Dr Piotr Godzisz on interdistsiplinaarne sotsiaalteadlane, kes on viimased kaheksa aastat töötanud vaenukuritegude ja inimõiguste valdkonnas. Ta on hetkel Birminghami Linnaülikooli kriminoloogia õppejõud ja tegi peaettekande 24. septembril veebikonverentsil „Ühendades jõud: koos vaenukuritegude vastu“. Esitasime enne konverentsi Piotrile mõned küsimused.
Piotr, sa oled teadlane, kuid vaenukuritegude valdkonnas on sul olnud ka palju muid rolle. Kuidas sa selle teemaga tegelema hakkasid ja millised on olnud su kogemused?
Mind tõi selle juurde suur huvi aidata inimesi, kes kannatavad õigustamatu vägivalla all. Vägivalla, mis tugineb vihkamisel ja eelarvamusel, näiteks ohvri seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi või puude tõttu. Tahtsin mõista inimõiguste rikkumiste põhjuseid ja seda, kuidas neile reageerida.
Olen töötanud erinevates sektorites: MTÜ-s, akadeemilises ringkonnas ja valitsusorganisatsioonis. Tahtsin õppida erinevates sektorites töötavate inimeste erinevate probleemide ja vaatenurkade kohta, sest kui me näeme üksteist partneritena, kes võiksid koostööd teha, siis on see minu arvates viis püsivate ja jätkusuutlike muutuste saavutamiseks.
Kui suur probleem on vaenukuriteod, või veel laiemalt – vaenulik suhtumine, Euroopas hetkel?
See on väga keeruline küsimus, sest pole olemas üht kindlat viisi vaenu mõõtmiseks Euroopa-üleselt ja puudub ka vaenukuriteo ühtne definitsioon.
Esiteks mõõdab iga riik vaenukuritegevust erinevalt, sest enamikul pole vaenukuriteo definitsiooni. Mõni riik loendab kõike, mis on juriidiliselt liigitatud vaenukuriteoks, kuna on olemas konkreetne kriminaalseaduse säte, mis on seotud vaenukuritegudega, nagu rassistlikud ähvardused. Teistes riikides põhinevad vaenukuriteod kas ohvri, politseiniku või mõne teise juhtumi osalise tunnetusel. Mõnikord võib vaenuelemendi lisada ükskõik millisele õigusrikkumisele ja politsei suudab seda oma statistikas välja tuua. Seetõttu on hea omada vaenukuriteo, sh kallutatud motiiviga toime pandud kuritegevuse toimivat definitsiooni. Kuid iga riik defineerib seda erinevalt. Sellepärast erineb ka statistika kardinaalselt.
Teiseks on aastatepikkused uuringud ja töö ohvritega näidanud, et enamikest vaenukuritegudest ei teatata kunagi. Mõni uuring näitab, et koguni 70 protsenti LGBTI-inimestest on kogenud mingisugust vägivalda oma seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu, kuid riik raporteerib kokku 10 juhtumit. Mis juhtus sadade muude juhtumitega? Sama kehtib ka teiste vähemusgruppide puhul. Näiteks antisemitismi uuringud näitavad, et paljud juudid Euroopas ei teata vahejuhtumitest, sest nad ei usu, et see midagi muudaks. Politseile või teistele asutustele teatatakse ametlikult vaid väike murdosa vaenukuritegudest, teadmata osa kuritegudest on raporteerimata. Ja see on probleem, sest kui riik ei tea tegelikku olukorda, on sellega keeruline tegeleda.
Olukord on keeruline, kuid kuidas saaksime seda paremaks muuta? Mida pead vaenukuritegude vastu võitlemise põhipunktideks?
Vaenukuriteod on igal pool. Vaenukuritegude vastu on vaja tugevamat rahvusvahelist reageerimist. Sest vaenukuriteod ei ole riiklik probleem. See pole piirkondlik probleem. See on universaalne probleem.
Mul oli tõeliselt hea meel näha tugevat seisukohta, mille Euroopa Komisjoni juht võttis oma kõnes 16. septembril. EL teeb juba praegu palju, kuid vaenukuritegude vastu võitlemiseks saa teha rohkem. Ursula von der Leyen ütles, et ta soovib laiendada vaenukuritegude loetelu ELi tasandil, et see hõlmaks igat liiki vaenukõnesid ja vaenukuritegusid ning kõiki eelarvamusest ajendatud motiive, sealhulgas rassismi, ksenofoobiat, misogüüniat, homofoobiat, puuetega inimeste diskrimineerimist või transfoobiat. Ma arvan, et see on suurepärane samm uue, ühise Euroopa standardi loomiseks ning vaenukuritegudest ühtemoodi arusaamiseks ja selle vastu võitlemiseks. Kindlasti tekib suveräänsuse pärast mures olevate liikmesriikide poolt vastuseis, kuid alustagem neid arutelusid.
Vastuste väljatöötamisel peame kindlasti ohvreid silmas pidama. Peame mõtlema: kes on ohvrid? Kus nad on? Kuidas me nendeni jõuame? Mida nad meilt vajavad? Millist tuge? Kui oleme selle selgeks saanud, saame teha plaane.
Lisaks seisame silmitsi ka vaenukõne probleemiga, mis on paljudes liikmesriikides väga levinud. Alates 2016. aastast on EL teinud koostööd selliste suurte IT-ettevõtetega nagu Microsoft, Google, Facebook, Twitter ja hiljuti ka TikTok, et lahendada ebaseadusliku vaenukõne probleemi internetis ning ma näen seda rahvusvaheliselt tõeliselt hea praktikana. Aga kuidas on lood poliitilise vaenukõnega? Ka see on suur probleem kui mõni minister või parlamendiliige levitab vaenu ja libauudiseid, nt. migrantide, juutide või seksuaalhariduse kohta.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
AnnetanMis on vaenukuritegude vastu võitlemisel kõige olulisem? Kas see on hea, tugev ja selge seadusandlus või ühiskonna suhtumine, tahe selle teemaga tegeleda?
Kui soovime vaenukuritegudele hästi reageerida, peavad paljud elemendid koostööd tegema. Vajame tööriistu olemasoleva kuritegevuse vastu võitlemiseks, aga ka vahendeid selle ennetamiseks. Tööriistad juba juhtunule reageerimiseks on minu arvates esmatähtsad. Nende tööriistade hulgas on kriminaalõigus esimene asi, mida peaksime vaatama, isegi kui see võib olla viimane asi, mida peaksime kasutama. Seadus peaks hõlmama kõiki kuritegusid, mida võib motiveerida eelarvamus, ja selle kõiki tunnuseid, mis on antud riigis asjakohased. Seejärel peaks seadus selgelt sätestama, et vaenukuriteo eest on karistused kõrgemad kui võrreldava süüteo korral, millel puudub erapoolik motivatsioon.
Mis puutub seaduse jõustamisse, siis tuleks politseinikele ja teistele asutustele ning organisatsioonidele korraldada koolitusi, et nad saaksid vaenukuritegude olemusest aru, mõistaksid tagajärgi ohvritele ja saaksid aru, millised inimrühmad kõige sagedamini ohvriks langevad. Ja et usalduse loomiseks peaks nende rühmadega pidevalt suhtlema. See on asi, mida tuleb rõhutada, sest vaenukuritegevuse sihtmärgiks olevad rühmad on sageli politsei teravdatud jälgimise all ja alakaitstud, nagu näiteks romad või sisserändajad.
Kolmas element peaks kindlasti olema üldsuse harimine. Avatuse ja aktsepteerimise kultuuri ülesehitamine. Tähtis on tõsta teadlikkust selle kohta, mis on vaenukuriteod ja kuidas igaüks meist saab ühiskonna liikmena vaenukuritegusid nähes sellele reageerida. Kuidas mitte olla kõrvaltvaataja. Kuid potentsiaalsed õigusrikkujad peavad samuti teadma, et see, mida nad teevad, pole mitte lihtsalt solvamine, vaid väärkohtlemine.
Viimaks peame veenduma, et kui kedagi rünnatakse, saab ta kiiret ja tõhusat abi. Et kui juhtumit raporteerid, tegeleb keegi sellega edasi: politsei, arstlik läbivaatus, meditsiiniline abi, õigusabi, psühholoogiline tugi, võib-olla ka majutusteenused. Need teenused peavad olema paigas, et aidata leevendada kuriteo negatiivseid mõjusid, mis on sageli karmimad kui muude kuritegude puhul.
Miks on nii oluline käsitleda vaenukuritegusid teisiti kui muid õigusrikkumisi?
Vaenukuriteod erinevad muude eesmärkidega kuritegudest, kuna nad põhjustavad tagajärgi mitte ainult otsesele ohvrile, vaid ka nende sõpradele ja perele ning inimestele, kes jagavad seda konkreetset tunnust, mis rünnaku ajendiks oli. Ja vaenukuritegudel on tagajärjed kogu ühiskonnale.
Vaenukuriteod eskaleeruvad. Need võivad põhjustada rünnakulaineid erinevatele kogukondadele. Mõnikord võib mingi sündmus viia mõne etnilise rühma vastu suunatud rahutusteni, sellel on doominoefekt. Ja lõpuks tekib pingeline sotsiaalne konflikt.
Vaenukuriteod võivad põhjustada ohvritele väga tugevaid vaimse tervise ja sotsiaalseid tagajärgi. Vaenukuriteod on sageli korduvad, paljud inimesed langevad igapäevaselt nende ohvriks. Üks hiljutiste sisserändajate seas läbi viidud uuring näitab, et 58 protsendil vastanutest oli vähemalt üks traumajärgse stressi häire sümptom, kõrgeim tase aafriklaste seas, ning see oli korrelatsioonis vaenukuritegude kogemisega.
Ja see mõjutab nende inimeste igapäevaelu. Kui kardad õue minna, kuidas sa saad sõpradega kohtuda, poes, koolis või tööl käia? Kui last koolis kiusatakse, võivad ta hinded langeda, ta võib hakata narkootikume tarvitama ja hakata probleemselt käituma. Vaenukuritegusid võib tunnetada ka kaudselt. Kui kuuled sõpradelt ja pereliikmetelt, kes on sinuga sarnased, et neid on rünnatud, või loed midagi sellist uudistest, mõtled: “Kas ma olen järgmine?”
Poolakana, kes on uurinud vaenukõne ja vaenukuritegusid, kuidas vaatad sellele, mis Poolas seoses LGBTI-teemadega toimub?
Olin täiesti muserdunud, kui nägin politsei ja avalikkuse kokkupõrkeid pärast LGBTI-aktivisti Margoti vahistamist. Ma ei suuda uskuda, et riik vaikib nn LGBT-vabade tsoonide leviku osas ja lubab parempoolsel sihtasutusel linnades homofoobseid valesid levitada.
Selline vaenukõne töötab ja ühiskond reageerib sellele: seda on näha nii neti-kommentaaride muutuses, selles mis tüüpi grafitit hoonetele soditakse ning ka suurenenud inimeste arvus, keda tänaval nende olemuse tõttu vägivaldselt rünnatakse. Ei möödu nädalatki, kui poleks teatatud kellegi ründamisest.
Alates 2016. aastast on raisku läinud suur osa tööst, mida Poolas vaenukuritegude ja vaenukõne vastu aastate jooksul tehtud on. Ja seetõttu on mu süda murtud, sest olen aastaid tegelenud politseinike ja prokuröride koolitamisega Poolas ning nüüd on politseiametnikud sunnitud tänavatele minema, et kaitsta vaenu õhutava kampaania läbiviijaid ning peksavad brutaalselt laiali LGBTI-inimeste, kes selle vägivalla vastu protestivad, spontaanseid kogunemisi. Ja valitsus ei tunnista, et suurem osa ühiskonnast on selliste vihkavate avalduste vastu. Meie uuringud näitavad, et enamik inimesi toetab karmimaid karistusi LGBTI-vastaste ja muude vaenukuritegude eest. Valitsus ja ühiskond seisavad kahel pool barrikaadi ning politsei ja LGBT inimesed on selle keskel.
Kuid on ka positiivseid külgi: LGBTI-kogukond on vastupidav ja nende rohujuure tasandil organiseerumine on hämmastav. Seal on palju uusi, erinevaid, mõnikord ebatraditsioonilisi rühmi ja algatusi, sealhulgas väga väikestes linnades, mida juhivad sageli heterod ja cis-id. Ning see on julgustav.
Näib, et ühiskonnad on kõikjal polariseerumas, mitte vaid Poolas. Mis sa arvad, mida tulevik toob?
Ma ei taha spekuleerida, kuid on arenguid, mis on nähtavad ja on püsinud aastaid. Üks asi, mille pärast muretsen, on äärmusrühmituste suurenev liikumine Euroopas. Nad on sageli seotud Kremliga, neil on üha paremad omavahelised tutvused ja nad on väga hästi rahastatud. Nende eesmärk on tagasi pöörata saavutatud edusammud naiste ja LGBTI-inimeste õiguste osas ja see on hirmutav, sest nad kasutavad meie keelt – õiguskeelt –, et reklaamida õigusvastaseid sõnumeid.
Teisalt usun ma, et läheb hästi ka inimõiguste poolel. Mõne valitsuse ja erinevate liitlaste – inimeste, kes ise ei ole otseses ohus, kuid toetavad neid, kes on – osalus on nähtav. On oluline näha, et neid liitlasi võib olla kõikjal. Nad võivad olla pereliikmed, sõbrad, aga ka inimesed valitsusstruktuurides, politseis, prokuratuuris. Oluline on nendega koos töötada ja lasta neil oma tööd teha, sest just nemad võivad juhtida muutust süsteemi seest.
Ka kohtupraktika on julgustav. Euroopa Inimõiguste Kohus on vaenukõne ja vaenukuritegude kohta teinud palju olulisi otsuseid. Viimasel ajal ka Leedus. Nii et standardid on paika loksumas liikmesriigid peavad hakkama neid järgima.
Ka suhtumine on muutumas. Enamikes Euroopa riikides on ühiskonna avatus paranenud, näiteks LGBTI-inimeste suhtes, et nad saaksid elada oma elu, nagu nad tahavad. Registreeritud kooselu või abielu võrdõiguslikkuse toetus on igal pool kasvanud. Ja isegi, kui on inimesi, kes soovivad seda peatada ja sellele vastu seista, ei ole nad õnneks seda lahingut võitmas.