Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele

Kohtusse pöördumise õigusega seotult on tähtis, et isikutel, kes seda teha soovivad, oleks ka loota advokaadi või juristi abile, kes seda teha aitab. Sel aastal käsitlemegi selle põhiõigusega seotult pisut suurema rõhuasetusega isiku õigust õigusabile riigi kulul. Lisaks riigi õigusabi temaatikale käsitleme ka muid selle põhiõigusega seonduvaid 2012. aastal toimunud muudatusi.

Poliitiline ja institutsionaalne areng

2011. aastal kasvas riigi õigusabi osutavate advokaatide arv 150-lt 178-ni. 2012. aastal oli see number juba ühe võrra langenud. Advokatuuri liikmete osakaalu protsent palju ei kasvanud, see pigem langes, kuna advokatuuri liikmeskond aina suureneb. Sel aastal kutsus uus justiitsminister Pevkur advokatuuri liikmeid üles „rohkem panustama riigi õigusabi andmisesse ning aitama kaasa sellele, et inimeste põhiõigused kohtumenetluses oleks tagatud“.

Nõudlus riigi õigusabi järele on aastate pikku aina suurenenud ning see on suurendanud ka riigipoolset eraldist, mis 2012. aastal kitsaste eelarvetingimuste kiuste oli üle 850 000 euro võrra suurem, kui 2011. aastal ja moodustas kokku ligi 3,8 miljonit eurot.

Advokatuuri üldkogu toimumise päeval 1. märtsil 2013 avas Advokatuur uue veebilehe www.riigioigusabi.ee, kus saab teada kes, mille jaoks ja kuidas saab taotleda riigi õigusabi.

Justiitsministeerium toetab lisaks advokatuurile ka tasuta esmast õigusnõustamist, mis on suunatud vähekindlustatud ning erivajadustega inimestele. Justiitsministeeriumi partneriks tasuta esmase õigusnõu andmisel on juba paar aastat olnud SA Õigusteenuste büroo ja Eesti Juristide Liit, kes annab õigusnõu Õigusapteekide kaudu, kus tegutsevad juuratudengid. Lisaks toetas Justiitsministeerium eelmisel aastal õigusnõu andmist www.perekool.ee foorumis, mida korraldab MTÜ Eesti Ämmaemandate Ühing, ning ka õigusnõu andmist MTÜ Eesti Kurtide Liidu ja MTÜ Eesti Kutsehaigete Liidu poolt.

Lisaks käivitus juba 2011. aastal Justiitsministeeriumi ja Eesti Juristide Liidu koostöös õigusabiportaal www.juristaitab.ee, mille kaudu annavad õiguseksperdid kiiresti ja tasuta nõu.

Seadusandlik areng

1. jaanuaril 2012. aastal jõustus uus halduskohtumenetluse seadustik, mille eesmärk oli muuta kohtupidamist kiiremaks, et ei peaks kümme aastat oma kaebuse lõpptulemust ootama. Uue seadustikuga lihtsustati mitmeid seni tarbetuid vormi- ja sisunõudeid kaebuste esitamisele ning lihtsustus kaebuste muutmise kord, eelkõige on vangidel nüüd hõlpsam oma kohtutoiminguid teha. Selliste kaebuste puhuks on uue menetlusliigina ette nähtud lihtmenetlus. Lihtmenetluses ei ole vajalik korraldada kohtuistungit ja see võimaldab poolte seisukohad ära kuulata ka elektrooniliselt või telefoni teel. Samuti tõid halduskohtumenetluse seadustiku muudatused sisse kiirmenetluse riigihangete vaidlustes. Lisaks soodustavad muudatused senisest enam asjade lepitusmenetluse alusel kokkuleppega lahendamist.

Tolleaegse justiitsministri Kristen Michali sõnul vaadati riigilõivude muutmise käigus üle kogu lõivustamise süsteem ning analüüsiti võimalusi kohtumenetluse veelgi kiiremaks muutmiseks. Eelnõu, mis analüüsi tulemusel valitsusse saadeti, puudutaski mõlemat õiglase kohtumenetluse aspekti. „Riigilõivude alandamise eesmärk on muuta õigusele juurdepääsu lihtsamaks, sellele lisaks suurendame sel aastal märgatavalt ka inimestele antavat õigusabi ning vähekindlustatud ja erivajadustega inimestele antava tasuta õigusnõu mahte,“ ütles Michal 2012. aasta jaanuaris.[1]

Samas, et eelnõud riigilõivude muutmiseks saaks kiiremini menetleda (eelnõu võeti vastu 2012. aasta 6. juunil ja jõustus juba 2012. aasta 1. juulil) jäeti mitmed kohtumenetlust kiirendavad muudatused siiski hiljem eelnõust välja. Sellegipoolest jäi sisse oluline hulk kättetoimetamisega seotud probleemide lahendusi (sh võimaldatakse elektroonilist kättetoimetamist) ning venitamise piiramist võimaldavaid volitusi. Uuenduslikum muudatus on kindlasti selle aasta algusest kehtiv võimalus saata isikule teavitus dokumendi kättesaadavaks tegemise kohta ka internetist leitud telefoninumbrile või elektronpostiaadressile või isegi sotsiaalvõrgustiku kasutajakonto lehele.

Suurem osa riigilõivuseaduse muudatustest (eelkõige madalamad riigilõivud) motiveerivad isikuid kasutama e-toimikut (riigilõiv on enamasti poole väiksem kui e-kirja teel esitamisel) ja esitama kaebusi/hagisid kohtule elektrooniliselt (paberkandjal on kaebuse/hagi riigilõiv jällegi kallim). Positiivne on ka riigilõivuseaduse paragrahvi 133 lõige 21: „kui riigilõivuseaduse kohaselt on avalduse või kaebuse esitamisel elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu e-toimiku menetlemise infosüsteemi (edaspidi veebilehe www.e-toimik.ee kaudu) sätestatud riigilõivu täismäärast madalam riigilõivumäär ning menetlusosalisel ei ole mõjuval põhjusel võimalik avaldust või kaebust elektrooniliselt nimetatud veebilehe kaudu esitada, võimaldab kohus põhistatud taotluse alusel menetlustoimingu tegemist madalama riigilõivumääraga.” See säte võimaldab ka seenioritel või puudega inimestel, kellel e-toimiku kasutamine on välistatud või liigselt keeruline, soodsamat riigilõivumäära saada.

Eesti Inimõiguste Keskus peab kasulikuks ka Keskerakonna fraktsiooni esitatud ja Yana Toomi poolt koostatud 2012. aasta septembris tehtud ettepanekuid muuta riigi õigusabi seadust selliselt, et võimaldada taotlust esitada ka inglise ja vene keeles. Olukord, kus riigi õigusabi saamise taotluse peab esitama eesti keeles või riigiõigusabiseaduse § 12 lg-s 5 sätestatult üksnes üksikutel juhtudel inglise keeles, võib põhjustada põhiseaduse §-s 12 sätestatud üldise võrdsuspõhiõiguse riivet.[2]

Hetkel on sellele eelnõule küll tugev vastuseis ka valitsuse tasemel. Viidatakse põhiseaduse  §-le 6, mis sätestab, et Eesti riigikeel on eesti keel. Ka Riigikohus on sedastanud, et RÕS-i § 12 lg 5 kohaselt tuleb riigi õigusabi taotlus esitada eesti või inglise keeles: „[m]uus keeles esitatud taotlus tagastatakse.“[3]

Eesti Inimõiguste Keskus peab viidatud eelnõuga algatatud muudatusi positiivseteks just eelkõige kogemuse pinnal varjupaigataotlejatega. Neil, nagu ka vene keelt kõnelevatel elanikel, on riigi õigusabi taotlust eesti keeles ilma abita ilmselgelt võimatu täita. Juba mõnda aega on ka Eesti Inimõiguste Keskus Justiitsministeeriumi tähelepanu sellele puudujäägile juhtinud.

Kohtupraktika

2012. aastal tunnistas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium üheksal korral oma otsusega, et riigilõivuseaduse sätted, millele õigusvaidluses tugineti, olid põhiseadusega vastuolus. Käesoleval aastal on selline kohtupraktika kordunud veel kolmel korral.

Juba 2010. aastast alates on Eesti Inimõiguste Keskuse varjupaigataotlejate õigusabi kliiniku tudengid näinud kurvastavat praktikat riigi õigusabi seaduse vääriti kohaldamisel. Varjupaigataotlejate õigusabi kliinik, mille tegevust rahastatakse Euroopa Pagulasfondi ja Siseministeeriumi poolt, on oma tegutsemisaja jooksul aidanud varjupaigataotlejatel teha mõnda tosinat taotlust riigi õigusabi saamiseks koos selle juurde kuuluva majandusliku teatise ja menetlusabi taotlusega. Isegi kliinikus praktiseerivatele juuratudengitele oli seitsmeleheküljeliste eestikeelsete taotluste täitmine väljakutseks. Kuid sellest suuremaks üllatuseks oli saada kohtunikelt taotluste vastusena määrusi, mis jätsid need rahuldamata. Vähemalt kahel korral oli riigi õigusabi taotlejaks väljasaatmiskeskusesse paigutatud ehk kinni peetud saatjata alaealine. Taotluse rahuldamata jätmise põhjustena oli mitmel korral esitatud ka seadusega reguleerimata keeldumisaluseid, nagu näiteks, et advokatuuri liikmed ei valda dari keelt (taotleja lisas taotlusesse, et soovib advokaadiga rääkida dari keeles), seda, et halduskohtul on uurimisprintsiip ja et taotleja seetõttu õigusabi ei vaja ning ka seda, et taotleja (sel puhul 17-aastane afgaani poiss, kes ei vallanud eesti keelt ega mõistnud õigussüsteemi) saab ise hakkama. Märkimisväärne on, et pahatihti puudub sellistel taotlejatel võimalus puuduste kõrvaldamiseks kohustavatele kohtumäärustele vastamiseks või nende sisu endale tõlkimiseks.

2012. aasta 6. märtsil tegi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsuse kohtuasjas Leas vs. Eesti,[4] mille kohaselt Eesti rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6 (õigust õiglasele kohtumenetlusele) sellega, et ei võimaldanud kaebajale juurdepääsu oma kriminaalasja jälitustoimikus olevatele tõenditele ning ka muude meetmetega ei olnud kaitse õiguste tasakaal tagatud. Konkreetne kaebus puudutas õigust tutvuda kriminaalmenetluses jälitustegevuseks antavate lubade ja jälitustoimikuga. Kaebaja sai tutvuda vaid nende valikuliste jälitustegevuse materjalidega, mida esitas kohtule prokuratuur.

Peamiseks põhjenduseks EIK rikkumist tuvastava otsuse kohaselt oli see, et kohus ei suutnud tagada oma määruse täitmist uurimisasutuste poolt. Nimelt oli maakohus algselt andnud kaebajale ja tema kaitsjale loa jälitustoimikuga tutvumiseks, kuid uurimisasutused seda luba ei austanud. EIK arvates ei olnud „jälitustegevusega saadud tõendite salastamise/avalikustamise otsustamise protseduur vastavuses võrdse kohtumenetluse põhimõttega ega taganud menetlusosalistele võrdseid võimalusi“.

Ikka ja jälle pöördutakse Euroopa Inimõiguste Kohtu poole seoses kohtumenetluse pikkuse teemaga. Kohus tegi 2012. aasta 4. jaanuaril Eesti Vabariigi suhtes kaks vastuvõetamatuse otsust. Nii Urmas Velleste kaebuses Eesti Vabariigi vastu (kaebus nr 67623/10) kui Juri Andrejevi kaebuses Eesti Vabariigi vastu (kaebus nr 64016/10) asus kohus seisukohale, et kaebajad olid riigisiseselt jätnud tõhusad õiguskaitsevahendid kasutamata. Kohus usub, et nende õiguskaitsevahendite kaudu oleks saanud heastada kriminaalmenetluse ebamõistliku kestuse rikkumist. Kohus rõhutas, et Euroopa Inimõiguste Kohtule saab kaebuse esitada alles siis, kui vähemalt põhimõtteliselt on samasugune kaebus (Velleste leidis, et menetlus oli liiga pikk, rikuti süütuse presumptsiooni, rikuti võlavangistuse keeldu, jms) tõstatatud riigisiseses kohtus vastavalt riigisiseses seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele ja tähtaegadele. Velleste kohtuasjaga seoses tõi kohus välja, et nii maakohtus kui ringkonnakohtus esitas kaebaja menetluse pikkuse kohta kaebuse, kuid ei vaidlustanud nende kohtute seisukohti Riigikohtus.

Konkreetsemalt viitas Euroopa Inimõiguste Kohus kahele olulisele lahendile. Esiteks Riigikohtu 30. detsembri 2008. aasta põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele nr 3-4-1-12-08, milles on väljendatud, et kriminaalasjas tuleb menetluse pikkust puudutav kaebus esitada asja arutavale kohtule. Kaebaja õiguste rikkumise korral (kui tuvastatakse menetluse ebamõistlik pikkus) on Riigikohtul õigus:

a)     menetlus lõpetada,

b)    mõista kaebaja õigeks või

c)     võtta menetluse pikkust arvesse kaebajale karistuse mõistmisel.

Teiseks viitab Euroopa Inimõiguste Kohus valitsuse kohtupraktikale kohtuasjas Malkov vs. Eesti. Juba Malkovi 2010. aasta 4. veebruari kohtuasjas (kaebus nr 31407/07) tehtud otsuses nõustus Euroopa Inimõiguste Kohus valitsusega, et karistuse vähendamise praktika toob kaebajale kaasa ohvri staatuse kaotuse Euroopa Inimõiguste Kohtus.

Velleste, ja analoogne Andrejevi otsus, on selgeks juhiseks tulevastele Eesti vastu kaebuse esitajatele, kuna isik, kes pöördub Euroopa Inimõiguste Kohtusse, peab olema tõstatanud need kaebused riigisiseses menetluses kohasel viisil ja vaielnud sel teemal kuni Riigikohtuni.

Statistika ja uuringud

Riigi õigusabi seaduse alusel tegeleb riigi õigusabi korraldamisega advokatuur, kuid seda rahastatakse riigi eelarvest. 2010. aasta algusest edastatakse õigusabiga seotud kaitse- ja esindusülesandeid advokaatidele läbi advokatuuri juures toimiva infosüsteemi RIS-i, mis on saanud kiidusõnu ka prokuröridelt.

Advokatuuri andmetel sisestas RIS-i kõige rohkem taotlusi riigi õigusabi saamiseks prokuratuur (6163), järgmisena uurimisasutused (5749) ning seejärel kohtud (5119). Huvitaval kombel on taotluste esitamise kõrghetk juba teist aastat maikuus (1623) ning madalseis detsembris (1119).[5]

Advokatuuri teatel sai 2012. aastal riigilt niinimetatud tasuta õigusabi 17 031 inimest.[6] Sellest moodustas kriminaalmenetluste osakaal 77%, tsiviilasjade osakaal 21% ning kõiki muude menetluste osakaal kokku (sh halduskohtumenetluste) vaid 3%. Advokatuuri endine esimees Toomas Vaher sõnas: „Nõudlus riigi õigusabi järele püsib endiselt kõrge, kuigi läinud aasta tõi kaasa eelkõige taotluste vähenemise tsiviilasjades. Selle põhjuseks oli majanduskriisi mõjude vähenemine, kuid edasises perspektiivis näeme tsiviilasjade rolli suurenemist“.[7] Võrreldes 2011. aastaga esitati möödunud aastal taotlusi riigilt tasuta õigusabi saamiseks ligikaudu kümnendiku võrra vähem, kusjuures kriminaalasjades oli langus ligi 7% ning tsiviilasjades ligi 17%, samal ajal kui tellimuste esitamine isiku esindamiseks halduskohtumenetluses on tõusnud 15%-i ulatuses.

Advokatuuri endise esimehe Toomas Vaheri sõnade kohaselt on advokatuuri eesmärk muuta riigi õigusabi osutamine rohkem sisulisemaks ja seega tõsta selle kvaliteeti.[8] Ta kinnitas ka soovi laiendada riigi õigusabi osutajate hulka. Kahjuks leidis ta, et advokatuuri liikmetelt saadud tagaside kohaselt ei motiveeri praegune riigi õigusabisüsteem, eriti selle osutamise eest ette nähtud tasu, uusi advokaate riigi õigusabi osutama.Tabel 1. Riigi õigusabi tellimused õigusabi liigiti ja nende protsentuaalsed muutused 2010., 2011. ja 2012. aastal. Allikas: Eesti Advokatuur, Riigi õigusabi osutamiseks eraldatud vahendite kasutamise aastaaruanne 28.03.2013.

Olulisemad avalikud arutelud

Advokatuur tegi 2012. aastal ühtlasi ettepaneku riigi õigusabi andmise korra muudatuseks,  nimelt et tsiviil- ja haldusasjades määraks kohus riigi õigusabi algul ainult selleks, et advokaat saaks analüüsida asja perspektiivikust. Loodetakse, et selline muudatus aitab maksumaksja raha kasutada võimalikult otstarbekalt. Avalike andmete kohaselt seda ettepanekut veel eelnõuks vormistatud ei ole.

Soovitused

• Soovitame kindlasti riigi õigusabi seaduse osas vaadata pilti laiemalt, mitte vaid vene keelt kõnelevaid elanikke Eestis, vaid tunnistada, et väljasaatmiskeskuses viibivatel väga erinevate keelte kasutajatel on ligipääs riigi poolt pakutavale õigusabile hetkel pea võimatu just keele barjääri tõttu õigusabi taotlemise menetluses. Ka vene ja inglise keelsete taotluste esitamise võimaldamine ei lahenda probleemi, kuid kindlasti võimaldab see suurendada abistavate isikute ringi, kellega väljasaadetavad ja varjupaigataotlejad kokku puutuvad.
• Samuti soovitame koolitada kohtunikke riigi õigusabi taotluste menetlemisel arvestama varjupaigataotlejate ja väljasaadetavate probleemidega (eriti keele probleemiga) ning ka sellega, et neil puudub võimalus kohtumäärustele vastamiseks või nende sisu endale tõlkimiseks, sealhulgas muidugi ka riigi õigusabi seaduse mõistmiseks.
• Soovitame ka kindlasti advokatuuril motiveerida advokaate riigi õigusabi pakkuma advokaadi kutse-eetika ja professionaalse vastutuse koolituste korraldamise kaudu.