Õigus austusele perekonna- ja eraelu vastu

Andmekaitse vallas võib positiivse näitena tuua Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) jätkuvat tegevust andmekaitse põhimõtete selgitamisel, eriti läbi soovituslike juhendite avaldamise.[i] 2010. aastal olulisi muudatusi isikuandmete kaitsega seonduvatesse seadustesse ei tehtud.

Märkimisväärse kaasusena seoses isikuandmete kaitsega võiks välja tuua erakonna Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) valimiskampaania raames läbi viidud elektroonilise küsitluse „IRL kuulab Sinu häält!“, mille käigus koguti ja töödeldi isikuandmeid. AKI leidis oma järelevalvemenetluse tulemusena, et otseturustuse eesmärgil (tulevikus poliitilise sisuga seotud sõnumite edastamiseks) kogutud andmeid ei tohiks sellel eesmärgil kasutada, sest küsitlusankeedil ei olnud vastajatele jäetud selget võimalust andmete töötlemisest loobuda, mistõttu on andmesubjektilt saadud nõusolek kehtetu.[ii] Täiendavalt avaldas AKI 2010. aasta oktoobris ka soovitusliku juhise isikuandmete kasutamise kohta valimiskampaanias.[iii]

Puuetega inimeste õigusest eraelule puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise vaatenurgast

Eesti President allkirjastas Puuetega inimeste õiguste konventsiooni (PÕIK) 2007. aasta 25. septembril. Sotsiaalministeeriumis valmis 2010. aasta oktoobris PIÕK ja selle lisaprotokolli ratifitseerimise eelnõu, milles muuhulgas tuuakse  välja Eesti kavatsus

„[teha] artiklile 12 deklaratsiooni, mille kohaselt [Eesti] selgitab, et meie arusaamist mööda ei saa artiklit 12 tõlgendada kohustusena kõrvaldada kõik teovõime piiramise võimalused. Eesti jätab endale õiguse jätkata senist riiklikku praktikat, mille kohaselt võib kohus määrata piiratud teovõimega isikule eestkostja.“[iv]

PIÕK artikkel 12 lg 2 sätestab nimelt, et puuetega inimestel on õigus- ja teovõime kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel.[v]

Selle sättega ilmses vastuolus on tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 204 lg 2, mille alusel võib kohus alustada eestkostja määramise menetlust, kui tal on kahtlus menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõimes.[vi]

Eesti Patsientide Esindusühing (EPE) on tõstatanud küsimuse, kas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja ka Puuetega inimeste õiguste konventsiooniga on kooskõlas asjaolu, et isiku tsiviilkohtumenetluse teovõime kontrollimiseks määrab kohus kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. Kusjuures, on üldiselt teada, et kohtupsühhiaatril puuduvad õigusalased teadmised ja ta ei saa seetõttu olla eksperdiks TsMs § 293 lg 1 mõttes. EPE on küsimust tõstatanud nii Justiitsministeeriumis kui ka õiguskantsleri kantseleis, kuid saanud siiani vastuseid, mille kohaselt TsMS §-s 204 lg 2 sisalduv regulatsioon on vajalik ja aitab väidetavalt kaitsta piiratud teovõimega isiku õigusi tsiviilkohtumenetluses.

Nii näiteks leidis õiguskantsler oma vastuses EPE selgitustaotlusele järgmist:

„[T]eovõime ning tsiviilkohtumenetlusteovõime ei ole otseselt seotud. Isik, kelle tsiviilkohtumenetlus-teovõimet piiratakse, ei pruugi ilmtingimata olla võimetu iseseisvalt tegema kehtivaid tehinguid mistahes teistes eluvaldkondades. Siiski saab ka tsiviilkohtumenetlusteovõime piiramise aluseks olla vaid isikul esinev vaimse tervise häire. Tsiviilkohtumenetlusteovõime piiramise aluseks olla võiva häire tunnuseks saaks põhiliselt olla see, et isik hindab oma faktilist ja õiguslikku olukorda vääralt ning seda mitte oma puudulike õiguslike teadmiste tõttu, vaid võrreldes õigusteadmisteta vaimselt terve inimesega. Selliste kahtluste tekkimisel peabki kohus TsMS § 204 lõikes 1 toodud viisil kontrollima menetlusosaliste tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu. Tsiviilkohtumenetlusteovõime kontrollimiseks võib kohus kaasata ka vastava erialaeksperdi. Vaimse tervise häire olemasolu hindamiseks pädevaks isikuks on kahtlemata psühhiaater. Siiski tuleb rõhutada, et kindlasti ei saa tsiviilkohtumenetlusteovõime piiramise aluseks olla vaid asjaolu, et isik soovib oma erinevaid õigusi ja vabadusi kaitsta kohtusse pöördumise teel“.[vii]

Vastupidiselt õiguskantsleri kinnitusele kontrollivad kohtud TsMS § 204 lg 2 alusel alustatud menetluses mitte ainult inimese tsiviilkohtumenetluse teovõimet vaid allutavad ekspertiisile kõik inimese elu valdkonnad, k.a näiteks võime teostada valimisõigust, teha isesesvalt tehinguid, õigus otsustada oma ravi ja igapäevaelu korraldamise üle, õigus teha testamenti, õigus abielluda jne.[viii] Seega  sekkub kohus tarbetult inimese eraellu ka nendes küsimustes, milles keegi ei ole taotlenud kohtult isiku teovõime piiramist.

Eestkostja määramisest võiks tsiviilkohtumenetlusteovõime teostamise eesmärgil abi olla siis, kui eestkostjaks määratakse õigusteadmistega isik, kes tõepoolest on võimeline hindama seda, kas väidetavalt piiratud teovõimega isiku poolt kohtule esitatud avaldus on põhjendatud ja tõendatud. Tavapäraselt määratakse isikule eestkostjaks mõni õigusteadmisteta lähedane või kohalik omavalitsus, kellel samuti puudub kompetents isiku esindamiseks tsiviilkohtumenetluses.

Euroopa Liit ratifitseeris PIÕK 2010. aasta 23. detsembril,  mis tähendab, et Euroopa Komisjon, Parlament, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Kohus võtavad endale kohustuse järgida PIÕK-s sätestatud puuetega inimeste õigusi.[ix]  Eestis on hetkel PIÕK ratifitseerimine veel menetlemisel. Vastav eelnõu on siiski juba välja töötatud ja koos seletuskirjaga vastavatele organisatsioonidele saadetud.[x] Seletuskirjast selgub sotsiaalministeeriumi soov teha konventsioonile deklaratsioon seoses eestkostja määramise regulatsiooniga Eestis. Sotsiaalministeeriumi ettepanek on järgmine: „Eesti jätab endale õiguse jätkata senist riiklikku praktikat, mille kohaselt võib kohus määrata piiratud teovõimega isikule eestkostja.“ Raske on hetkel hinnata sellise deklaratsiooni ja kavatsuse mõju. On võimalik, et Eestil võib tekkida vajadus selgitada sellist praktikat Euroopa Liidu Kohtu ees, kuid võttes arvesse, et vastavalt Euroopa Liidu tehtud reservatsioonile on igal EL liikmesriigil õigus teha iseseisvaid reservatsioone, on tegemist siiski piiratud võimalusega.[xi]

Soovitused

–       Ratifitseerida ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon reservatsioone tegemata ning muuta senine teovõime piiramise ja eestkostja määramise regulatsioon konventsioonile vastavaks.

–       Suurendada oluliselt eestkostjaks määratud inimeste kompetentsi, et tagada piiratud teovõimega isikute õiguste tõhus kaitse.