Eesti inimeste väärtustest ja identiteedist

20. septembril andis Keskuse töötajatele ja Keskusega koostööd tegevatele juristidele ja vabaühenduste töötajatele loengu TÜ Sotsiaalteaduste Instituudi professor Triin Vihalemm. Vihalemm, kes on sotsioloogiale ja kommunikatsiooniuuringutele pühendunud uurija ja õppejõud kõneles Eesti inimeste väärtustest, meie väärtustest võrreldes muude riikide väärtustega ning avas väärtuste kujunemise ja identiteediloome mehhanisme. Seminarist kirjutas kokkuvõtte Iiris Viirpalu.

Seminaripäeva juhatas sisse Keskuse strateegilise hagelemise ekspert Kelly Grossthal, kes oli ühtlasi seminari korraldaja ning kes osundas juristipraktika ja õigussüsteemide kokkuleppelisusele ühiskonnas. Mängureeglid, mille alusel toimitakse, iseloomustavad nii õigussüsteemi ja kohtupraktikat kui ka teatrit, toonitas Grossthal, viidates nii ka seminari toimumise asukohale – kunagise töölisteatri eestvedaja ja dramaturgi Särevi majamuuseumile.

Mis on väärtused?

Ettekandes pealkirjaga “Eesti inimeste väärtusorientatsioonidest” alustas professor Vihalemm väärtuste definitsioonidega, tuues välja olulisemad sotsioloogide poolt antud määratlused ja väärtuste tunnused. Sotsioloogide ja väärtuste uurijate Kroberi ja Kluckhohni järgi on väärtused kollektiivsed ja abstraktsed käsitlused soovitavast, mis ennustavad mingi ühiskonna või kogukonna üldist käitumissuunda. Väärtused sisalduvad kultuuris ning neid saab ka institutsionaliseerida, mille tulemusena kujunevad normid ja reeglid. Väärtused ise on olemuselt aga abstraktsemad ning kätkevad nii kontsentreeritud (kollektiivseid) kogemusi kui ka püsivaid veendumusi, mis on samal ajal pidevalt ümber kujunevad. Väärtustes võib näha ka ühiskonnaliikmete reaktsioone sotsiaal-majanduslikele protsessidele, kuna väärtuste aluseks ongi sotsiaal-majanduslikud arengud riigis või ühiskonnas-kultuuris.

Isikupõhise ja psühholoogilise lähenemise järgi motiveerivad ja eesmärgistavad väärtused inimeste tegevusi ja konkreetseid käitumisakte, mõjutades ka meie antavaid hinnanguid teistele inimestele, sündmustele, tegudele ja nähtustele. Kultuurid taastoodavad juba kehtestunud väärtusmustreid, mille kaudu kandub edasi ka seesama kultuur ise. Väärtuste põhjal luuakse kultuuris ja ühiskonnas ka ühine kommunikatsiooniväli.

Eesti väärtused võrreldes muu maailmaga

Eesti asend maailma riikide väärtuste skaalal sõltub nii meie geograafilisest asendist kui ka ajaloolisest pärandist. 90ndatel aset leidnud siirdega ning sotsialistlikust režiimist läänelike väärtuste poole suundudes on tekkinud küll innovatiivse põhjamaise riigi narratiiv, ent 2014. aasta tulemuste järgi asume väärtusskaalal siiski ühes seltskonnas endiste idabloki maadega, jäädes Põhjamaadest ja Lääne-Euroopast eemale.

Tuntuim riikidevaheliste väärtuste võrdlusplatvorm on uuring World Values Survey küsitlus, mida viiakse läbi mõne aasta tagant ja üsna suure valimiga rahvusvaheliselt. Selle alusel on koostatud ka kaart, mis paigutab riigid kahe dimensiooni alusel. Riigi asukoht väärtuste kaardil sõltub ajaloolis-kultuurilise pärandi ja kaasaja poliitilis-majanduslikest teguritest. Dimensioonid, mille järgi riigid oma koha leiavad jaotuvad kahel teljel:

ellujäämisväärtused (suunatus üldisele ja riiklikule turvalisusele, majanduse ja riigikorra tugevus, pere ja üldine hakkamasaamine) vs eneseväljenduslikud väärtused (suunatus eneseteostusele, isikuvabadustele, heaolule jms)

ning traditsioonilised (religioossus, rahvuslik uhkus, kollektiivsus jms) vs ilmalik-ratsionaalsed väärtused (sõltumatus, individuaalsus, madal võimuaustus ja religioossus) 

Maailma väärtuste kaart

Neis dimensioonides paigutub Eesti küll täiesti selgelt ilmalik-ratsionaalsele poolele, ent samas ka endiselt ellujäämisväärtuste poole, millesarnane positsioon on kõigil endistel idabloki riikidel. Nõnda võib öelda, et väärtuste kontekstis iseloomustavad Eesti inimesi vähene võimuaustus ja rahvuslik uhkus, madalam religioossus, sõltumatus ja individuaalsus ning soov oma keha üle ise otsustada (nt abordiõigus). Samas on Eesti inimeste jaoks eneseteostuses veel olulisemad üldise ellujäämise ja hakkamasaamisega seotud väärtused ja tegurid nagu riigi ja pere turvalisus, korra eelistamine isikuvabadustele, madal õnnetunne ja üldien usaldamatus kaasinimeste ja instiutsioonide suhtes, niisamuti kui madal osalus demokraatiaprotsessides. Viimastest tuleneb ka see, et Eestis pole eriti kombeks käia meeleavaldustel või allkirjastada petitsioone. Eesti kohta avaneb Vihalemma sõnul industriaalühiskonna pilt: oluline on turvatunne nii pere, rahvuse kui ka majanduse kontekstis, ent samas on suur usk tehnoloogiasse.

Põhja-Euroopa riikides, sh Soomes on pilt teine: prevaleerivad ilmalik-ratsionaalsed ja eneseväljenduslikud väärtused, mille tulemusena on turvatundest olulisemad isikuvabadused, eneseteostus, samuti toetatakse rohkem vähemusi ja avaldatakse oma poliitilisi seisukohti. Samuti ollakse tugevamalt vastu eraellu sekkumisele nii Lääne- kui Põhja-Euroopas, võrreldes endiste nõukogude riikidega, kus isiklikku autonoomiat tajutakse sotsiaal-poliitilisest ajaloost johtuvalt teisiti.

Väärtuste muutumine

Vihalemm toonitas, et väärtused on ajas muutuvad ning tähendused ja tõlgendused on vaid üks igapäevapraktikate komponent, millesse sekkuvad veel ka infrastruktuur ning majanduslikud tegurid. Samas ei sünni muutused väärtusskaaladel üleöö ning sünkroonselt: esmalt peab olema langetatud poliitilise otsus ja muudatus ning sellele järgneb igapäevaelu ja reaalsed tegevused.  Ühiskonna sotsiaal-majanduslik seisund väljendub tema sõnul just vastava põlvkonna väärtustes.

Rokeachi järgi saab eristada terminaalseid ja instrumentaalseid väärtusi. Terminaalsed väärtused on n-ö väärtused iseeneses ning siia alla lähevad näiteks rahu maailmas, õnn, tugev pere, armastus, rahulolu iseendaga, üldine harmoonia ühiskonnas. Intrumentaalsed väärtused on vajalikud millegi saavutamiseks ning siia alla liigituvad näiteks puhas keskkond, finantsiline heaolu, ühiskonna turvalisus.

Väärtused erinevad põlvkonniti, samas ei ole kuigi suurt vahet laste ja nende vanemate põlvkondade vahel: erinevus väärtustes ilmnevad tavaliselt kolme põlvkonna lõikes ehk vanavanemate ja lapselaste vahel. Enim on Eestis muutunud nende inimeste väärtused, kes elasid üle siirdeühiskonna murrangulise aja ning liikusid koos ühiskonnaga nõukogude režiimist tänasesse, läänelike ja põhjamaiste väärtuse poole orienteeritud ühiskonda. Sealjuures eestikeelsetel elanikel toimus suurim muutus just hetkel vanemaealiste põlvkonnas, venekeelsetel aga just nooremates põlvkondades (kes läksid kaasa ühiskondlike muutustega ning võtsid kiiremini vastu uued väärtused).

Valdavalt on Eestis võrreldes 90. aastatega väärtused samaks jäänud ning 2014. aasta seisuga on esimesed ja inimeste jaoks kõige olulisemad ja hinnatumad: tervis, rahu, tugev pere, riigi julgeolek, õnn (tõusnud võrreldes 91. aastaga), puhas keskkond, tõeline sõprus, ausus, vabadus, eneseaustus (tõusnud võrreldes 91. aastaga) ning armastus. Tehnoloogia areng on liikunud madalamale positisoonile ning seda põhjendas Vihalemm tehnoloogia individualiseerumisega: tehnoloogiat ei tajuta enam niivõrd riiklikult olulisena, kuivõrd seotuna isiklike mugavuste ja heaoluga.

Väärtused ja identiteedid

Väärtused on lahutamatult seotud identiteedi kujunemise ja grupikuuluvusega, mida on rõhutanud ka olulisemad sotsioloogid-kultuuriteoreetikud eesotsas Valsineriga. Identiteet on otseses seoses sellega, milliste rühmadega tunneb indiviid kokkukuuluvust. Identiteetide ja väärtuste rühmad moodustavad omakorda üldisemad mõttemustrid.

Identiteete on uuritud, jaotades need temaatiliselt ja väärtuste alusel rühmadeks. Eestis peetakse oluliseks rühmi, mis iseloomustavad hilisindustriaalsetele ühiskondadele iseloomulikke väärtusi ja identiteetide kujunemise aluseid. Nii võib eristada pere ja lähiringiga seotud; elustiili, väärtuste ja suhtlusvõrgustikega seotud rühmi ja identiteeti (subkultuuriline kuuluvus, harrastused, sarnase maitsega inimesed); maailmakodaniku (inimkond, eurooplased jmt); sotsiaal-majandusliku positisiooniga seotud (tööinimesed, sama valla rahvas) ning rahvuspõhiseid (eestlane, eestivenelane) identiteete ja alajaotusi. Kui postmodernistlikud väärtused on näiteks huvitav elu, eneseareng, siis industriaalset ühiskonda iseloomustab suunatus jõukusele, tehnoloogia arengule ja võimu omamisele.

Siingi kajastuvad põlvkondlikud vahed: kui noortele (15-29 a) on olulised eelkõige individuaalse edukusega seotud väärtused nagu eneseteostus, huvitav elu, sarnase maitse ja elustiiliga inimeste võrgustik, siis vanemaealistele (60+) on olulisemad turvalisus, tugev pere, majanduslik heaolu. Eneseteostuslikke väärtusi nagu sõprus, eneseaustus, õnn, vabadus ja jagatud hobide olemasolu, hinnatakse ühtviisi nii noorte (15-29 a) kui ka keskealiste (30-54) vanuserühmades. Suurim põlvkondlik väärtuskonflikt ilmneb individualistlike ja jagatud (kollektiivsete) väärtuste erinevast hindamisest: noorimad pooldavad individualismi ja isiklikku edu, samas kui vanemale vanuserühmale on olulisemad alahoidlikumad ja kollektiivselt jagatud väärtused nagu turvatunne, kord ja tugev majandus. Sama konflikt ilmneb nii eestikeelsetes kui muukeelsetes rühmades.

Seminar lõppes näidetega olukordadest, kus ilmnevad väärtuste erinevused. Samuti pöörati tähelepanu noortele kui rühmale, kus on tugev soov, et nende eripärase ja isiklikke eelistusi austatakse, ent kus väärtusi võivad mõjutada ka populistlikud poliitilised jõud.

 

 

 

 

Kuna oled siin...

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Aruanne “Inimõigused Eestis 2018-2019” tuleb peagi! Selleks, et aruanne 10. detsembril ilmuda saaks, on meil vaja veel sinu toetust. Inimõigused kuuluvad kõigile ja meie soov on, et inimesed oleksid Eesti olukorrast teadlikud. Toeta teadmiste levikut.

Annetan
#inimoigused #keskus