Juuni keskel Strasbourgis toimunud Euroopa Nõukogu traditsiooniline vaenukõnevastane nädal (No Hate Speech Week) tõi kokku ligi 500 osalejat 44 riigist: võrdõiguslikkuse asutused, omavalitsused, noorteorganisatsioonid, vabaühendused, teadlased, ajakirjanikud ja ka kogukonnad, keda vaenukõne enim puudutab. Probleeme kõlas kolme päeva ja 38 töötoa jooksul mitmeid, aga õnneks jagus ka lahendusi. Nädala arutelud olid osa Euroopa Nõukogu uue demokraatiapakti (New Democratic Pact for Europe) protsessist. Eesti Inimõiguste Keskust esindas keskuse väljendusvabaduse ekspert Kelly Grossthal, kes ka oma mõtted kirja pani.

Nii üle-euroopalised kui ka Eesti Inimõiguste Keskuse uuringud näitavad, et vaenukõne levik on tõsine probleem ning eriti kannatavad selle tõttu erinevad vähemusgrupid. Vaenukõne on tihti ka poliitiline tööriist, millega luuakse lõhesid, demoniseeritakse teatud gruppe ning külvatakse rahu ja üksmeele asemel vaenu ja lisaks ka tunnet, et vaenlasi peabki kogu aeg otsima. See on demokraatiat ja inimõigusi õõnestav lähenemine ning kohati võib tekkida lootusetuse tunne.

Eriti mõjus oli töötuba Ukraina olukorrast, kus esinejad jagasid lugusid ja kogutud andmeid selle kohta, kuidas Venemaa kasutab rünnakuid LGBT-kogukonna vastu Ukraina inimeste kokkuhoidmise ja solidaarsuse õõnestamiseks. Õõvastavad olid ka lood sellest, mida Vene sõdurid on okupeeritud aladel LGBT-inimestega teinud: äärmuslikud füüsilised piinamised ja vaimsed alandamised. Kuid Ukraina inimesedki pole kaotanud lootust. Nende vabaühendused dokumenteerivad usinalt inimsusevastaseid kuritegusid, teevad koostööd Euroopa vabaühendustega, aitavad ohvreid ja loodavad, et see arutu sõda saab ükskord läbi. Nii kindlasti ka läheb.

Minu enda kogemuse ning korraldajate ja teiste osalejate tagasiside põhjal võib välja tuua viis peamist teemavaldkonda ja nendega seotud soovitusi, mis jäid eriti kõlama. Nagu taolistel üritustel ikka, revolutsiooni ei sündinud, aga osalejad said infot, uusi ideid ning sel korral õnneks omajagu lootust ka.

1. Headeks otsusteks ja tegutsemiseks on vaja andmeid.
   Andmete kogumine ei ole üksnes tehniline küsimus, vaid viis mõista vaenukõne peamisi sihtmärke ja trende ning annab sisendi lahenduste leidmiseks. Süsteemne seire muudab üksikjuhtumid vabaühendustele ja poliitikakujundajatele kasutatavaks tõendusmaterjaliks. Tänu vaenukõne tuvastamisele ja raporteerimisele teame ka meie inimõiguste keskuses, milliste gruppide vastu Eesti sotsiaalmeedias eelkõige vaenu õhutatakse ning saame oma projektides paremini fookust seada.
2. Tehnoloogia aitab, aga ei asenda inimest
   Tehisintellekt aitab leida vaenukõnet internetist ning säästab modereerijaid kahjulikust materjalist. Mitmes töötoas tutvustatigi tehnoloogilisi lahendusi, mida kasutavad riigid ja vabaühendused. Samas teeb tehisaru jätkuvalt vigu ega mõista alati konteksti, irooniat ja kultuurilisi viiteid. Inimsilm on jätkuvalt vajalik. Tehisintellekti kasutades ei tohi unustada ka eetikaküsimusi ega seda, kui palju ressursse need süsteemid tarbivad, sest keskkonnajalajälg on samuti inimõiguste küsimus.
3. Demokraatiat hoitakse koolis, trennis ja vallamajas
   Demokraatlikud väärtused kujunevad, kuid ka murenevad, kõiges, milles inimesed osalevad – koolides, omavalitsustes, kogukondades, spordis, töises keskkonnas. Seega on oluline, et vaenukõne ja demokraatia teemadega tegeletaks erinevatel tasanditel, kuid eriti oluline on kohalike omavalitsuste roll, kes vastutavad tihti ka koolipidamise ja noorsootöö eest. Kohalikud otsustajad peavad julgemalt vaenukõnele reageerima, sest vaenukõne hävitab ühtsust ja kokkukuuluvustunnet, mis on just väiksemas kogukonnas eriti oluline.
4. Vajame loovamaid lahendusi ja rohkem lahket kõnet
   Vaenukõne raporteerimisest ja sellest kõnelemisest üksi ei piisa. Kultuur, haridus ja kunst võiksid olla nähtavamad, et rääkida elulisi ja positiivseid lugusid vähemustest, inimõigustest, vaenu ja vägivalla tagajärgedest. Oluline on luua maailma, kus inimesed mõistaksid üksteist paremini. Narratiiv muutub kõige kindlamalt siis, kui kogukonnad saavad ise enda eest rääkida ja seda läbi erinevate meetodite. Kasvõi läbi lahke kõne.
5. Üksinda maailma ei muuda
   Riigiinstitutsioonide, erinevate sektorite ja valdkondade koostöö ei ole ilus soov, vaid eeldus muutusteks. Vaenukõne lokkab eriti just isolatsioonis ja vaikuses, seega peavad lahendused sündima koostöös, vahel ehk isegi ootamatute partnerite vahel. Nädala jooksul tutvustatigi mitmeid häid praktikaid, näiteks linnade ja vabaühenduste hea koostöö Bulgaarias või Hollandi politsei, IT-sektori ja vabaühenduste koostöö tehisintellekti kasutamisel, et monitoorida vaenukõnet.