Rahvusvähemuste olukord

Kristjan Kaldur

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Üheks kõige olulisemaks tegevuseks rahvusvähemusi puudutavas valdkonnas 2012. aastal oli Kultuuriministeeriumi poolt lõimumisvaldkonna arengukava “Lõimuv Eesti 2020” koostamisprotsessi algatamine. See kehtestab valdkondliku arengukava aastateks 2014–2020. Uue lõimumiskava loomise käigus algatati koostöö erinevate sidusrühmadega, töö käigus konsulteeritakse nii ekspertide kui ka avalikkusega. Kuigi ettevalmistused algasid eelmisel aastal, toimub suurem osa sisulisi tegevusi 2013. aastal. Lõimumiskava peaks esitatama valitsusele kinnitamiseks 2013. aasta detsembris. Laiemas plaanis võib aga öelda, et kuigi kardinaalseid muutusi või olemuslikult uusi tegevusi 2012. aastal lõimumisvaldkonnas ette ei võetud, on stabiilselt järgitud senist kurssi.

Lisaks uue lõimumiskava ettevalmistamisele jätkati Eestis riigi poolt varasematel aastatel läbiviidavaid programme ja tegevusi. Näiteks toetati suures mahus erinevatele sihtrühmadele suunatud eesti keele õpet ja karjääriõpet, viidi läbi erinevast rahvusest Eesti elanikele suunatud koostöötegevusi. Võrreldes varasemate aastatega keskenduti Eestis 2012. aastal rohkem sallimatuse vähendamisele ja võrdse kohtlemise edendamisele ettevõtetes. Ühe täiesti uue tegevusena tasub ära märkida tasuta kohanemiskursuste ja tugiisiku teenuste pakkumist viimase kolme aasta jooksul Eestisse elama asunud kolmandate riikide kodanikele, sihtrühmale, keda varasematel aastatel toetatud ei ole.[1]

Rahvusvähemuste teemat, eriti Eesti vene keelt emakeelena kõnelevat elanikkonda, puudutas ka Justiitsministeeriumi poolt väljendatud arusaam, et Eesti õigusaktide vene keelde tõlkimise järele puudub tulevikus praktiline vajadus.[2] Alates 2006. aastast vähenes oluliselt seaduste vene keelde tõlkimine ning viimane suurim tõlkimine teostati toonase Rahvastikuministri büroo poolt 2009. aastal. Samas on tänasel päeval suurt osa vene keelde tõlgitud seadusi võimalik lugeda vaid tasu eest. Justiitsministri sõnul ei ole aga riigil kavatsust tõlkida Eesti seadusi vene keelde põhjendusel, et Eesti riigi töökeel on eesti keel.[3] Kuigi suuremat avalikku arutelu antud teemal Eestis ei tekkinud, peeti mõnede osapoolte seas seadusaktide vene keelde tõlkimist siiski väga vajalikuks. Õigusinfobüroo ESTLEX-i hinnangul peaksid just keelt ja kodakondsust käsitlevad aktid olema kättesaadavad ka vene keeles. Seda põhjusel, et suurim osa kodakondsuse taotlejatest ja kodakondsuseta isikutest riigis räägivad vene keelt emakeelena ning see võimaldab omakorda ennetada väärinfo levimist antud elanikkonna hulgas.[4] Sama seisukoha on võtnud ka Eesti Advokatuur, kelle arvates tuleb venekeelsed seaduste tekstid kättesaadavaks teha just praktilisest vajadusest, mitte poliitikast lähtudes.[5] Advokatuuri hinnangul tooks tõlgete avaldamine vene keeles kaasa vene keelt emakeelena kõnelevate inimeste parema põhiõiguste ja vabaduste kaitse, kuivõrd vaid emakeeles seadusi lugedes on võimalik õiguskorras orienteeruda ning seadusi kõikide osapoolte vahel üheselt mõista.

Seadusandlik areng

Valitsuskoalitsiooni moodustanud erakondade – Reformierakonna ja IRLi – seisukoht kodakondsuspoliitika suhtes ei muutunud oluliselt ka 2012. aastal, kuna kokku oli lepitud, et kodakondsuspoliitika põhialuseid ei muudeta. Samas tõusis 2012. aastal üheks oluliseks teemaks ja aruteluks just topelt- või mitmikkodakondsuse teema.[6] Välisministeerium esitas sügisel algatuse, mis võimaldaks sünnijärgse kodakondsusega isikutele topeltkodakondsuse lubamist juhtudel, kui inimesel on sünnijärgselt näiteks Eesti ja veel mõne teise riigi kodakondsus.[7] Peamine probleem ning pakilisus antud teema puhul seisneb selles, et esimene põlvkond, keda see küsimus Eestis puudutab, saab 18-aastaseks juba 2013. aastal. Seetõttu ei ole otsuse vastu võtmiseks jäänud väga palju aega. Siseministeeriumi hinnangul on tegemist aga sedavõrd olulise teemaga, et otsust ei saa langetada kiirustades – sellele peavad eelnema ka põhjalikud analüüsid ning arutelud, sealhulgas poliitilisel tasandil.[8] 2012. aastal topeltkodakondsuse teemal ühisele seisukohale ei jõutud.

Eestil on Euroopa Liidu liikmena 2008. aasta  raamotsusest tulenevalt kohustus muuta vaenule kihutamine karistatavaks. Selleks on Justiitsministeeriumis koostamisel eelnõu, mille täpse sõnastuse üle toimus erinevate osapoolte vahel 2012. aastal kaks ja 2013. aasta alguses üks aruteluvoor. Eesmärgiks on viia Eesti karistusõigus vihakuritegude osas kooskõlla EL-i rassismi ja ksenofoobia raamotsuse nõuetega selles osas, mis puudutab vaenu õhutamist, vihamotiivi arvestamist raskendava asjaoluna iga süüteo korral ning vihamotiivil põhinevate organisatsioonide keelustamist. Rahvusvähemuste õigusi puudutab antud eelnõus säte, mille põhjal täiendatakse karistusseadustiku §-i 58, mille kohaselt süüteo toime panemine, lähtudes vaenulikkusest kannatanu vastu, näiteks tema kodakondsuse, rahvuse või rassi tõttu, loetakse karistust raskendavaks asjaoluks (vt lähemalt selle eelnõu kohta peatükist, mis käsitleb diskrimineerimise keeldu).

Statistika ja uuringud

2012. aasta märtsis avalikustati „Integratsiooni monitooring 2011“. (Varem ilmunud monitooringud olid aastate 2000, 2002, 2005, 2008 kohta.) Monitooring keskendub lõimumisvaldkonna olulisemate sihtrühmade (rahvusvähemuste) analüüsimisele sellistes valdkondades nagu keeleõpe, tööjõuturg, poliitiline osalus, kodakondsus, rahvuste vahelised suhted ja meediatarbimine.[9] Uuringu oluliseimaks tulemuseks on arusaam, et sisserännanuid ja nende järeltulijaid ei saa käsitleda homogeense lõimimise subjektina, vaid eristada tuleb kuut olulist lõimumispoliitika siht- ja sidusrühma, lähtuvalt nende praegusest seisundist.[10] Samuti toob uuring välja, et kui 61% mitte-eestlastest on oma sõnul mõõdukalt, tugevalt või täielikult lõimunud, siis täielikult lõimunute osa, võrreldes 2008. aasta integratsiooni monitooringu tulemustega, on kaks korda suurenenud. Lisaks tõdetakse, et ka eestlaste hoiakud venekeelse elanikkonna kaasamise suhtes on muutunud positiivsemaks.

2012. aasta sügisel koostas Rahvusvahelise Migratsiooni Organisatsiooni (IOM) Tallinna kontor ülevaate rahvusvahelise kaitse saajatele suunatud esmasest integratsioonisüsteemist Eestis.[11] Olukorra kaardistamise tulemusena valmis süstemaatiline pakett soovitusi Eestis rahvusvahelise kaitse saanud isikute lõimimiseks Eesti ühiskonda. Peamise murekohana on välja toodud asjaolu, et kuigi praegune seadusandlik baas on piisav tagamaks kaitse saajatele lõimumist soodustavaid meetmeid, jääb selle rakendamine praktikas ebapiisavaks. Peamised probleemid on piisava toe puudumine elamispinna ja töö leidmisel, kuid ka ebapiisavad võimalused keeleõppeks. Antud teema on muuhulgas oluline seetõttu, et viimastel aastatel on märgatavalt kasvanud rahvusvahelise kaitse saanud isikute ja varjupaigataotlejate arv, samal ajal kui süstemaatilised lõimumistegevused antud sihtrühmadele seni puuduvad või on äärmiselt tagasihoidlikud.

Euroopa Rassismivastane Võrgustik (The European Network against Racism, ENAR) avaldas märtsis 2012 oma iga-aastase raporti, milles Eesti osas rõhutatakse eraldi olukorda tööturul. Raportis tuuakse välja juhtumeid, kus rahvusvähemuste võrdne ligipääs tööturule on olnud piiratud keelenõuete tõttu: näiteks olukordades, kus eesti keele oskuse nõue on olnud kas ebaproportsionaalselt kõrge lähtudes pakutava töö spetsiifikast, või siis ebaproportsionaalselt kõrged nõuded keeleoskusele Ida-Virumaal, kus enamus elanikkonnast räägib vene keelt.[12]

Keeleoskuse temaatikat tõstatas ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, kes avaldas augustis 2012 arvamuse seoses kaebusega Välisministeeriumi vastu, mis puudutas tööle värbamisel inimese diskrimineerimist rahvuse tõttu. Volinikule esitatud kaebuse sisu seisnes asjaolus, et töötaja kandideeris Välisministeeriumi poolt korraldatud konkursil diplomaatiliste ametikohtade täitmiseks, kuid ei pääsenud taotluste esitamise voorust edasi, väidetavalt ebapiisava eesti keele oskustaseme tõttu.[13] Teine voliniku poolt avaldatud arvamus diskrimineerimisest rahvuse põhjal puudutas vene rahvusest töötaja kaebust ettevõtte vastu, kes uuele tootmisliinile töötajate värbamisel eelistas ainult eestlasi, ning värbamisel jäeti kõrvale vene rahvusest staažikas töötaja. Peale põhjalikku uurimist ja poolte ärakuulamist jäi voliniku seisukohaks, et töötaja jäeti 2010. ja 2011. aastal eriliinile tööle võtmata tema rahvuse tõttu.[14]

Olulisemad avalikud arutelud

Sarnaselt aastale 2011, jätkus ka aastal 2012 arutelu, peamiselt küll ajakirjanduse vahendusel, migratsioonipoliitika teemadel. Suurenenud vajadust välistööjõu järele Eesti arengu ja konkurentsivõime edendamiseks on välja toonud mitmed eksperdid ja tippspetsialistid.[15] Samal ajal tuuakse välja ka ohte, mis võivad läbi mõtlemata immigratsiooniga kaasneda: sisseränne toob kasu vaid lühiajaliselt, kultuuride kokkupõrge on vältimatu, rõhuasetus ainult sisserändele kui lahendusele kipub vähemal või suuremal määral olema kontekstist välja rebitud ning vajalik on vaadata probleemide-lahenduste komplekti tervikuna.[16] Samas on avalik arutelu migratsioonipoliitika üle toimunud Eestis ka 2012. aastal väga tagasihoidlikult, mistõttu on võimalikult ulatusliku konsensuse saavutamiseks ja erinevate osapoolte seisukohtade väljaselgitamiseks vaja algatada kõiki ühiskonnagruppe kaasav laiapõhjaline debatt.[17] Arvamust tuleks küsida nii poliitikutelt, ettevõtjatelt, tööandjatelt, ametiühingutelt kui tavakodanikelt. Oluline on siinkohal silmas pidada seda, et sisserände juhtimine on palju lihtsam olukorras, kus immigratsioon riiki on veel madal, selmet tegeleda antud küsimusega siis, kui sisseränne on saavutamas juba ulatuslikumat ning kontrollimatut taset.

Trendid aruande perioodil

Rahvusvähemuste ja lõimumisvaldkonna tegevused on üldjuhul pikaajalised ning nõuavad järjepidevust. Üks peamine läbiv trend ka 2012. aastal puudutas 2011. aasta septembris lõppenud üleminekut eestikeelsele õppele vene õppekeelega koolides. Kuigi üleminek ise on formaalselt lõppenud, saab ülemineku tõhusust ja tulemuslikkust hinnata alles kahe aasta pärast, mil esimene uue süsteemi põhiselt õppinud lend süsteemi lõpetab. Sellegipoolest toimusid ka 2012. aastal protestid koolireformi vastu. MTÜ Vene Kool Eestis organiseeris 2012. aasta mais meeleavalduse Toompeal, millega näidati toetust venekeelsete gümnaasiumide emakeelse õppe säilitamise kaitseks ja avaldati toetust osade venekeelsete gümnaasiumide soovile ise õppekeelt valida.[18]

Vene õppekeelega koolidega seostub ka viimase aasta uuringutest välja koorunud probleem, et vene noorte teadlikkus demokraatiast, põhiõigustest ja ühiskondlikust ning poliitilisest osalemisest on sageli üsna puudulik,[19] mistõttu suuremat tähelepanu lisaks keeleõppele tuleks pöörata ka üldisele õpetusele kodanikuks olemisest kui sellisest. Lisaks sellele juhtis Inimõiguste Instituut 2012. aasta  juulis tähelepanu võimalikule inimõiguste rikkumisele Eesti lõimumispoliitikas, mille tagajärjel on vene koolide lõpetajad ühiskonnas diskrimineeritud, kuna vene koolide õppekavad ei võimalda tagada lõpetajatele eesti koolide lõpetajatega võrdseid võimalusi. Instituudi hinnangul toimub õiguste rikkumine eelkõige seetõttu, et antav kooliharidus ei taga noortele sageli piisaval määral vajalikku eesti keele oskust.[20] Haridusministeerium inimõiguste rikkumisega vene õppekeelega koolides ei nõustunud ning avaldas arvamust, et uuringuid, mis vastupidist kinnitaksid, nende teada läbi viidud ei ole, ning on loomulik, et keeleõpe on kooliti erinev.[21]

Soovitused

• Suuremat tähelepanu lisaks keeleõppele tuleks pöörata ka vene noorte teadlikkuse tõstmisele demokraatiast, põhiõigustest ja ühiskondlikust ning poliitilisest osalemisest.
• Valitsus peaks uurima põhjuseid, miks vene koolides olev eestikeelne õpe ei võimalda kõikidele vene koolide lõpetajatele eesti koolide lõpetajatega võrdseid võimalusi ühiskondlikus elus, k.a. tööturul.
• Samuti on oluline tegeleda süvitsi venekeelset elanikkonda mõjutavate diskrimineerimisjuhtumitega ning elimineerida nende põhjused töösektorist.
• Justiitsministeeriumi peaks üle vaatama poliitika, mille kohaselt ei tõlgita Eesti seadusakte enam vene keelde ning võimaldama juba tõlgitud seadusaktidele tasuta juurdepääsu.
• Kiirendama peaks tööd eelnõuga, mis lubaks sünnijärgse kodakondsusega isikutele topeltkodakondsust juhtudel, kui inimesel on sünnijärgselt näiteks Eesti ja veel mõne teise riigi kodakondsus.
• Üle peaks vaatama rahvusvahelise kaitse saajate lõimumist soodustavad meetmed, sh meetmed elamispinna ja töö leidmisel abistamiseks, ning analüüsima põhjuseid, miks need praktikas ei toimi. Tegemist on kiireloomulise küsimusega kuna kaitse saanute ja varjupaigataotlejate arv on viimastel aastatel märgatavalt tõusnud.