Astrid Elken soovib muuta arusaama, et inimõigused toetavad vaid väikseid gruppe

Hiljuti inimõiguste saadikute ridadesse astunud Astrid õpib ja töötab õena intensiivravis ja erakorralises meditsiinis. Talle pakub huvi psühholoogia, reisimine ja kõiksugu muu maailma uurimine. Ning tema missiooniks on anda edasi sõnum, mis paneks inimesi märkama lisaks endale ka teisi. Palusime tal jagada mõtteid oma uue rolli kohta.

Murekohti Eesti ühiskonnas leidub seinast seina, riigi tasandilt kuni üksikisikuni, sealjuures on ka mitmeid võimalusi, kuidas kaasatud olla. Miks tundsid, et inimõiguste saadikuks olemine on just see õige samm, mis aitaks sul inimõiguste eest seista?

Inimõiguste saadikuna tunnen suuremat ühendust keskuse töötajatega, kelle töökogemusest õppida ja inspireeruda. Tean, et minu ideede ja tegude taga on meeskond, kes pakub head nõu ja tuge. Kõik vestlused, mis mul keskuses olnud on, on osutunud meeldejäävateks. Ma arvan, et olenemata sellest, kuhu kuuluda, tuleb mitmepidine kaasatus alati kasuks, sest see laiendab teadmiste pagasit ja parandab abi andmise kvaliteeti. Meie endi läbielamised aitavad meil olla teistega empaatilisemad.

On levinud arusaam, et inimõiguste kaitsjad on tihtipeale noored, liberaalsed, tulihingelised ning kohati lausa liiga tundlikud ja seisavad vaid vähemuste õiguste eest. Kelle jaoks on inimõiguste saadikuid vaja ning milline peab olema üks hea inimõiguste saadik?

Minu jaoks on loomulik, et inimeste kohtlemine ja õigused peaksid olema võrdsed olenemata positsioonist ja selle eest ma ka seisan. Ma usun, et iga inimõiguste saadik leiab enda jaoks valdkonna, milles ta on kõige osavam kaasa rääkima, aga see ei tähenda, et ta hooliks vaid vähemuste heaolust.

Hea inimõiguste saadik võiks tutvustada ühiskonnas inimõiguste keskuse väärtusi ning murda arusaama, et inimõigused toetavad vaid väikseid gruppe.

Mis on sinu arust inimõiguste saadiku töös kõige tänuväärsem?

Kõige tänuväärsem nii saadiku töös kui ka suuremas pildis on töötada koos inimestega, kes suudavad näha kaugemale vaid nende endi vajadustest. Näha siirast tänulikkust inimeste poolt, kes on saanud abi – minu jaoks on see väga ilus.

Mis võib aga osutuda suurimaks väljakutseks?

Pidevalt on selline tunne, et teed liiga vähe… ikka on nii palju inimesi, kes vajavad abi. Tegelikult on juba ühe inimelu parandamine hindamatu väärtusega. Lõpuks tuleb olla teadlik ka enda heaolust, sest me suudame parimat abi pakkuda vaid siis kui ise ennast tasakaalus hoiame.

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan
Ostukorv