Viimasel kahel aastal ei ole kiratsenud ainult Eesti majandus, vaid ka riiklik inimõiguste kaitse ja inimõiguste olukord on läinud Eestis halvemaks. Pärast peaministri vahetust liikus Reformierakond tagasi oma vanasse mustrisse, kus väärtusküsimusi ei edendata – olukord, mis kestis terve kümnendi enne Kaja Kallase tulekut.

Huvirühmadest on valitsus viimasel aastal kaasanud pigem ettevõtjaid ja jätnud muu otsustele avalduva mõju tihti arvestamata. Otsuseid põhjendatakse – kui seda üldse tehakse –, viidates julgeolekukaalutlustele, mille sisu samas lahti ei selgitata. Algatustega, mis inimõiguste olukorda parandaks, edasi liigutud ei ole. Eriti ohtlik on areng siseministeeriumis ning justiits- ja digiministeeriumis.

Põhiõigustega ei mängita

Siseministeerium on viimastel aastatel teinud otsuseid, mis riivavad tugevalt inimeste põhiõigusi ega tekita riigi suhtes usaldust. Pigem jääb mulje, et põhiõigustest ei hoolita. Olgu olukorra näitlikustamiseks korrakaitseseaduse muutmise eelnõu punkt, mis oleks lihtsustanud viibimiskeelu kasutamist rahvakogunemistel ja piiranud kogunemisvabadust, või plaan luua näotuvastusega kaamerate võrk, mis rajaks tee jälgimisühiskonnani, või ka idee muuta terroristliku propaganda omamine ja pidev jälgimine karistatavaks, mis oleks samm lähemale meelsuskontrollile. Samuti näitab uue välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse kavand, et vigadest ei õpita. Sügisel välja tulnud eelnõus tahetakse muuta  rahvusvahelise kaitse taotlejad sunnismaiseks, kehtestades neile maakondliku liikumispiirangu, mida ei saa samas kuidagi kontrollida. Õnneks on tänu avalikkuse survele enamikust neist ideedest loobutud, aga suund on ohtlik.

Siseministeeriumi haldusalas olev Politsei- ja Piirivalveamet on seadust rikkudes kasutanud automaatset numbrituvastussüsteemi. Meeleavaldajaid on ebaseaduslikult heidutatud ja karistatud (näiteks trahviti palestiinlastele solidaarsust näidanud meeleavaldajaid) ning kiusatud sarnaste kogunemiste korraldajaid (näiteks sundides neid puhastama kleepsudest meeleavalduse piirkonda). Halduskiusu tunnistajaks oleme olnud ka rahvusvahelise kaitse andmise menetlustes ja elamisloa saamisel, kus joonistub selgelt välja ametnike kiusamistaktika, mitte seadusest lähtuvad otsused. Näiteks nimetati Ukraina kodanikke julgeolekuohuks pelgalt seetõttu, et neil puudus sõjaväepilet, või ei kirjutatud kinnipidamiskeskuses olevale inimesele välja ravimit, sest nii oli lihtsam.

Õiguste kaitse liigub vales suunas

Justiitsminister tahab Eestisse tuua Rootsi vange. Mõte on inimõiguste aspektist küsitav, sest viib vangid eemale nende peredest ja tugivõrgustikust ega haaku vangide õiguste ja taastava õigusemõistmise põhimõtetega. Ministeerium peaks hoopis lõpetama aastakümneid kestnud inimõiguste rikkumise, kus kõigilt vangidelt võetakse automaatselt valimisõigus, mille seadusvastasusele on viidanud nii riigikohus kui ka inimõiguste kohus.

Riigi õigusabi kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamise asemel on välja käidud idee kasutada õigusküsimustele vastamiseks juturobotit. See mõte sobib ehk tõesti raha kokku hoidmiseks, aga mitte tasemel õigusabi andmiseks, eriti kui teame, et teenust kasutavad pigem haavatavas olukorras olevad inimesed (eakad, puudega inimesed, inimesed, kellel on raskusi suulise ja kirjaliku eneseväljendamisega). Iga  päriselt inimesi nõustanud jurist mõistab, et niisuguse süsteemi kasutegur saab olla vaid võimalus deklareerida, et riiklikku õigusabi ei vajata, sest juturoboti poole keegi ei pöördu.

Sama seis on vaenukuritegude ja vaenukõnega. Riik saab aastast aastasse öelda, et oli mõni üksik juhtum või mitte ühtegi juhtumit, sest vaenukõne leviku tõhusama reguleerimise eelnõu seisab juba üle aasta pärast esimest lugemist riigikogus paigal. Veelgi küsitavam on edasiliikumine seadusega, mis laiendaks näiteks puuetega inimeste kaitset diskrimineerimise eest eluaseme, tervishoiu, sotsiaalkindlustuse, hariduse, kaupade ja teenuste valdkonnas. Eriti küüniline on see olukorras, kus vastne justiitsminister Liisa Pakosta haaras seaduseelnõu väljatöötamise enda kätte, kuigi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi võrdsuspoliitika osakond oli  huvirühmi kaasates eelnõu juba valmis teinud. Justiits- ja digiministeeriumil pole selle väljatöötamiseks ilmselgelt ka ressurssi ega kompetentsi, sest miks muidu tellis minister uue eelnõu suure summa eest sisse advokaadibüroolt ja varjab seda juba pea aasta kõigi eest. Ministeerium, kes peab järgima hea õigusloome tava, ei ole ise selles kuidagi eeskujuks.

Koostöö riigiga kiratseb

Pärast seda, kui võrdsuspoliitika osakond viidi ühegi selgituseta sotsiaalministeeriumist üle majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumisse, pole riigi ja vabaühenduste vahel valdkonna arendamiseks vajalikku head koostööd ja usaldust enam tekkinud. Otsused sünnivad ministeeriumi ruumides, info ei liigu ja juba aastaid kestnud koostööprojektid lõpetatakse päevapealt ühegi selgituseta. Näiteks on nõrgestatud mitmekesisuse ja kaasava töökeskkonna edendamist, venitatud strateegilise partnerluse väljakuulutamisega, küsimata, kuidas (ja kas üldse) partnerid selle aja üle elavad ja oma tööd jätkata saavad. Strateegiliste partneritega ei ole kohtutud üle kolme aasta.

Inimõigused ei kaitse ennast ise

Abieluvõrdsuse saavutamine on suur samm edasi, aga sellega pole kaugeltki kõik mured lahendatud. Järgmiste valimisteni on veel poolteist aastat aega teha otsuseid, mis tagaks kõigile Eesti inimestele turvalisema ühiskonna ja kaitse. Vaadates erakondade reitinguid, siis võivad need otsused olla just need, mis aitavad inimõigusi hoida ka kahe aasta pärast, sest muidu võib inimõigusi edendavates otsustes tekkida väga pikk paus ning peame üheskoos kaitsma hoopis õigusi, mille oleme juba välja võidelnud. Kas tahame teha mitu sammu tagasi?

Siiski on ka mida tänasel inimõiguste päeval tähistada: mõned katsed inimõiguste olukorda halvendakklda on saanud ühiskonnalt niivõrd negatiivse tagasiside, et nendega pole edasi mindud.  Kinnitatud on riiklik LGBTIQ-inimeste võrdsete võimaluste edendamise tegevuskava. Samuti on suuresti läbi rahva tahte liigutud edasi ka nõusolekuseadusega. Loodame, et see nüüd ka Riigikogus vastu võetakse. See näitab inimõiguste kui alusväärtuste üha suuremat juurdumist ühiskonnas. Ka kohtute ja õiguskantsleri erapooletu töö inimõiguste kaitsel aitab meid positiivselt eristada nii mõnestki lähisriigist. Inimõigused ei kaitse ennast ise, neid kaitseb ühiskond, mis need väärtustena omaks on võtnud.

Artikkel ilmus Delfis. Artikli juurde.

10. detsembril tähistatakse rahvusvahelist inimõiguste päeva. Eesti Inimõiguste Keskus avaldab sel puhul juba 12. korda aruande “Inimõigused Eestis”, kus 14 eksperti võtavad luubi alla inimõiguste arengu eri valdkondades. Loe aruannet