Kelly Grossthal: “Vaen võib tuua hääli, aga mitte paremat elu.”

🔊 Kuula artiklit

Delfi küsis pärast Krakówi terrorirünnakut oma juhtkirjas, kes peaks poliitikutele selgeks tegema, et vaenu õhutamisel on tagajärjed. 7. novembril avas 24-aastane noormees Krakówi peaväljakul autost tule juhuslike inimeste pihta ning kuus inimest hukkus. Poola prokuratuur uurib juhtumit terroriaktina ja siseministri sõnul viitab seni teadaolev sellele, et ründaja oli mõjutatud äärmuslikust ideoloogiast, mis õigustab vaenu ja vägivalda teiste inimrühmade vastu. Kuna ründaja suri haiglas, selgub tema motiiv vaid uurimise kaudu. Ometi vaieldakse selle üle Poolas juba praegu ja tragöödiat kasutatakse poliitiliste vastaste ründamiseks. Just sellest hoiatas ka Delfi juhtkiri: lõhestav ja vaenu üles küttev kõnepruuk ei jää kunagi tagajärgedeta. Sõnadel on kaal, ja mida rohkem on kõnelejal võimu ja kuulajaid, seda suurem on ka see kaal ja vastutus.

Eesti vabaühendused, mis tegutsevad tihti mõne vähemuse, piirkonna, looduse või seisavad laiemalt kodanikuühiskonna elujõulisuse eest, on sellele küsimusele vastust otsinud juba pikalt. Meile on ammu muret teinud, kui vastandatakse erinevaid põlvkondi, rahvusi, usulisi ja muid veendumusi, loodust ja inimesi, linna ja maapiirkondi; erivajadustega inimeste vajadustest vaadatakse tihti aga mugavalt mööda. Seega nägime viis kuud vaeva, et panna üheskoos kokku kümme soovitust erakondadele valimiseelse debati pidamiseks. tegime seda sooviga, et 2027. aasta Riigikogu valimiste eel peetav debatt oleks viisakas ja väärikas, austaks iga inimese inimõigusi, ei vastandaks loodust inimestele ega erinevaid gruppe omavahel. Kõlab peaaegu klišeena, aga see on nii oluline, et me kõik saaksime siin elada rahus. Arutu vaen võib kasu tuua vaid lühiajaliselt ja valimiste ajal. Esmaspäeval, 9. novembril saatsime soovitused välja kõigile erakondadele.

Allakirjutanute seas on inimõiguste-, lastekaitse- ja puuetega inimeste organisatsioonid, üliõpilased, naisi esindavad organisatsioonid, humanitaarabi ja keskkonnaorganisatsioonid. Vabaühendusi ühendab väga tugevalt arusaam, et meil on üks Eesti ja ühed inimesed. Me peame suutma mõistlikult koos elada ka pärast seda, kui valimiskampaania märtsis märtsis läbi saab.

Vastandav poliitika on lihtne. Piisab, kui valida välja üks rühm ja hakata seda kujutama ohuna. Või kleepida sildid suurtele inimhulkadele ja jagada maailm mustaks ja valgeks. Ka Eestis oleme kuulnud sõnumeid, mis kujutavad soo- ja seksuaalvähemusi lastele ohuna, rändetaustaga inimesi julgeolekuriskina, oma õiguste eest seisvaid noori lumehelbekestena ja loodushoidu inimeste elatise vaenlasena. Kui debatt muutub mustvalgeks, kaob sealt kõige olulisem: arutelu sellest, mis inimeste elu päriselt mõjutab.

Miks see nii hästi toimib? Hispaania kliiniline psühholoog Arun Mansukhani, kes esines 2024. aastal Tallinnas Eesti Inimõiguste Keskuse seminaril, on selgitanud, et mustvalge mõtlemine on meie ajju sisse kirjutatud. Kuuluvusvajadus, mis paneb meid jagama maailma „meieks“ ja „nendeks“, loob pinnase, mille põhjal ajada vastandavat poliitikat. Samas rõhutab Mansukhani, et inimesed on harva üheplaanilised. Me kõik oleme võimelised nii empaatiaks kui ka sallimatuseks ning see, kumb pool peale jääb, sõltub suuresti kontekstist ja olukorrast. Üks olulisemaid tegureid on seejuures tajutud oht. Kui poliitik kujutab mõnda inimrühma ohuna, ei kirjelda ta lihtsalt tegelikkust, vaid nihutab oma kuulajaid sallimatuse poole. Sama toimib vastupidi: kui erinevad inimesed päriselt kohtuvad ja omavahel räägivad, siis eelarvamused vähenevad.

Mis siis inimeste elu päriselt mõjutab? Me ju teame, et enamik Eesti inimesi soovib sisuliselt sama: elu, mis on elamisväärne. Kindlat sissetulekut, kättesaadavat arstiabi, head haridustlastele ja turvalist kodu, olgu see siis maal, linnas või väikeses alevikus. See soov ei sõltu sellest, millist erakonda keegi toetab. Inimesed kogu poliitilise spektri ulatuses hoolivad oma heaolust ja oma lähedastest.

Seda kinnitasid ka äsjased vahevalimised Ameerika Ühendriikides. Valijatest üheksa kümnest ütles, et elukallidus mõjutas nende otsust olulisel määral, ning ligi kolm neljandikku olid riigi käekäiguga rahulolematud. Paljud, kes kaks aastat tagasi hääletasid ühtmoodi, valisid seekord teisiti. Sõnum poliitikutele on selge: inimesed ootavad lahendusi oma igapäevamuredele. Ühegi pere arveid ei maksa ära see, kui poliitikud loovad vaenlasi meie oma seast.

Vabaühenduste soovitused ei ütle erakondadele, mida mõelda. Poliitiline vaidlus võib ja peab olema terav. Ränne, julgeolek, keelepoliitika, sündivus ja metsandus on keerulised teemad, mille üle tulebki vaielda. Meie üksnes palume, et vaieldaks argumentidega, mitte hirmutamisega; kontrollitud andmetega, mitte valeinfoga; ja nii, et ükski inimrühm ei muutuks vaidluses sihtmärgiks. Eesti inimestel on päris muresid, millest tahaksime valimisdebatis rohkem kuulda.

Lubame vabaühendustena ka ise mitte üldistada ühegi erakonna valijaid, parandada avalikult oma vigu, reageerida vaenukõnele ka siis, kui see on suunatud rühma vastu, keda me ise ei esinda, ning olla avatud dialoogiks.

Kuidas siit edasi minna? Krakówi tragöödia ja Delfi juhtkiri tuletasid meelde, et ühise pinna otsimine ei ole naiivne soov, vaid hädavajadus. Kutsume kõiki erakondi meie soovitusi läbi lugema, oma kandidaatidega arutama ja avalikult kinnitama, et nad neist lähtuvad. Oleme valmis seda teed käima koos kõigi erakondadega, et valimiseelne arutelu oleks iga inimese inimväärikusel põhinev ja üksteist austav. Valimised tuleb võita ideedega, mitte vaenlasi luues.

Sest pärast valimisi elame ikka koos.

Arvamuslugu ilmus 09.11.2026 Delfis. 

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan
#inimoigused-eestis
Ostukorv