Diskrimineerimise keeld

Eestis on diskrimineerimise keeld sätestatud põhiseaduses. Lisaks on see konkreetsemal kujul reguleeritud soolise võrdõiguslikkuse seaduses (edaspidi SVS)[i] ja võrdse kohtlemise seaduses (edaspidi VõrdKS).[ii] Samuti on diskrimineerimise keeld sätestatud veel mitmes teises seaduses, nt töölepinguseadus, avaliku teenistuse seadus, karistusseadustikus.

Praktika puudumine on senini iseloomustanud  SVS-i ja VõrdKS-i. Praktika puudumist 2010. aastal kinnitab see, et kohtustatistika andmebaasis ei leidu ühtegi lahendit SVS-i ja VõrdKS-i alusel. Ka Justiitsministeeriumi poolt 2010. aastal avaldatud kriminaalpoliitika uuring „Kuritegevus Eestis 2009“ ja „Kuriteoohvrite uuring 2009“ näitab, et ei ole algatatud menetlusi SVS-i ja VõrdKS-i alusel.

2010. aastal siiski tegi Riigikohtu halduskolleegium otsuse, milles VõrdKS-i kohaldamist käsitleti (2010. aasta 17. mai lahendis nr. 3-3-1-13-10).[iii] Nimetatud asjas analüüsiti, kas teenistussuhtes väidetava diskrimineerimisjuhtumi lahendamisel, mille alused on sätestatud ATS § 36¹ lg-s 2, tuleb halduskohtul  teiste seaduste kõrval kohaldada ka VõrdKS-i. Riigikohtu  halduskolleegium leidis, et ametiühingute seadus käsitleb teenistuja ebavõrdset kohtlemist ja toob välja asjaolud, mida ei käsitata ebavõrdse kohtlemisena. Samas ei käsitle ametühingute seadus ebavõrdse kohtlemise tunnuseid, aluseid, võrdse kohtlemise põhimõtteid ega loo diskrimineerimisvaidluste lahendamiseks terviklikku regulatsiooni; seda sisaldab aga just VõrdKS. Sellest lähtuvalt asus kolleegim seisukohale, et vastavalt VõrdKS § 2 lg-le 3 koostoimes ATS § 36¹ lg-ga 2 on teenistujat keelatud diskrimineerida kutseõppes, karjäärinõustamisel, ümber- või täiendusõppe võimaldamisel, praktiliste töökogemuste omandamisel seetõttu, et teenistuja esindab töötajate huve või kuulub töötajate ühingusse. See Riigikohtu lahend on positiivne samm kohtupraktika tekkimise suunas VõrdKS alusel. See otsus kinnitab, et muude seaduste kõrval on oluline vaadelda ka VõrdKS-i ning selles sisalduvaid võrdse kohtlemise põhimõtteid, ebavõrdse kohtlemise tunnuseid ja aluseid.

Ka õiguskantsleri praktikas on tuvastatud ebavõrdset kohtlemist. 2010. aastal andis õiguskantsler ülevaate oma tegevusest, tuues välja ebavõrdse kohtlemise esinemise eluasemeteenuse osutamisel.

„Üldise probleemina on praeguseks välja koorunud eluasemeteenuse osutamiseks vajalike regulatsioonide osaline puudumine mitmetes omavalitsustes. Samuti võib põhiseaduslikke probleeme olla isikute erinevas kohtlemises teenuse saamisel, millel on sageli raske näha mõistlikku ja asjakohast põhjust.“[iv]

VõrdKS sätestab § 2 lg 1 p-s 7, et avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste, sealhulgas eluaseme kättesaadavuses on keelatud isikute diskrimineerimine nende rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi või nahavärvuse tõttu.  Kahjuks ei ilmne õiguskantsleri tegevuse ülevaatest, millistel alustel esines isikute erinev kohtlemine teenuste saamisel.

Vanus

2010. aastal ilmus Statistikaameti järjekordne väljaanne Sotsiaaltrendid.[v] Järjekorras viies taoline väljaanne keskendus vanemate inimeste olukorrale tööturul. Uuring arvestas  vanemate töötajate puhul nende tõenäolise tööturult taandumisega (retirement), millel võib olla mitu väljundit: pensioniikka jõudmine, vabatahtlik töölt lahkumine enne pensioniea saabumist (sh ennetähtaegsele pensionile minek) ja eakate sunnitud töölt lahkumine (sh diskrimineerimise tõttu).

Statistikaameti uuring jõuab järgmisele  seiskohale:

„Vanemate inimeste olukorda tööturul saab hinnata kaheti. Esiletõstmist väärivad kõrged hõivenäitajad, mis enne pensioniea (55–64-aastased) kättejõudmist on võrreldavad parimas tööeas inimeste hõivenäitajatega ja ületavad oluliselt ka näiteks EL-i Lissaboni strateegias seatud 50%-lise hõivemäära (Eestis 60%). Teisalt hindavad tööandjad 50–64-aastaseid töötajaid madalamalt. Eesti majanduse ja ühiskonnaelu ümberstruktureerumise üks tagajärg oli ka see, et küllaltki  hea positsiooni tööturul saavutasid nooremad inimesed, keda eelistati vanemaealistele. Mindi üle turumajandusele, kus tähtsustusid inimkapital ja haridus, kuid selle mööndusega, et näiteks 1980. aastate lõpul ja 1990. aastatel omandatud hariduse kvaliteeti peeti paremaks ja positsiooni tööturul saavutasid nooremad inimesed, keda eelistati vanemaealistele.  Vanemaealiste madalamate tööturupositsioonide põhjus võib sel juhul olla ka arenenud riikidele omane statistiline diskrimineerimine ning eelarvamused vanemate inimeste töömotivatsiooni ja töö produktiivsuse suhtes. Tulemused näitavad, et vanus on oluline palga mõjutaja, seda olenemata  ametialast, soost, haridusest või rahvusest. Samuti olid eestlastel paremad palgavõimalused kui mitte-eestlastel ja meestel paremad kui naistel.“

Analüüsi tulemused demonstreerivad varasematel aastatel vanemate töötajate kohta tekkinud stereotüüpide püsimist, mis võivad põhjustada vanemate inimeste diskrimineerimise tööturul.

Võrdsus ligipääsus haridusele[vi]

2010. aastal ilmus Praxise uuring „Õiglane ligipääs kõrgharidusele Eestis”.[vii] Läbi viidud intervjuudes nentisid eksperdid, et Eestis puudub täiskasvanutel võimalus tuua oma teadmised vajalikule tasemele ainetes, mis on eelduseks mõnele tehnilisele erialale õppima asumiseks, kui need ained eeldavad gümnaasiumi teadmiste meeldetuletamist. See aga annab eelise gümnaasiumilõpetajale. Seega ei saa teatud grupp inimesi omandada teatud haridust, sest riigi poolt ei ole loodud seda toetavat meedet välja töötatud. Välja toodi valdkonnad, kus täiskasvanud on selgelt enamuses (humanitaar- ja sotsiaalõppe ainekavad). Ligipääs täiskasvanud õppijale näib olevat keerulisem riigi prioriteetsetele valdkondadele nagu loodus- ja täppisteaduste ning samuti tehnika, tootmise ja ehituse valdkonnale. See paistab olevat just gümnaasiumis omandatud teadmiste meeldetuletamise vajaduse tõttu.

Uuringus tuli välja ka asjaolu, et võrdväärset ligipääsu kõrgharidusele mõjutab sageli noore kuuluvus mõnda vähemusgruppi (nt kultuuriline, etniline, keeleline vms) või sisserändaja staatus. Vaid veerand vene vähemusest inimestest peab oma ligipääsuvõimalusi kõrgharidusele võrdväärseks eestlastega, seda eelkõige keelebarjääri tõttu. Tehtud analüüsist nähtub, et vene noored õpivad võrreldes eestlastega väiksema tõenäosusega avalik-õiguslike ülikoolide riigieelarvevälistel kohtadel. Samuti hindavad vene rahvusest üliõpilased oma vanemate majanduslikku olukorda eestlastega võrreldes mõnevõrra madalamaks, mis võib osaliselt mõjutada madala sotsiaalmajandusliku staatusega peredest pärit venelaste haridusvalikuid, eelkõige riigieelarvevälistele õppekohtadele õppima asumisel.

Puuetega Inimeste Koja ajakirja Sinuga 2010. aasta septembri numbris rõhutati, et kõigile sh puuetega inimestele peab haridus olema kättesaadav. Kõrghariduse omandamine ei saa ega tohi jääda ligipääsetavuse taha. Sageli ei ole kõrgkoolid läbi mõelnud terviklikku süsteemi kuidas iga tudeng ja ka töötaja saaks olla täisväärtuslik kõrgkooli liige ja osa võtta kõikidest pakutavatest teenustest — osaleda auditoorses töös, külastada raamatukogu ning liikuda kõrgkooli hoonetes vabalt ringi, sooritada eksameid ning omada kättesaadavaid õppematerjale.[viii]

Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees Monika Haukanõmm rõhutas ka 2010. aasta 3. detsembris antud intervjuus „Aktuaalsele kaamerale“, et majandussurutuse üheks negatiivseks tagajärjeks on toetavate teenuste üha raskem kättesaadavus puuetega inimestele.[ix] Rahvusvahelisele puuetega inimeste päevale pühendatud konverentsil „Puudega inimene täna ja tulevikus“ räägiti puuetega inimeste probleemidest ning sellest, et puudega inimesed ootavad, millal riik ratifitseeriks konventsiooni, mis kohustaks ühiskonda täitma puudega inimeste vajalikke nõudeid ja aitaks neil probleeme lahendada.[x]

Volinik ja VõrdKS täitmine

2010. aastat vahetus soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik. Aastatel 2005–2010 töötas volinikuna Margit Sarv. Uue Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikuna nimetas sotsiaalminister ametisse Mari-Liis Sepperi, kes eelnevalt töötas voliniku nõunikuna.[xi]

Volinik jälgib VõrdKS-i täitmist ja nõustab isikuid, kes kahtlustavad, et neid on diskrimineeritud. Arvamuse andmiseks on volinikul õigus saada asjaomastelt isikutelt igakülgset teavet (sh andmeid töötasu kohta), mida on vaja diskrimineerimisjuhtumi asjaolude selgitamiseks. Samas tööinspektsioonil, kellel teatud valdkondades (reguleeritud töölepingu seaduses § 115) on riikliku järelevalve õigus, puudub õigus teostada järelevalvet võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise osas. Sellises olukoras on väidetav diskrimineerimise ohver see, kes peab aru saama ja mõistma, kas teda on diskrimineeritud ning ise otsima oma õiguste kaitseks abi. See aga eeldab isikute kõrget teadlikkust oma õigusest. Põhimõtet, et eraisik peab ise järgima, et teda töösuhtes ei diskrimineerita, kinnitas ka justiitsminister Rein Lang (2011. aasta 7. veebruari arupärimine töötingimuste kohta),  öeldes järgnevat:

„Ma ei näe kehtiva õiguskorra raames vajadust ega juriidilist võimalust anda riigile suurem õigus kontrollida eraisikutevahelisi õigussuhteid – osapoolte õiguste kaitse on juba piisavalt tagatud. Senikaua, kui Reformierakond on valitsuses, mingit riiklikku bürokraatiat, mis hakkab näpuga järge vedades kontrollima, et kuskil ei ilmuks järsku diskrimineeriv töösuhe, ei tule. On eraõiguslike subjektide eraasi järgida, et sõlmitud lepingutest kinni peetakse. Kui on alust arvata, et tegemist on diskrimineerimisega, siis selleks on õiguskaitse saamise võimalused Eestis täiesti piisavad.“[xii]

Justiitsministri sõnavõtust saab seega järeldada, et tema seisukohast on diskrimineerimise ohvrite õiguskaitse võimalused Eestis täiesti piisavad. Justiitsministri seisukohale ei saa kahjuks vastandada diskrimineerimise ohvrite seisukohti,  kuna diskrimineerimise ohvritest keegi veel vastavate instanside, sh ka õiguskaitseorganite poole oma õiguste kaitseks pöördunud ei ole. Seega kohtupraktikale, mis käsitleks VõrdKS alusel diskrimineerimise juhtumeid, veel tugineda ei saa.

Info ja teadlikkus

2010. aasta 22. mail sai teoks Euroopa Komisjoni partnerlusprojekt üritusega „Party on Wheels“ (POW). Tallinna Lauluväljakul toimunud kogupereüritusel oli komisjon esindatud teabekampaaniaga „Erinevuste poolt. Diskrimineerimise vastu“. Eesmärgiks oli toonitada kõigi kodanike võrdsust ning suurendada elanike teadlikkust võimalike diskrimineerimisjuhtumite märkamiseks. Samuti kandis muusikat, sporti ning kunsti ühendanud ettevõtmine sõnumit mitmekesise ühiskonna eelistest.[xiii]

2010. aastal andis oma panuse inimestele nende põhiõigustest ning inimõigustest teavitamiseks Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut, mis viis läbi projekti eesmärgiga suurendada Eesti ühiskonna teadlikkust võrdsest kohtlemisest ning võidelda sallimatuse vastu. 2010. aastal oli fookuses võitlus rassismi ja homofoobiaga ning selle raames toimusid mitmed sündmused, sh rahvusvaheline konverents „Erinevus rikastab.“ Konverentsil arutleti selle üle, milline on võrdse kohtlemise põhimõtte roll Eesti õigusruumis ning kas VõrdKS on toonud kaasa muutusi igapäevaelus või on jäänud vaid Euroopa Liidu survel vastu võetud, kuid reaalses elus olulise mõjuta reegliteks.[xiv]

Rahvusvaheliste organisatsioonide aruanded Eesti kohta

Diskrimineerimise keelu temaatika jaoks on asjakohased kolm aruannet-soovitust, mis erinevad rahvusvahelised organisatsioonid Eestile edastas. 2010. aasta 2. märtsil avaldas Euroopa rassismi- ja sallimatuse vastu võitlemise komisjon (ECRI) aruande Eesti kohta (neljas seiretsükkel), mis hõlmas olukorda kuni 2009. aasta 3. juulini.[xv] 12-13 juulil, 2010. aastal tutvustas Eesti delegatsioon Genfis ÜRO Inimõiguste Komitees Eesti kolmandat perioodilist aruannet kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti täitmise kohta.[xvi] 2010. aasta 4. augustil avaldas ÜRO Inimõiguste Komitee (CCPR) Eestile nimetatud aruande täitmise kohta soovitused.[xvii] Lisaks avaldas 23. septembril ÜRO Rassilise Diskrimineerimise Vastane Komitee (CERD) kokkuvõtte Eesti kohta vastavalt Eesti üheksandale ja kümnendale perioodilisele aruandele.[xviii] Need organisatsioonid tegid Eestile mitmeid soovitusi.

• ECRI soovitas täiendada võrdse kohtlemise seadust sellisel kujul, et see hõlmaks muu hulgas ka keelel ja kodakondsusel tuginevat diskrimineerimist. Samuti peaks laiendama kaitset usu või muude veendumuste alusel diskrimineerimise osas sotsiaalkaitsele ja haridusele juurdepääsule ning kasutusvõimalusele avalike kaupade ja teenuste osas (ECRI).
• Soolise ja võrdõiguslikkuse voliniku tegevuse osas soovitati arendada voliniku sõltumatust. Volinikule tuleb tagada piisavalt ressursse: nii rahalisi vahendeid kui ka  töötajaid, et suurendada tema tegevuse tõhusust (ECRI, CCPR). Soovitatav on, et voliniku volituste hulka kuuluks ka õigusabi ja muu abi osutamine ohvritele (ECRI).
• Info ja teadlikkuse tõstmisel soovitati võtta kasutusele meetmeid kohtunike, prokuröride, tööandjate ja tööturuagentuuride, samuti ametnike, advokaatide ja juristide koolitamiseks, et tutvustada VõrdKS-i ja tagada selle täielik rakendamine. Kohtunikke, prokuröre ja politseijõude tuleks koolitada, et nad suudaks ära tunda tavakuritegude rassistlikke ajendeid. Politseinikke tuleks koolitada inimõiguste teemal, sh õiguses olla rassismivaba ja rassistliku diskrimineerimise vaba, et võidelda diskrimineerimise vastu politseijõudude hulgas. Täiendavaid samme tuleks võtta avalikkuse teadvustamiseks VõrdKS-st ja vastu võtta meetmeid, mis oleks konkreetselt suunatud vähemusrühmadele (ECRI).
• Vähemuste olukorra kohta tuleks koguda andmeid, luua järjepidev ja mitmekülgne andmekogumissüsteem, mis on jaotatud näiteks nii: rahvus, keel, usk ja kodakondsus. Arvesse tuleks võtta ka topelt- või mitmekordse diskrimineerimise võimalikku esinemist (ECRI, CERD).
• Rassismilise diskrimineerimise ja viha õhutamise vähendamiseks tuleks võidelda ühiskonna eelarvamuste vastu, sh tagada KarS § 151 kohaselt võimalus kohtusse pöörduda nende vastu, kes viha õhutavad, sh ka meedia. Hetkel on viha õhutav kõne karistatav üksnes ohvri õiguste olulise kahjustatuse korral, st kui selle tulemusena tekib oht inimese elule, tervisele või varale. Seega ei karistata karistusseadustiku kohaselt viha õhutavat kõnet eraldiseisvalt konkreetsetest tagajärgedest. Karistusseadustikku tuleks viia sisse muudatusi, mille kohaselt rassismil põhinevad tavakuriteod kvalifitseeritaks rassistlikeks kuritegudesks. Karistusseadustikus peaks olema selgelt sätestatud karistus kõikide rassistlike kuritegude suhtes ning eraldi säte, millega keelustatakse rassistlikud organisatsioonid (ECRI ja CERD). Eraldi tuleks tähelepanu pöörata küberkuritegudele, kriminaliseerida rassistlikud ja ksenofoobia teod arvutivõrgu kaudu (CERD).
• Romide probleemide lahendamisele tuleb tähelepanu pöörata. Nende suhtes kehtivad jätkuvalt stereotüübid ja eelarvamused, mida meedia mõnikord võimendab. Romid on eriti haavatavad tööelu diskrimineerimise suhtes. Romide lapsi on suunatud puuetega laste erikoolidesse ka siis, kui selleks objektiivset põhjust ei ole. Puudeta Romi lapsed tuleks ära viia erikoolidest tavakoolidesse ning tagada, et selliseid põhjendamatuid koolipanekuid tulevikus ei esineks (ECRI, CERD).

Kokkuvõte

Võrdne kohtlemne ja diskrimineerimine on teemad, mille üle ühiskonnas üha rohkem arutatakse. Kuna Eestis kehtiv õigussüsteem eeldab isikute kõrget teadlikkust oma õigustest, on inimeste teavitamine nende põhiõigustest ja õigusest mitte olla diskrimineeritud hädavajalik. Inimesed peavad teadma, et diskrimineerimine on selline tegevus, mille tõttu koheldakse ühte isikut teisest halvemini teatud isikule omaste tunnuste tõttu.  Sellisteks tunnusteks võivad olla inimese nahavärvus, rass, vanus, puue, sugu,  inimese poliitilised veendumused või  usutunnistus, seksuaalne sättumus jne.

Kuna diskrimineerimise valdkonnas puudab siiani siseriiklik kohtupraktika, siis ei ole võimalik teha järeldusi VõrdKS rakendamisest kohtutes. Kohtupraktika puudumine võib viidata nii ohvrite vähesele teadlikkusele oma õigustest, hirmule kättemaksu ees, usalduse puudusele politsei ja õigussüsteemi suhtes või ametivõimude väheses tähelepanus diskrimineerimise juhtumite vastu.

Soovitused

• Suuremat tähelepanu tuleks pöörata inimeste (sh vähemusrühmadesse kuuluvate isikute) teadlikusse tõstmisele mitte olla disrkimineeritud ja tutvustada VõrkS-i. Eraldi tuleks koolitada  ka kohtunikke, prokuröre, tööandjaid,  ametnike, advokaate ja juriste VõrdKS-i rakendamisest.
• Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku tegevust tuleb igati toetada, esmajoones rahaliselt ning lõpetada voliniku tegevuse kitsendamine ressursside piiramisega.
• Tuleks tegeleda ühiskonnas levinud eelarvamustega  vähemusgruppidesse kuuluvate isikute suhtes. Inimestele tuleb tagada õigus pöörduda kohtusse nende vastu, kes  viha õhutavad, sh ka meedia vastu. Karistused viha õhutamise eest ei tohiks sõltuda  tagajärgedest isiku elule.