Taas tutvustame üht imetoredat ja hakkajat inimõiguste saadikut. Kätlin Kuldmaa on Tallinna muusikakeskkooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja. Keskuse inimõiguste saadik on ta alates 2018. aasta suvest.

Kätlin, milline on sinu kui inimõiguste kaitsja taust? 

Olen enamiku oma elust tegelenud hästi palju noortega, neid õpetanud-juhendanud. Seda tehes näen, et inimõiguste teemadega oleks vaja tegeleda. Seda mitte ainult öeldes, kuidas on või peab olema, vaid aidates inimestel ise aru saada, et väärtused nagu võrdsus ja inimväärikus on olulised. Teine osa mu taustast tuleb reisimisest väljaspool Euroopat. See on aidanud mul näha, et need asjad, mida me siin võtame iseenesestmõistetavana, ei ole igal pool kõigile kättesaadavad. Ma ütleks, et võib-olla alates 2016. aastast, kui käisin Palestiinas, hakkasin rohkem inimõiguste peale mõtlema.

Millised on need inimõiguste murekohad, mis on sulle südamelähedased ja millesse soovid ise panustada?

Võib-olla tooksin välja kaks asja Palestiina kogemusest. Esiteks, mis mind ärritas ja mida ma pidasin täiesti ebainimlikuks oli see, kuidas 21. sajandil piiratakse inimeste liikumisvabadust. Ja teiseks – minu meelest on kõige elementaarsem õigus oma perele. Palestiinas nägin, kuidas riik ahistab seda õigust ja takistab pere loomist näiteks inimesega teisest riigist. Armastus on ilus asi ja peaksime saama luua peret kellega tahame. Aga reaalsuses on sellel päris palju takistusi. Näiteks üks kohalik palestiina härra on abielus naisega, kellel on Euroopa pass. Ja sellel neiul esineb ikka aeg-ajalt riiki sisenemisel probleeme, mis tundub absurdsena. Aga selliseid näiteid on ju ka Eestist, kus inimesed on abielus, aga vaid üks saab siin töökoha või õppimisvõimaluse. Oma abikaasa Eestisse kaasa võtmisel võib aga esineda päris palju komplikatsioone.

Ma usun, et me võiksime hoolida mitte ainult sellest, kuidas meil siin Eestis läheb, aga mõelda ka natuke suuremas pildis, et inimõigustel on väärtus. Ma arvan, et Eesti ühiskonnas on murekohaks teadlikkus. Arvatakse, et inimõigused on vasakliberaalsete väljamõeldud asjad. Reaalsus on aga see, et maailma riigid on nendes tegelikult üpriski ammu sellisel kujul kokku leppinud. Seda enam tundub elementaarne, et kui me oleme ise nendega nõustunud – nendel samadel õigustel põhineb meie põhiseadus – siis inimesed võiksid aru saada, et nii ongi ja see ei ole arutelukoht. Me võime ju arutleda, kas teedel peaks olema ruumi kahele autole või hoopiski autole ja kahele jalgrattale, aga kui küsimus puudutab õigust luua peret või teisi põhiõiguseid, siis nendes oleme me juba kokku leppinud.

Ma usun, et suurem teadlikkus inimõigustest aitaks ühiskonda paremaks muuta. Kui me võtame näiteks inimõiguste aruande, mida keskus välja annab, siis tegelikult ei ole seal ju ühtegi inimõiguste valdkonda, mille olukord oleks kriitiline. Mingites asjades on meil tegelikult päris hästi, teistes oleks võimalik veel areneda. Mõni neist sõltub näiteks seadusandlusest, aga et me arenguni jõuaksime, oleks vaja, et kogu ühiskond sellega kaasa tuleks.

Milliseid tegevusi ja kordaminekuid oled enim nautinud inimõiguste saadikuks olles?

Väga hea on olnud see, et olen saanud inimõiguste saadikuna iseennast arendada. Nendest üritustest aga, mida ma olen teinud või aidanud läbi viia, on üks toredamaid olnud natuke kastist väljas fotovõistlus. Korraldasin oma koolis 6.–9. klassi õpilastele inimõiguste teemalise fotovõistluse. Kõigil oli võimalus mingi konkreetse teemaga lähemalt tutvuda ja sellele oma tõlgendus anda. Jäin tulemusega väga rahule, kuna ülesanne kaasas õpilasi ja andis neile võimaluse iseennast loominguliselt väljendada.