Igasugune väärkohtlemine, olgu selleks siis seksuaalne ahistamine, treeneri- või juhipositsiooni ärakasutamine, on kohutav nähtus, mis võib tekitada tõsise trauma. Kedagi ei saa sundida ühtki väidetavat ohvrit uskuma, aga ühiskonnana on küll meil aeg küsida – miks me noori naisi ei usu? Senine kogemus näitab pigem, et kui nad ka julgevad oma kogemusest rääkida, siis kipume nende elu veelgi keerulisemaks tegema. Üha rohkem tundub, et noortele naistele jagub meil vaid nõudmisi: näiteks kui pikka seelikut kanda, millal lapsi saada ning mil viisil väärkohtlemist vaikides taluda.
Spordi-, teatri- ja filmimaailma on viimasel kümnendil raputanud mitmed väärkohtlemise skandaalid. Oleme ka Eesti Inimõiguste Keskuses pakkunud kohtuteel tuge noorele laskesuusatajale, kes andis alaealisena kogetud seksuaalsest ahistamisest konfidentsiaalselt teada koolijuhile ja kelle vastu treener esitas seetõttu laimukaebuse koos kahjuhüvitise nõudega. Kuigi avalikkus pole ohvrite suhtes alati toetav olnud, on positiivsed kohtulahendid andnud siiski omajagu julgust ja kinnitust, et vaikus pole enam ainus võimalus.
Viimane ajakirjanduses laineid lööv juhtum kulturismi ja fitnessi valdkonnast käib juba tuttavat rada pidi. Meediast pärineva info kohaselt on ohvreid mitmeid ja mõned intsidendid ulatuvad suisa aastate taha. Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu juhatuse hinnangul on süüdistatavad rikkunud treeneri eetikakoodeksit, mille kohaselt peab treener austama kõigi treenitavate eneseväärikust, tunnustama igaühe panust ning õigust olla sõnaliselt, füüsiliselt ja seksuaalselt ahistamata ning ära kasutamata.
Täna ilmus meedias ühisavaldus, milles tõdeti, et kõnealused treenerid pole kellegi suhtes käitunud alavääristavalt, ahistavalt ega ebaeetiliselt. On müstiline, kurb ja nõutuks tegev, et niipea, kui päevavalgele tuleb lugu mõnest järjekordsest võimalikust väärkäitujast, ilmuvad kiirelt ka välja inimesed, kes teatavad, et neid ei ole väärkoheldud. Sarnast mustrit oleme näinud ka varem: noorte naiste häält, kes julgevad oma kogemusest rääkida, püüavad vaigistada inimesed, kel endal väärkohtlemise kogemust ei ole.
Tundub, et oleme väärkäitumistest palju rääkinud, tundub ka, et jagub taunijate hääli, tundub lisaks, et enam pole ka erialaliidud ja kohtud ükskõiksed, kuid ometigi jääb küsimus, kas me tegelikult ikka oskame ja tahame kaitsta oma noori. Eelkõige satuvad ohvriteks küll noored naised, kuid samas pole pea ühtki eluvaldkonda või gruppi, keda või mida teema ei puudutaks.
Uuringud nimelt näitavad, et väärkohtlemine võib meid puudutada staatusest, soost või rahvusest hoolimata. Hiljuti avaldatud Maailma Terviseorganisatsiooni raport tõdeb näiteks, et Eesti meedikud on küll tublid, kuid nende kokkupuude vägivallaga on kõrge. Tervishoiutöötajatest lausa 47% on kogenud töökiusamist, 16% seksuaalset ahistamist ja 18% füüsilist vägivalda. Need numbrid on hirmutavad!
Seega kuidas reageerida? Kas asuda esimese emotsiooni pealt kaitsma inimest, keda tunned isiklikult või saavutuste tõttu austad? Teha irooniline postitus sotsiaalmeedias? Aga mis oleks, kui jääks rahulikuks, laseks väidetavat väärkäitumist uurida ja järeldada neil, kel on rohkem infot ja vastav pädevus? Aitaks ja kuulaks ehk päriselt neid, kel on mure? Ikka selleks, et kõigil oleks Eestis turvaline ja hea ning meil polekski meedias kõige jõhkramaid lugusid lähisuhtevägivallast või treenerite süüdimõistmistest. Igaüks ise saame sellele muutusele kaasa aidata.
Link Delfis avaldatud artiklile
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan