Käesoleval aastal soovime lähemalt tutvustada meie tarku ja hakkajaid inimõiguste saadikuid. Inimõiguste saadik on vabatahtlik, kes hoolib oma kodukoha turvatundest ja soovib seal inimõiguste olukorda edendada. Esimesena intervjueerisime LGBT+ filmifestivali Festheart peakorraldajat Keio Soomeltit, kes on olnud inimõiguste saadik alates 2020. aasta kevadest. Palusime Keiol veidi jagada enda kui inimõiguste kaitsja ja saadiku mõtteid.

Milline on Sinu kui inimõiguste kaitsja taust?

Inimõiguste valdkonnaga otseselt olen tegelenud alates sellest, kui hakkasime korraldama esimest Festhearti 2017. aastal. Kuna festivalist on olnud juttu ka üle-eestilises meedias, siis see tõi paralleelselt endaga kaasa selle, et inimesed, peamiselt LGBT-kogukonnast, hakkasid minu poole rohkem pöörduma – küsima nõu, tuge, kontakte ja muud infot, või siis ka lihtsalt soovisid oma kogemusi peegeldada või vajasid, et keegi neid ära kuulaks. Näiteks üks õpilane koolist, kus töötan, pöördus minu poole, et saada vastuseid oma küsimustele, ja ma suunasin ta LGBT ühingu juurde.

Siis tuli see inimõiguste keskuse saadikuks hakkamise üleskutse ja ma otsustasin kandideerida. Olen seksuaalvähemuste teemale lisaks inimõigustega laiemalt suhteliselt vähe kokku puutunud. Seega tundsin, et tahaksin saada avaramat pilti. Üks asi on korraldada oma kogukonnaga mõnd üritust, aga teine asi on see, kui sa osaled mingi organisatsiooni juures regulaarselt ja süsteemselt mingis programmis. See annab endale tuge ja kindla raamistiku. Ja see on väga tore! Minu meelest on see ideaalne võimalus, et keskus on pannud erinevad inimõiguste teemad nii-öelda kokku, koostanud loengud ja materjalid, ja minu vaev on need ainult kätte haarata ja nendega tegeleda.

Mis ajendas Festhearti korraldama? Kas sa nägid, et ühiskonnas on mingi probleem või murekoht, mida see aitaks lahendada?

Ütleme niimoodi, et põhiline tõukejõud oli see, et paljude inimestega arutledes jõudsime ikkagi tõdemuseni, et senikaua, kuni me kurdame erinevate probleemide üle inimõiguste ja vähemuste valdkonnas ning need arutelud jäävad vaid minu söögilaua taha koos pudeli veiniga reede õhtuti – sest toredate inimestega on loomulikult alati väga tore ja kosutav asju arutleda – see laiemas pildis paraku väga midagi ei muuda.

Kui sa tahad, et midagi muutub, pead nende asjadega tegelema ka väljaspool oma koduseinu. See sai selleks tõukejõuks. Ja loomulikult ka esimene arusaamine ja mõistmine, et maailm ei ole üks armas mull, kus kõik mõtlevad ja saavad asjadest ühtemoodi aru. Kahjuks pean ütlema seda, et kui ma vaatan seda teed 2017. aastast tänasesse, siis üldpilt on minu jaoks läinud pigem kehvemaks. See on omakorda motivaator ja veelgi konkreetsem põhjendus iseendale, miks nende asjadega veel rohkem ja sügavamalt tegeleda. Kuna tänane olukord Eestis läheb minu meelest pigem halvemaks kui paremaks, arvan ma, et meie kõigi kohus on teha kõik endast olenev selleks, et inimõiguste olukord paraneks, ja panustada, et need sõnumid oleksid konservatiivide omaga meedias võrdselt esindatud.

Ka konservatiividel on õigus arvata ja uskuda, mida soovivad, väljendada oma mõtteid ja neid levitada. Ning see töötab neil väga edukalt ja süsteemselt – ainult kiidusõnad tehnilises mõttes! Praegu aga tundub mulle, et ühiskonna liberaalsem pool on liialt laialivalgunud ja meie sõnum läheb tihti kaotsi.

Milliseid tegevusi ja kordaminekuid oled enim nautinud inimõiguste saadikuks olles?

Saadikuks olemisel on minu jaoks kaks olulist asja. Esiteks see, et saan ennast arendada: mu silmaring laieneb ja saan parema pildi teemadest, millega ma igapäevaselt kokku ei puutu. Pluss saab peegeldada mingeid teemasid teiste saadikutega – inimestega, kellega on nii-öelda ühine inforuum või mõtteväli. See on hästi oluline, et saab arutada mingid asjad läbi ja samas vihjeid teiste teemade kohta, mida endal tasub edasi uurida. See on täiesti asendamatu ressurss.

Teiseks usun, et mida rohkem on inimõiguste valdkonnas nii-öelda haritud inimesi, kes on nende teemadega kursis ja kes nendega vähemalt mingi regulaarsusega tegelevad, seda laiem ja kvaliteetsem on see sõnumi levik. Ei ole niivõrd tähtis, et iga saadik korraldab ühes kuus mitu avalikku üritust. Suur mõju on juba sellel, kui seesama saadik on näiteks oma vanaema sünnipäeval, kus tuleb teemaks abielureferendum või pagulased, siis selles seltskonnas on inimene, kes on võimeline argumenteeritult ja sisukalt faktide põhjal neid teemasid selgitama. Ma arvan, et see on juba väga oluline väärtus. Tegelikult on Eestis inimõiguste teemadel avalikku teavet küll, ja kes tahab ja keda huvitab, see saab üritustel käies või kodulehti-portaale külastades üldjuhul selle info kätte. Aga ma arvan, et just see isiklik kontakt ja kogemus on hästi-hästi oluline.

Olen küll olnud saadik vähem kui aasta ja 2020. oli, nagu ta oli, siis olen ikkagi väga uhke, et koroonale ja kõigele muule vaatamata toimus Festheart. Ja isiklikult pean ka väga oluliseks, et oleme läinud aastal kogukonnana, nii näiteks Festhearti kui ka Vikerlaste koori kontekstis, hoidnud kokku ja tugevat sidet. Praegusel ajal on kontakti hoidmine väga oluline. Me kohtume erinevate inimestega rahvatantsu trennides, spordisaalis, lauluproovis. Mida me kõik võiksime teha, on kirjutada või helistada neile, kellega koroona tõttu pole ammu näinud, ja küsida, kuidas neil läheb.