Usuvabadus

Kirikute ja koguduste huvid on Eestis piisavalt kaitstud. Suurima ühendusena tegutseb Eesti Kirikute Nõukogu (EKN), mis edendab liikmeskirikute vahelist teoloogilist dialoogi ja korraldab oikumeenilisi jumalateenistusi. Eesti Raadio ja Eesti Televisioon kannavad üle olulisi jumalateenistusi. EKN on esindatud Avaliku Sõna Nõukogus. Oikumeenilisus näib olevat prevaleeruva kristliku kiriku olulisi vahendeid, millega tagatakse usuvabaduse põhimõte, kuivõrd oikumeenilisus kaasab peale kristluse kõiki olulisemaid religioone. EKN religiooniõpetuse platvorm (viimati muudetud 2006) toetub tõdemusele, et religiooniõpetus lähtub ÜRO inimõiguste ülddeklaratsoonis sõnastatud usuvabaduse põhimõttest (kohustuslik ei ole religioon vaid teadmised religioonist). 2007. aastal selginesid ühiskonnas mõtted peamiselt 2006. aastal tekkinud probleemküsimustes religiooniõpetusest koolides. Tänaseks on olemas uue religiooniõpetuse kontseptsiooni tööversioon.

Toimivad erinevaid religioone ja uskumusi tutvustavad foorumid ja portaalid (näiteks islami väärtusi tutvustav veebiportaal www.islam.ee).

Oluliseks usuvabaduse tagamise sümboliks peetakse Tallinnas sünagoogi avamist.[1]

Valdkonda puudutab vaid üks Riigikohtu otsus, milles Härjapea Taarausuliste ja Maausuliste Koda vaidlustas Kunda Linnavolikogu otsuse,[2] millega piirati kaebajate juurdepääsu hiiemäele, kuhu kavandati rajada tuulepark. Härjapea Taarausuliste ja Maausuliste Koja kassatsioonkaebus rahuldati põhjusel, et kaebajate esindajad ei olnud kaasatud detailplaneeringu alastesse avalikesse aruteludesse kohaliku omavalitsuse poolt.[3]

Madalama astme kohtu lahendeid on samuti üks.[4] Tartu Ringkonnakohus tegi määruse esialgse õiguskaitse taotluse suhtes R.K. kaebuses Tartu Vangla käskkirja osaliselt õigusvastakseks tunnistamiseks ja Tartu Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks. R.K. esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu määruse osa, millega kohus ei lubanud esialgset õiguskaitset viirukiküünalde kasutamise jätkamiseks kambris.

Määruskaebuse kohaselt:

–    rikkus Tartu Vangla põhiseaduse §-i 40 (usuvabadus) keelates usulise kombetalituse läbiviimiseks viirukiküünalde kasutamise;

–    ei ole teistes vanglates kunagi keelatud kaebuse esitajal viirukiküünalde kasutamist, et oma usust tulenevaid kombetalitusi läbi viia. Viirukiküünaldest erituv lõhn on minimaalne ja kaob 10-15 minuti möödudes ning ei sega vanglaametnike tööd;

–    hilisem kohtuotsuse täitmine küll taastaks kaebuse esitaja õigused, kuid ei korvaks tekitatud moraalset kahju.

Ringkonnakohus leidis:

“Asja materjalidest nähtuvalt ei ole tõendatud, et viirukiküünalde põletamise keelamine kinnipeetava kambris oleks selline asjaolu, mis annaks alust väita, et vangla ei ole taganud kinnipeetavale usuluste vajaduste rahuldamist ning alandab tema inimväärikust. Budismi kombestikku kuulub küll küünalde põletamine (altarite eest hoolitsemiseks süüdatakse muuhulgas küünlaid, templites süüdatakse küünlaid jms), kuid budism ei eelda, et kinnipeetav peaks tingimata põletama kambris viirukiküünlaid ning juhul, kui tal ei võimaldata seda teha, siis põhjustab see kahjuliku tagajärje, mille hilisem kõrvaldamine ei ole võimalik ka talle positiivse otsuse korral.”^[5]