Õigus ahistamisest teavitada

Klient: Miia Heleene Utsal
Esindav advokaat: vandeadvokaat Meris Velling, advokaadibüroo Liverte

Kaasuse sisu: Inimõiguste keskus toetab kohtus noort sportlast Miia Heleene Utsali, kes andis alaealisena kogetud seksuaalsest ahistamisest konfidentsiaalselt teada koolijuhile ja kellele treener esitas seetõttu laimukaebuse koos kahjuhüvitise nõudega.

Ühiskondlik ja õiguslik probleem: Seksuaalne ahistamine on vale ja raske inimõiguste rikkumine. Nii lastel, naistel kui meestel on õigus kehalisele puutumatusele. Ahistamisest peab olema võimalik selleks ettenähtud isikuid ja institutsioone teavitada ilma hirmuta, et see tooks kaasa laimukaebuse, kiusamise või muid ebameeldivaid tagajärgi. Vastupidi, lastel ja täiskasvanutel peab olema võimalik seksuaalselt väärkohtlemisest rääkida.

Tegu on nn laimukaasusega, kuid laimukaasusi lahendatakse tsiviilkohtus, mis tähendab, et ahistamise ohvril tuleb tavapäraselt asja arutamisel viibida ahistajaga kohtusaalis samaaegselt ning anda vajadusel ütlusi ahistaja juuresolekul. Ahistamisjuhtumite lahendamine võlaõigusseaduse laimupragrahvide (VÕS § 1047 ja VÕS § 1046) kontekstis on taunitav ja õiguspoliitiliselt problemaatiline järgnevatel põhjustel:

  • VÕS § 1046 ja § 1047 peamine eesmärk on kaitsta isikut tema au ja hea nime kahjustavate andmete ja hinnangute kolmandatele kõrvalistele isikutele avaldamise eest. On äärmiselt küsitav, kas ahistamisjuhtumist teavitamiseks ettenähatud isik või institutsioon (sh politsei, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, noorsootöötaja jne) on kõrvaline kolmas isik, kellele ahistamisjuhtumist teavitamine saaks olla käsitatav “avaldamisena” VÕS § 1046 ja § 1047 mõttes ning kas seadusandja mõttega on kooskõlas käsitada ahistamisjuhtimist teavitamist selleks ettenähtud isikule või institutsioonile tegevusena, mis võiks olla õigusvastane VÕS § 1046 ja § 1047 mõttes ka juhul, kui ohver ei suuda temaga toimunud juhtumit tõendada.
  • Soolise võrdõiguslikkuse seaduses kehtib ahistamisjuhtumite puhul jagatud tõendamiskohustus:  § 4 lg 1 kohaselt peab isik, kelle vastu on avaldus esitatud, menetluses tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui isik keeldub tõendamisest, võrdsustatakse keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga. Seksuaalne ahistamine on otsene diskrimineerimine, millisel juhul kehtib samuti jagatud tõendamiskoormis: kui ahistaja ei suuda tema vastu esitatud põhjendatud kahtlusi tõendite abil ümber lükata, siis loetakse, et ahistamine on leidnud tõendamist (SoVS kommenteeritud väljaanne). Samast põhimõttest lähtuva jagatud tõendamiskoormise sätestab ka võrdse kohtlemise seaduse § 8.
  • VÕS § 1046 või § 1047 alusel esitatud ahistamisjuhtumiga seotud „laimuhagi“ lahendamisel hagejale samaväärset tõendamiskoormist ei ole. Kohtupraktikas kinnistunud põhimõtte järgi  kohaldub “laimuhagide” puhul tõendamisstandard, mille järgi peaks ahistamisjuhtumist teavitaja suutma ära tõenda iga fakti, mis ta on ahistamisjuhtumist teavitamisel jaganud. Olukorras, kus ohver vastavaid tõendeid esitada ei suuda, tuleks lugeda ahistamisjuhtumist teavitamist ahistaja au ja head nime kahjustavaks ning ahistamisjuhtumist teavitamist VÕS § 1046 ja § 1047 kohaselt õigusvastaseks. Oleks ebaõige ja ebaõiglane panna ohvrit vastutama „laimamise“ eest üksnes põhjusel, et ta ei suuda ahistamise toimumist tõendada olukorras, kus ohver on ahistamise kogemust jaganud selleks ettenähtud isiku või institutsiooniga. Miia jagas oma kogemust üksnes koolijuhiga. VÕS-i laimusätted ei ole sobivad ahistamisjuhtumite lahendamiseks, usalduslikult üksnes koolijuhile oma kogemuse jagamine ei või kaasa tuua rahalist hüvitisnõuet.

“Laimuhagi” võib kujuneda üheks taasohvristamise viisiks, mis on ahistamisjuhtumite käsitlemisel täielikult keelatud. Võimalik vastutus “laimuhagi” ees heidutaks ohvreid ahistamisjuhtumitest teavitama, mis oleks vastuolus kõikide rahvusvaheliste ja siseriiklike standartitega, millest lähtuvalt püütakse seksuaalset ahistamist ühiskonnas vähendada ja välja juurutada.

Koolides ja töökohtades on vajalik luua turvaline teavitamissüsteem ja tegevusjuhend. Õpilasi, tudengeid ja töötajaid tuleks aktiivselt julgustada ahistamisest teatama ja neid veenda, et ahistamisest teatamine ei kahjusta nende edasist töökäiku või õppeteed.

Alaealiste puhul ja koolikeskkonnas on eriliselt oluline ahistamiskaasuseid võtta tõsiselt, luua turvaline keskkond, kus lastel ja noortel on võimalik kogetust turvaliselt rääkida. Lisaks seab soolise võrdõiguslikkuse seadus haridusasutustele kohustuse võrdset kohtlemist edendada.

Ajajoon:

  • 24. juulil 2020 teavitab Miia koolijuhti väidetavast ahistamisjuhtumist.
  • 22. aprillil 2021 esitab treener Miia vastu hagi ebaõige faktiväite ümberlükkamise ning kahju hüvitamise ja lisanduva viivise nõudes.
  • 2022 toimus esimene istung Tartu Maakohtu Tartu kohtumajas.
  • 28. juunil 2022 toimus teine istung Tartu Maakohtu Tartu kohtumajas.
    Kohtuotsust on oodata hiljemalt 31. augustil 2022.

Meediakajastused:

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan
#strateegiline-hagelemine
Ostukorv