Aina rohkem on LGBTI-inimesi (lesbid, geid, biseksuaalsed, trans- ja intersoolised inimesed), kes ei varja oma sättumust, kuid hirm, vägivald ja diskrimineerimine on endiselt tavaline, selgub Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuringust LGBTI-inimeste kogemuste kohta. Ligi 140 000 vastanuga on see seni kõige ulatuslikum uuring LGBTI-inimeste vastaste vaenukuritegude ja diskrimineerimise teemal. Uuringu tulemused on aluseks poliitikameetmetele, mis aitavad LGBTI-inimeste õigusi edaspidi veelgi tõhusamalt kaitsta ja edendada.
Eelmisel aastal toimunud veebipõhises uuringus osalesid LGBTI-inimesed ELi liikmesriikidest ja lisaks Suurbritanniast, Põhja-Makedooniast ning Serbiast. Uuring hõlmas mitmesuguseid küsimusi: diskrimineerimise, ahistamise või vägivallaga seotud kogemused, õigusteadlikkus, avatus LGBTI-kogukonda kuuluvuse suhtes, positiivsed ja negatiivsed kogemused tööl ning õppeasutustes, tervis, heaolu jm.
Võrreldes eelmise uuringuga, mis tehti 2012. aastal, on ELi keskmist vaadates näha olukorra mõningast paranemist ja inimesed on rohkem avatud LGBTI-kogukonda kuulumise suhtes. Samas leiavad siiski paljud põhjuse jääda diskreetseks. 40% küsitlusele vastanud LGBTI-inimesest on kogenud ahistamist, iga kümnes uuringus osaleja on uuringule eelnenud viie aasta jooksul langenud füüsilise või seksuaalse rünnaku ohvriks.
Tulemusi Eesti kohta
“Ma lihtsalt soovin, et ma ei peaks mõtlema, milline tee on ohutu, kui kõnnin oma tüdruksõbraga käsikäes, ja tundma kuklal pahaks panevaid pilke kogu aeg.” (21aastane lesbi Eestist)
Eestist osalesid uuringus siin elavad lesbid, geid, biseksuaalsed mehed ja naised ning transsoolised inimesed.
22% kõigist vastanuist elavad koos elukaaslase või abikaasaga, neist 7% on on abielus või ametlikus kooselus samast soost partneriga ning 4% on abielus või ametlikus kooselus vastassoost partneriga. Ühte või rohkem lapsi kasvatavad koos partneriga 9% uuringus osalenuist, 6% jagavad hooldusõigust.
Skaalal 0–10, kus 10 tähistab “väga rahul”, küündib Eesti LGBTI-inimeste eluga rahulolu keskmisele pügalalale ja veidi üle selle. Täpsemalt – enim on rahul biseksuaalsed mehed (6,7p) ja kõige vähem on eluga rahul transsoolised inimesed (5p). Viiendik uuringus osalenud transsoolistest inimestest pole kunagi kellelegi öelnud, et nende tegelik sugu ei vasta passis märgitule.
Suur osa vastanuist varjavad kuulumist LGBTI-kogukonda nii koolis kui tööl. Valikuliselt on avalikustanud oma olemuse koolis 47% ja tööl 60% vastanuist. Täielikult on varjanud oma kuulumist LGBTI-kogukonda koolis 47% ja tööl 31% vastanuist.
Kooliõpingute ajal naeruvääristati, solvati, noriti või ähvardati 38% vastanuist, kuna nad kuuluvad LGBTI-kogukonda.
Rünnakute, ähvarduste ja ahistamiste hirmu tõttu ei näita avalikult oma LGBTI-kogukonda kuulumist avalikes kohtades nagu tänavad, parklad ja pargid 67%, ühistranspordis 61%, avalikes hoonetes 53%, toitlustusasutustes ja klubides 50% ning tööl või pereringis 41% vastanuist. Täpsemalt välja tuues nt 81% gei meestest väldib seda avalikes kohtades nagu tänav, pargid ja parklad ning 71% biseksuaalsetest meestest ei näita avalikult oma olemust pereringis, kuna kardetakse rünnakuid, ähvardusi või ahistamist.
Kõige enam ehk 37% kõigist vastanuist ütles, et ei hoia kunagi avalikus kohas oma partneril käest kinni, kuna nad kardavad rünnakuid, ähvardamist või ahistamist. Enam esineb seda meeste seas (56% gei meestest ja 58% biseksuaalsetest meestest).
Diskrimineerimine
39% kõigist vastanuist, sealhulgas 59% transsoolistest inimestest tundis end diskrimineeritult küsitlusele eelnenud aasta jooksul kas tööl või seda otsides, elamispinda otsides, õppeasutuses, poes, mõnes toitlustuskohas või klubis, isikut tõendavat dokumenti näidates ja/või tervishoiu või sotsiaaltöötaja poolt.
Tööl tundsid end enim diskrimineeritult lesbid (25%) ja transsoolised inimesed (29%) nagu ka õppeasutustes: lesbid (27%) ja transsoolised inimesed (49%). Tööd otsides kogesid samuti enim diskrimineerimist transsoolised vastajad – 20% neist. Aasta jooksul enne uuringut koges 11% kõigist, kuid lausa 25% transsoolistest osalejatest diskrimineerimist tervishoiu- või sotsiaaltöötajate poolt.
95% kõigist vastanuist ei teatanud oma viimasest diskrimineerimise juhtumist, peamisteks põhjusteks: arvamus, et midagi ei juhtu ega muutu (45%) ja pole mõtet, “kuna seda juhtub kogu aeg” (40%).
Füüsiline või seksuaalne rünnak
Pooled (50%) uuringus osalenuist ütlesid, et kõige hiljutisem juhtum, kui neid füüsiliselt või seksuaalselt rünnati, toimus avalikus kohas nagu tänaval, pargis või parklas. Vaid 17% vastanuist (muuhulgas kõigest 4% biseksuaalsetest naisest) teavitas sellest rünnakust politseid või muud organisatsiooni.
Põhjuseid, miks politseid ei teavitatud, on mitmeid. Kõige rohkem ehk 38% kõigist vastanuist (mh 61% transsoolistest osalejatest) arvas, et politsei ei saa või ei kavatse rünnaku suhtes midagi teha. 34% kõigist vastanuist kartis politseipoolset homo/transfoobset reaktsiooni. 32% tegeles intsidendiga iseseisvalt, samuti 32% uuringus osalenuist ei pöördunud politseisse piinlikkuse ja häbitunde tõttu või ei tahetud, et keegi rünnakust teada saaks.
Ahistamise juhtumid
42% osalejatest vastas, et kogesid uuringule eelneva aasta jooksul ahistamist seetõttu, et kuuluvad LGBTI-kogukonda. Küberahistamise ohvriks langes selle aasta jooksul samal põhjusel 13% vastanuist (mh 17% gei meestest ja 16% transsoolistest inimestest).
Avalikus kohas nagu tänaval, pargis või parklas leidis 37% vastanute sõnul aset enim hiljutisemaid ahistamise juhtumeid, mis ajendatud vaenulikust suhtumisest LGBTI-inimeste vastu. 17% vastanuist (mh 29% transsoolistest inimestest ja 27% lesbidest) ahistati viimati koolis või ülikoolis.
Vaid 9% teatas viimasest ahistamise juhtumist, kas LGBTI või inimõiguste organisatsiooni, politseid, meediat või asutust, kus ahistamine aset leidis, nagu kool või töökoht. Enamasti ei teatatud juhtunust, kuna ei tuldud selle peale/ei peetund asja liiga tõsiseks (47%) või ei arvatud, et vastav asutus saaks või kavatseks midagi ahistamise suhtes ette võtta (44%).
Tasapisi, kuid siiski paremuse poole
Uuringule eelneva viie aasta jooksul on eelarvamused ja sallimatus LGBTI-inimeste suhtes veidi vähenenud, leiab 36% osalenuist. 25% sõnul on see veidi kasvanud, 22% arvab, et olukord on jäänud samaks. LGBTI-inimestele suunatud vägivalla puhul arvab enamik (46%), et olukord on jäänud samaks.
Viie aasta jooksul enne küsitlust langes 11% LGBTI-inimestest oma olemuse tõttu füüsilise või seksuaalse rünnaku ohvriks. Küsitlusele eelnenud aasta kohta oli vastanute protsent 4.
Põhilisteks põhjusteks, miks eelarvamused, sallimatus ja vägivald LGBTI-kogukonna vastu on Eestis kasvanud, peavad osalejad poliitikute ja/või erakondade negatiivset hoiakut (84% vastanuist). 44% peab põhjuseks avaliku elu tegelaste ja kogukonna liidrite vähest toetust ning 43% seda, ei olemasolevaid seadusi ja poliitikaid ei jõustata.
Peamiseks põhjuseks, tänu millele sallimatus ja vägivald LGBTI-kogukonna vastu on vähenenud, peavad 67% vastajatest (muuhulgas 75% transsoolistest inimestest, 74% biseksuaalsetest naisest ja 72% lesbidest) LGBTI-inimeste nähtavust ja osalemist igapäevaelus. Samuti peavad vastajad väga oluliseks ühiskonna, avaliku elu tegelaste ja kogukonna liidrite toetust.
Valitsuse tegevuse suhtes negatiivne häälestus
Küsimusele, kas Eesti valitsus võitleb piisava tõhususega LGBTI-inimeste vastu suunatud eelarvamuste ja sallimatusega, vastas 43% “pigem ei võitle” ning 41% “kindlasti ei võitle”.
48% uuringus osalenuist leiab, et Eesti valitsus pigem ei võta piisavalt adekvaatselt arvesse LGBTI-inimeste turvalisuse vajadusi. 37% arvab, et kindlasti mitte.
Kõik uuringutulemused Eesti ja teiste riikide kohta leiab siit.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan