Poliitiliste dokumentide ja ministeeriumite avalduste tõsiselt võtmist peetakse teinekord naiivseks. Kuid kas on naiivne eeldada, et riigiasutuste tegevuse eesmärgid ja nende avalikult esitatud seisukohad oleksid tõsiseltvõetavad ning haldusorgani osalusega kohtumenetlused oma eesmärkides läbipaistvad? Eesti suurima haldusasutuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) kohtuvaidlused tõstatavad küsimusi, alates kohtumenetluste prioriteetidest kuni nendega kaasnevate kulutuste eesmärgipärasuseni, viidates mõnel juhul lausa halduskiusule.
PPA kuulub siseministeeriumi valitsemisalasse, mille põhiülesanneteks on avaliku korra kaitsmine, piirihalduse korraldamine, merel otsingu- ja päästetööde korraldamine ning kodakondsuse ja migratsiooni valdkonna asjade korraldamine (PPVS § 1 lg 2). Asutuse väärtuste kirjeldusest leiab järgneva: “Tööliinist sõltumata ühendab meie meeskonda üks eesmärk – me oleme selleks, et aidata. Töötame selle nimel, et kõik inimesed tunneksid end Eestis turvaliselt; saaksid rahuliku südamega õppida, ennast teostada…“.
Viimastel aastatel on äratanud tähelepanu kohtuvaidlused, mille puhul PPA on justkui asunud kaitsma üksnes iseennast. Näiteks kajastas Delfi aasta alguses juhtumit, kus PPA ei soovinud hüvitada töötajale töö käigus tekkinud terviserikkest tingitud kahju. Vaidlus lõppes Ringkonnakohtu määratud ligi 40 000 euro suuruse hüvitise ja menetluskulude välja mõistmisega PPA-lt2. Tegelikud kulud on arvatavasti veelgi suuremad – kuna PPAd esindavad kohtumenetlustes üldjuhul oma töötajad, puudub sellest summast esindamisele reaalselt kulunud ressurss.
Sarnase inimese õiguste tagamisega venitamisega on inimõiguste keskus puutunud kokku, kaitstes rahvusvahelise kaitse taotlejate ja nende perede õigusi halduskohtus. Need on inimesed, kellel pole Eestisse saabudes enamasti ei ressurssi oma õiguste kaitseks, sotsiaalset tugivõrgustikku ega ülevaadet Eesti õiguskaitse süsteemist. Hiljuti pidas PPA vajalikuks käia niisuguses olukorras inimeste vastu lõpuni kaks kohtuteed, mis tõid kaasa perede lahkumineku või ohu olla lahutatud ja seda vaatamata sellele, et kohtud on järjepidevalt pidanud PPA sellesuunalist tegevust õigusvastaseks.
Septembris lõppes kohtuvaidlus, mille üheks osapooleks oli Eestisse elama jäänud endine pagulane. Koduriiki, vanaema hoole alla, jäi pagulase tütar, kelle ema oli surnud. Paraku käis tüdruku hooldamine vanaemal halva tervise tõttu üle jõu. Kolm aastat tagasi, kui tütar oli vaid 15-aastane, palus tütar luba isa juurde Eestisse elama tulla.
PPA asus seisukohale, et lapsel, kelle ainus elusolev vanem oli Eestis elav isa, pole õigust isa juurde tulla. Ehkki erinevad kohtuastmed kinnitasid üht ja sedasama – et puudus igasugune alus isa ja tütre lahushoidmiseks – kaebas PPA otsuseid üha edasi. Lugu lõppes masendavalt – PPA venitamistaktika ajal sai vanemateta kasvav tüdruk täisealiseks ja vaatamata tema kasuks lõppenud kohtuasjale ei saanud ta lõpuks õigust Eestisse isa juurde tulla vanusepiirangu ületamise tõttu. Naiivselt võime küsida, et kuidas oli tütre lahutamine isast kooskõlas PPA seadusest tulenevate ja asutuse enda poolt avaldatud eesmärkide ja väärtustega?
Siiani jätkub kohtuvaidlus, kus PPA vastastab Ukraina kodanikust kolme väikese lapse isa Eestis elamise õigust. IT sektoris töötav mees elab perega siin alates 2021. aastast. Ukraina sõjategevust Venemaa vastu on ta nii rahaliselt kui ka vabatahtlikuna toetanud alates 2014. aastast. Vastavalt Ukraina seadusele on ta kolme alaealise lapse isana sõjaväekohustusest vabastatud. Kuid PPA kaitseb kohtus tema vastu järjekindlalt seisukohta, et kuna Ukraina
kaitseministeeriumi väljastatavad elektroonilised dokumendid ja tõendid ei tagavat „dokumentide autentsust“, peab ta esitama käsitsi allkirjastatud dokumendid templitega.
Kaotamine esimeses kohtuastmes PPA-d taaskord ei heidutanud – otsus kaevati edasi, korrates juba kasutatud ning ümber lükatud väiteid. Naiivselt võime küsida, et mis on selle loo puhul PPA eesmärk? Kuidas on kolme väikese lapse isa saatmine sõjast räsitud riiki käsitsi allkirjastatud dokumente nõutama kooskõlas PPA seadusest tulenevate ja asutuse enda poolt avaldatud eesmärkidega?
Paraku ei ole sellele küsimusele olnud seni võimalik saada vastust, mis kõlaks vähemalt mingil määral usutavalt. Ainus loogiline selgitus näib olevat, et tegemist on kas teadliku heidutamise või avalikustamata poliitiliste eesmärkide teenimisega. Õiguslikes ja strateegilistes dokumentides (PPVS, PPA strateegia) ei leidu viiteid, mis annaksid mõista, et PPAl on ülesanne rakendada oma ressursse asutuseväliste poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Kas sellest võiks järeldada, et allasutuse ressursside suunamine on vaikimisi seotud siseministeeriumi eesmärkidega? Ometi ei anna ka siseministeeriumi arengukava alust arvata, et PPA oleks kirjeldatud kaasuste vaates käitunud asjakohaselt. Vastupidi, arengukava avalehelt nähtub eesmärk hoida ja kasvatada Eesti siseturvalisust nii, et tehtavad jõupingutused ei tuleks kellegi elu või tervise arvelt, ning seisukoht, et ühiskonna turvalisuse säilitamiseks on vajalik igaühe – nii inimeste, riigiasutuste kui ka ettevõtete – üksteisest hooliv käitumine ja panus.
Ehkki ka taskuhäälingu “Kohtulood” 22. osas osalenud kohtunikud ja juristid möönavad, et vahel riigiasutused tulevadki kohtusse selleks, et otsida vastuvõetud seaduste tõlgendust, ei tohiks unustada, et iga “otsimise” taga on inimene, kes aastaid kannatab. Ei ole saladus, et piiratud ressursside tõttu teevad riigiasutused pidevalt ökonoomsetel kaalutlustel kompromisse, mistõttu on ka raske uskuda, et kohtupraktika kaudu õiguse kujundamine on
kirjeldatud kohtuasjade puhul isikute õiguste piiramise kandvaks põhjuseks – ehkki välistada seda ei saa. Loodetavasti ei jäta sama asutus sel juhul kokkuhoiu kaalutlustel alustamata kriminaalmenetlusi ega sündmuskohale välja saatmata patrulli, vaid asutuse huvi õiguse korrektse tõlgendamise ja rakendamise vastu on järjepidev ka inimeste õiguste kaitsmise puhul.
Küüniliselt võib öelda, et halduskohtumenetluste algatamises on süüdi inimesed ise – miks nad siis ei ole rahul nende õigusi kahjustava haldusorgani tegevuse või otsusega? Samal ajal tuleb aga meeles pidada, et vastavalt põhiseadusele vastutab täidesaatev võim inimeste õiguste ja vabaduste tagamise eest. Põhiseaduse §-s 14 sätestatud põhiõigus hõlmab endas hea halduse põhimõtet, mida on põhiseaduse kommenteeritud väljaandes kirjeldatud muuhulgas kui haldusorgani kohustust näidata inimesega suheldes üles hoolivust, kohelda teda subjekti, mitte objektina ning aidata igakülgselt kaasa tema õiguste ja vabaduste tegelikule kaitsele.
PPA järjepidev kohtutee jätkamine viimase võimaliku kohtuastmeni ilma otsuse ümber kaalumiseta tekitab kahtluse, kas menetluse kestel on üldse järgitud hea halduse tava ning koheldud inimest õiguste subjektina. Soovides ühest küljest usaldada meie riigiasutuste tegevust, tunneme siiski vastutust
reageerida, kui küsimustele ei saa enam selgeid ja ausaid vastuseid asutustelt, mille peamine põhiseadusest tulenev eesmärk on tagada riigis õigusi ja vabadusi. Inimõiguste keskuses usume, et iga inimese kohtlemine väärikalt ja õiguste subjektina tagab Eesti riigis õigust ja turvalisust kindlamalt kui venitamis- ja solgutamistaktikad. Ehk ei ole riigiasutuselt läbipaistva ja kiusuvaba menetluse läbiviimise eeldamine naiivsus, vaid hoopis rahva õiguste
ja vabaduste säilimise hädavajalik eeldus?
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan