrooniline hääletamine.

Kohtupraktika

Üksikisik, kandidaat, valimisliit või erakond võivad esitada valimiskomisjonile kaebuse, kui nende arvates rikutakse nende õigusi, ja taotleda valimiskomisjoni otsuse tühistamist või seadusevastaseks tunnistamist. Valimiskomisjoni otsuse saab edasi kaevata Riigikohtusse. 2013. aastal arutas Vabariigi Valimiskomisjon 18 kaebust. 1999. aastal arutati Vabariigi Valimiskomisjonis kümmet, 2002. aastal 18, 2005. aastal 25 ja 2009. aastal 11 kaebust.

Järgnevalt ülevaade möödunud aastal Riigikohtus arutlusel olnud küsimustest.

Kolm kaebust esitasid vangid otsusele, millega neid ei registreeritud kandidaatideks ja taotlesid endi registreerimist üksikkandidaatidena. Nende arvates on kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste seaduse paragrahvi 5 lõige 6  vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 1. protokolli artikliga 3 ja seda täpsustavate Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditega, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 25, Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni heade tavade koodeksiga valimisküsimustes ning EL-i põhiõiguste harta artiklitega 39 ja 40. Vastuolu seisnevat selles, et vanglakaristust kandvad isikud ei saa volikogude valimistel kandideerida. Riigikohus ei rahuldanud kaebust ja leidis, et seadus ei ole vastuolus põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega. Riigikohus leidis, et volikogu liikme töö eeldab volikogu istungitel osalemist, muudel nõupidamistel osalemist, valijatega kohtumist, kohalike ettevõtjatega suhtlemist ning muid tegevusi ja kohtumisi, milleks on vajalik isiku võimalus vabalt ringi liikuda. Vabadusekaotusliku karistuse olemuslik osa on see, et isik ei saa vabalt ringi liikuda. Sellest lähtuvalt ei ole põhjendamatu vanglakaristust kandvate isikute kandideerimise õiguse välistamine. EL-i põhiõiguste harta artiklid 39 ja 40 annavad teise liikmesriigi kodanikule õiguse Euroopa Parlamendi ja kohalikel valimistel kandideerida ning hääletada riigi kodanikega samadel tingimustel. Sätted ei reguleeri sama riigi kodakondsusega kinnipeetavate valimisõigust. EIÕK lisaprotokolli nr 1 artikkel 3 näeb ette perioodilised valimised salajase hääletamisega seadusandja valimiseks. Eestis on seadusandjaks Riigikogu. Viidatud säte ei reguleeri valdade ja linnade volikogude valimisi. Ka EIK praktika ei käsitle vangide kandideerimisõigust kohalike omavalitsuse volikogude valimisel, vaid hääletamisõigust.^[14]

Valimiste järel esitas rühm vange kaebuse, millega taotlesid valimiste hääletustulemuste kehtetuks tunnistamist ja kohalike omavalitsuste valimiste õigustühiseks kuulutamist. Vangistuses viibiv süüdimõistetud kurjategija ei saa valimistel hääletada. Kaebajad väitsid, et keeld rikkus 2380 inimese õigusi ja on vastuolus EIÕK, EIK lahendite, EL-i põhiõiguste harta, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ja Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni vastu võetud valimiste hea tava koodeksiga. Osade kaebajate suhtes jäeti kaebus läbi vaatamata, sest valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale saab kaebuse esitada isik, kelle suhtes on tehtud valimiskomisjoni otsus ja ta väidab, et see rikub tema õigusi. Nemad ei olnud Vabariigi Valimiskomisjonile kaebust esitanud ja seega ei saanud valimiskomisjoni otsus nende õigusi rikkuda. Kaebajate suhtes, kes olid esitanud kaebuse Vabariigi Valimiskomisjonile, jättis Riigikohus kaebuse rahuldamata. Valimiskomisjon oli jätnud nende kaebuse kaebeõiguse puudumise pärast läbi vaatamata, sest valimiskomisjoni pädevus on läbi vaadata maakonna, Tallinna, Tartu ja elektroonilise hääletamise komisjoni otsuse või toimingu peale esitatud kaebused. Antud kaebuses ei vaidlustatud ühtegi  nimetatud komisjoni otsust ega toimingut. Järgnevalt andis Riigikohus täiendavaid selgitusi üleriigiliste valimistulemuste tühistamise nõude võimalikkuse, EIK-lt eelotsuse küsimise ja hääletamisõiguse tõhusa kaitse kohta.  Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus koos Riigikogu valimiste seaduse, Euroopa Parlamendi valimiste seaduse ja rähvahääletuse seadusega annab Riigikohtule pädevuse tunnistada kehtetuks hääletustulemus kogu riigis, kuid kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste seaduse järgi saab kehtetuks tunnistada hääletustulemuse valimisjaoskonnas, -ringkonnas, vallas või linnas. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste seaduse § 17 lõike 2 punkt 7 annab Vabariigi Valimiskomisjonile pädevuse tunnistada hääletamistulemus kehtetuks ka kogu riigis, kui seadusrikkumine mõjutas või võis hääletamistulemusi oluliselt mõjutada. Riigikohtu arvates tuleb seda sätet kohaldada ka olukorras, kus valimistulemusi mõjutas või võis oluliselt mõjutada põhiseadusvastasuse tõttu kehtetuks tunnistatud sätte kohaldamine ja Vabariigi Valimiskomisjon on kohustatud kaaluma talle antud pädevuse kasutamist. Kaebajad palusid, et Riigikohus taotleks EIK-lt eelotsustust selle kohta, kas EIÕK ja EIK praktikaga on kooskõlas riigisisene õigus, mille järgi vanglas karistust kandvad isikud ei saa KOV-i valimistel hääletada. Kehtiva õiguse järgi ei saa eelotsust küsida. Eelotsust saab küsida Euroopa Liidu kohtult, kuid küsimus ei ole EL-i õiguses. EIK-lt nõuandva arvamuse küsimise võimaluse näeb ette EIÕK lisaprotokoll nr 16. Eesti riik ei ole seda protokolli ratifitseerinud, mistõttu Eesti kohtul ei ole võimalik selle alusel EIK poole pöörduda. Riigikohus märkis, et EIK on tõlgendanud kohalike omavalitsuse valimiste kontekstis EIÕK lisaprotokolli nr 1 artiklit 3, millele kaebajad tuginevad. Lisaprotokolli nr 1 artikkel 3 sätestab: „Kõrged Lepinguosalised kohustuvad mõistlike ajavahemike järel läbi viima salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel.“ EIK seisukoha järgi ei ole sätte kohaldamine piiratud üksnes riigi parlamendiga ja seda tuleb tõlgendada lähtuvalt valitava organi rollist ja pädevusest riigi struktuuris. Riigikohus selgitas kaebajatele, et hääletamisõiguse kaitseks tuleb taotleda enda kandmist valijate nimekirja. Kui valla- või linnasekretär jätab avalduse rahuldamata, siis saab pöörduda kaebusega halduskohtusse, kes peab kaebuse läbi vaatama ja otsuse tegema kolme tööpäeva jooksul. Taotleda võib ka esialgset õiguskaitset, st valijate nimekirja kandmist enne kohtuotsuse tegmist.^[15]

Võimalust kanda end valijate nimekirja oli Riigikohus selgitanud ka oma määruses R. Kalda taotluse kohta. Riigikohus pidas vajalikuks märkida, et Riigikogu valimise seadus, mille kohaselt ei saa hääletamisest osa võtta vanglas karistust kandev isik, võib olla vastuolus põhiseaduse §‑ga 57 koostoimes §-ga 11, nii nagu neid tuleb tõlgendada lähtuvalt EIÕK protokolli nr 1 artiklist 3, mille sisu EIK on täpsustanud. R. Kalda kaebuse lahendamisel ei olnud Riigikohtul menetluslikult võimalik seda vastuolu tuvastada ega Riigikogu valimise seaduse sätteid kehtetuks tunnistada. Võimaliku vastuolu lahendamine on kohtu arvates praegu Riigikogu ülesanne.^[16]

Valimisliit Jõhvi Noored taotles Jõhvi valla valimiskomisjoni otsuse tühistamist, millega ei registreeritud A. Rõbalkot kandidaadiks ja kohalike volikogude valimise seaduse tunnistamist põhiseaduse vastaseks osas, mis ei luba välismaalasest püsielanikul volikokku kandideerida. Kaebajate arvates põhiseaduse §-st 1 tulenev demokraatia põhimõte ja §-s 156 sätestatud üldised valimised peaksid võimaldama kõigil püsivalt vallas või linnas elavatel inimestel valimistel osaleda. Ka kohaliku omavalitsuse harta § 3 lõige 2 ja lisaprotokoll käsitleb õigust osaleda kohaliku võimuorgani asjades. Jõhvi valla 12 739 elanikust on 4375 välismaalased ja nende passiivse valimisõiguse piiramine on diskrimineerimine. Kaebajad pidasid diskrimineerivaks ka seda, et kaebuse arutamisel Vabariigi Valimiskomisjonis ei võimaldatud kaebaja esindajale tõlki. Riigikohtu arvates vastuolu põhiseadusega ei ole ja kaebus jäeti rahuldamata. Põhiseaduse §-i 156 teine lõige käsitleb hääleõigust, mitte kandideerimisõigust. Avalikku võimu teostavad põhiseaduse järgi Eesti kodanikud ja demokraatia põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole vastuolus, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei saa kandideerida kodakondsuseta isikud. Erand on seaduses tehtud EL-i kodanikele ja see tuleneb EL-i toimimise lepingu artikli 22 lõike 1 esimesest lausest, mis sätestab: „Igal liidu kodanikul, kes elab liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, on selles liikmesriigis kohalikel valimistel õigus valida ja olla valitud samadel tingimustel kui selle liikmesriigi kodanikel.“ Erand on Eestile kohustuslik tulenevalt põhiseaduse täiendamise seaduse §-st 2. Kodakondsuseta isiku ja EL-i kodaniku erinev kohtlemine kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei ole kodakondsuseta isiku diskrimineerimine. Kandideerimisõigus ei ole käsitatav rassilise diskrimineerimisena konventsiooni artikli 1.1 mõttes. Konventsiooni artiklis 1.2 sätestatakse: „Käesolevat konventsiooni ei kohaldata erinevuste, erandite, kitsenduste või eelistuste kohta, mida osavõttev riik teeb oma riigi kodanike ja mittekodanike vahel.“ Kohalike omavalitsuste harta kohustab tunnustama seadusega oma kodanike õigust osaleda elukohajärgse omavalitsuse üksuse esinduskogu valimistel. Harta lisaprotokolli artikkel 4.2 sätestab: „Seadusega tunnustatakse ka muude isikute osalemise õigust, kui osalisriik nii otsustab kooskõlas oma põhiseadusliku korraga või kui see tuleneb osalisriigi rahvusvahelistest kohustustest.“ Eestile rahvusvaheliselt siduvad õigusaktid ei kohusta andma kodakondsuseta isikutele kandideerimisõigust valdade ja linnade volikogude valimisel.^[17]

Kaebus valimiskomisjonile esitati valimiste läbiviimise kohta Alajõe vallas. Enne valimisi oli registreeritud vallaelanikeks inimesi, kes seal ei ela. Riigikohus käsitles elanike registreerimist Alajõe valda. Leiti, et kande tegemine rahvastikuregistrisse ja valijate nimekirja selleks, et isik saaks osaleda valimistel ja oma häälega mõjutada valimistulemusi, ei ole iseenesest õigusvastane. Õigusvastane oleks aga selliste rahvastikuregistri ja valijate nimekirja kannete tegemine, mille eesmärgiks on moonutada valimistulemusi. Valimistulemuste moonutamisega oleks tegemist näiteks siis, kui valimistulemuste ühele või teisele kandidaadile soovitud suunas muutmiseks kantakse valijate nimekirja sellised isikud, kellel tegelikult pole seost vastava kohaliku omavalitsuse üksusega. Märgiti, et olemasolev regulatsioon, mis käsitleb muudatuste tegemist valijate nimekirjades, ei pruugi olla piisav, et vältida valimistulemuste moonutamist. Kaebus jäeti rahuldamata ja valimistulemus jäi jõusse.^[18]

Statistika ja uuringud

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste hääletamisest osavõtnute osakaal on kasvanud. 2013. aasta valimistel osales 58,0% valijatest. Kõige väiksem oli hääletamisest osavõtu protsent 2005. aastal (47,4%) ja kõige suurem 2009. aastal (60,6%). Viimasel paaril valimisel on volikogude valimistest osavõtu aktiivsus sama Riigikogu valimistega. Varem oli Riigikogu valimistest osavõtu protsent suurem (minimaalselt 57,4% ja maksimaalselt 68,9%) ja Euroopa Parlamendi valimistel väiksem (2004. aastal 26,8% ja 2009. aastal 43,9%). Suurem on osavõtuprotsent olnud rahvahääletustel (1993. aastal 66,8% ja 2003. aastal 64,1%).

Kandidaatidest olid 2013. aastal 60,0% mehed. Varasematel valimistel on meeste osatähtsus kandidaatide seas olnud suurem. Suurim oli see 1996. aastal, mil mehi oli kandidaatidest 77,0%. Veidi suurem oli 2013. aastal naiste osatähtsus erakondade nimekirjades (41%) kui valimisliitudes (38%). Nimekirjade esinumbrite seas on naiste osatähtsus väiksem kui nimekirjades.^[19]

Valitutest oli mehi 2013. aastal 69,0%. Ka varasematel aastatel on valitute hulgas olnud meeste osatähtsus suurem kui kandidaatide seas, välja arvatud 1996. aastal, mil mehi oli valitutest 73,4%. Kõige suurem meeste osakaal valitutest oli 1993. aastal, mil see oli 76,1%.

Kandidaatide keskmine vanus 2013. aastal oli 46,2 aastat, valitutel 47,7 aastat. Kandidaatide keskmine vanus on veidi tõusnud. Varasematel valimistel on see olnud väiksem. Kõige noorem keskmine vanus – 44,6 aastat – oli 1999. aastal (andmed viimase viie valimise kohta). Keskmise vanuse väike muutus näitab, et kohalikus poliitikas osalejate vahetus on sujuv.

Hea praktika

Hea praktika näiteks võib pidada mitme võimaluse olemasolu hääle andmisel ja eelhääletamist.

2013. aasta valimistel osales eelhääletamisel 42,1%, väljaspool kodukohta hääletas 6,5%, kodus 1,5% ja elektrooniliselt 21,2% hääletajatest.

2005. aastal oli hääletajatest elektrooniliselt hääletanuid 1,8% ja 2009. aastal 15,7%. Kasvanud on väljaspool elukohta hääletanute osa, mis 1999. aastal oli 1,4%, 2009. aastaks tõusis see 3,8%-le. Uued hääletamisviisid on suurendanud eelhääletusest osavõtjate osa, 1993. aastal oli see 17,5%, 2009. aastal juba 35,7%.

Suurenenud on ka hääletanute arv. 2013. aastal võttis valimistest osa 630 050 valijat, 2009. aastal 662 813 (suurim arv valijaid) ja 1996. aastal 461 653 valijat (väikseim arv). Hääletamisest osavõtnute arv on suurenenud pea 200 000 võrra.

Kehtetute häälte osatähtsus on vähenenud. Suurim oli see 1993. aasta valimistel (1,9%), kahtedel viimastel valimistel on see olnud 0,7%.

Olulisemad avalikud arutelud

Valimiste eel oli üheks teemaks võimaluste ebavõrdsus riigieelarvest raha saavate erakondade ja kodanike valimisliitude vahel.^[20]

Kõik valimistel osalevad erakonnad, valimisliidud ja üksikkandidaadid peavad esitama valimiskampaania tulude ja kulude aruande, kuid erakonnad määrasid valimiskampaania aja ise ja seetõttu ei saa neid aruandeid võrrelda.

2013. aastal said kõik Riigikogus esindatud erakonnad riigieelarvest üle miljoni euro toetust. Enim sai toetust Reformierakond (1,76 mln eurot). Lisaks neile neljale erakonnale said Konservatiivne Rahvaerakond ja Erakond Eestimaa Rohelised toetust 9578 eurot aastas. Ülejäänud erakonnad ja valimisliidud toetust ei saa.^[21]

Teiseks teemaks oli haldusressursi kasutamine valimiskampaanias. Haldusressursid on inim-, rahalised-, materiaalsed-, loonus- ja teised mittemateriaalsed ressursid, mis on nii ametisolijate kui ka riigiametnike kasutuses, tulenevalt nende võimust avaliku sektori töötajate, rahaliste vahendite ja eraldiste, avalikele asutustele ligipääsu ning prestiiži või avaliku tuntusena avalduvate ressursside üle, lähtudes nende positsioonist valitud või avalike teenistujatena, ning mis võivad muutuda poliitilisteks toetuseks või teisteks toetuse vormideks.^[22] Eelkõige on kõne all olnud Tallinna ja Tartu valimistel kandideerinud linnaametnike piltide kasutamine omavalitsuse teavitus- ja reklaamikampaaniates enne valimisi. Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon võttis vastu haldusressursi kasutamist tauniva avalduse.^[23] Erakondade rahastamise järelevalve komisjon otsustas tellida Tartu Ülikooli teadlastelt ekspertiisi, kuidas inimesed tegelikult tajuvad valimiste eel avalikkuses tehtud teavituskampaaniaid.^[24] Kui neid tajutakse valimiskampaaniana, siis tuleb need omavalitsuste reklaamid kandidaatide aruannetes kajastada.

Inimõiguste Keskuse juhataja K. Käsper avaldas artikli ettepanekuga kaotada valimisseadustes automaatne süüdimõistetud vangide valimisõigusest ilmajätmine. Valimisõiguse piiramine võib olla õigustatud konkreetsete kuritegude eest määratud karistuse osana.^[25]

2013. aastal koguti inimeste ettepanekuid erakondade, rahastamise, kaasamise, valimiste ja sundpolitiseerimise kohta. Ettepanekuid arutati Rahvakogus rahvastikuregistri põhjal valitud viiesaja inimese ja asjatundjate osavõtul. Mitmed valimiste kohta tehtud ettepanekud olid üksteisele vastu käivad. Valdade ja linnade volikogude valimiste kohta tehtud ettepanekutest sai enim tähelepanu valimisõiguse seostamine püsiva elukohaga ehk paiksustsensusega seotud aja pikendamine.^[26]

Poliitilise välireklaami keeld valimiskampaania ajal ei olnud seekord olulise avaliku arutelu teemaks. 2008. aastal pidas õiguskantsler täielikku välireklaami keeldu ebaproportsionaalseks ja põhiseadusega vastuolus olevaks.^[27]

Ka kümme aastat tagasi päevakorral olnud valimisliitude keeld ja neli aastat tagasi vaidlusi põhjustanud Tallinna valimisringkondade arv ei olnud 2013. aastal arutelu all.

Kui midagi soovitada, siis: mitte muuta valimisseaduse põhimõtteid. Oluliselt muudetakse valimisseadusi sageli siis, kui mõni poliitiline jõud arvab neist kasu saavat. Järgmisteks valimisteks on ka teised õppinud kasutama muudatustest tulenevaid võimalusi ja seega on kasu ühekordne. Valijate eelistuste kohased valimistulemused ilmnevad siis, kui valijad on harjunud valimiste korraldusega ja teavad, kuidas hääletustulemus valimistulemuseks muutub.